KOPTERIMEHED ⟩ Tarmo ja Madis käivad kopteriga kodusaarel elusid päästmas

Saarlased teavad, et kui nende tervisega midagi hullu juhtub, tulevad Kuressaare haigla arstidele appi Tallinna tohtrid ja pealinna lennutavad abivajaja lennusalga päästekopteri meeskonnad.

Päästekopteri Saaremaa kohal märkamine või kuulmine ei jäta külmaks kedagi. Küsiv pilk taevas, mõtleme: kas on mõni raske õnnetus juhtunud? Või viidi keegi mandrile sünnitama? Või otsitakse kaduma läinud inimest? Mis lahti?

Võtsime detsembri alguses ette teekonna Tallinna lennujaama kohtumaks politsei- ja piirivalveameti lennusalgaga, et uurida, kes on need inimesed, kes lisaks reanimobiili personalile aitavad patsiente turvaliselt Kuressaarest Tallinna transportida. Leidsime eest kaks saarlast.

Aga kõigepealt veidi arve.

PPA andmeil on päästekopter 27. detsembri seisuga teinud Kuressaarde 62 meditsiinilendu. 2021 tegi lennusalga kopter Saaremaale 55 meditsiinilendu, 2022. aastal 60. On juhtunud sedagi, et kopter teeb päevas Tallinnast rohkem kui ühe Saaremaa-otsa.

Enneaegsed sünnitajad ning südame- ja peaajuinfarktid

2023. aastal transportis PERH-i reanimobiil patsienti Kuressaare haiglast kokku 97 korral, nendest 38 juhul helikopteriga ning 59-l maad mööda. Lisanduvad lastehaigla patsiendid.

Enim oli patsientide hulgas PERH-i andmeil rasedaid, keda Kuressaare günekoloog oli kas ema- või lootepoolsete riskide tõttu suunanud sünnitama kõrgema etapi haiglasse (6 juhul), ägeda südameinfarkti haigeid (5) ja peaajuinfarktihaigeid (4). Lisaks mõned traumahaiged ja kaks raskekujulise puukentsefaliidiga patsienti.

Maad mööda transporditud haigetest suuremal osal oli südameinfarkt või koronaarhaigus (22 juhtu), mõned raskekujulise AV-blokaadiga (südameaeglusega) patsiendid südamestimulaatori paigalduseks (4) ning üksikud kirurgilised haiged (neurokirurgia, kõhuõõnekirurgia).

Tänavused ambulantslennud Kuressaarde: jaanuaris 2, veebruaris 5, märtsis ja aprillis 6, mais 2, juunis 6, juulis 7, augustis 5, septembris 7, oktoobris 9, novembris 4 ja detsembris 3.

“Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonnast suunatakse kõrgemasse ravietappi edasi patsiendid, kelle puhul siinsetest oskustest või tehnilisest võimekusest puudu jääb,” räägib Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonna juht Mihkel Laidna. Iga kõrgemasse ravietappi suunamine vajab kooskõlastust sealse osakonna valvearstiga, ilma selleta kedagi edasi suunata ei saa.

Dr Mihkel Laidna Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Transpordimeetodi – kas erakorraline transport teostatakse kopteriga või maad mööda – otsustab Laidna sõnul PERH-i reanimobiil.

Transpordimeetodi valikut mõjutavad erinevad faktorid, sh haige stabiilsus ja sekkumise vajaduse kiirus ning kas kopter üldse saab tulla. “Kopter võib olla parajasti mujal, ilm halb või meeskonnal lennutunnid täis,” nendib Laidna.

Lennutundidega seotud probleem võib ilmneda valvevahetuse lõpus, kui meeskonnale, kes on tööl kella 21-ni õhtul, tuleb Kuressaare ambulantskutse näiteks kell 20. Kuna Kuressaare ambulantslennu kestus on üldjuhul minimaalselt 2,5 tundi, saavad vana meeskonna töötunnid täis ja võibki tulla otsus, et ei lennata välja. Uus meeskond saab reageerida alles umbes 21.30–22.00.

Sellistes olukordades teeb PPA kõik võimaliku, et leida asendus, kuid alati see ei õnnestu. Väljalennu võimaluse puudumine võib tulla ka tehnikarikkest või möödapääsmatust hooldusest.

Saarte Hääl kohtus Tallinna lennuväljal PPA lennusalga juhtivvintsioperaatori Tarmo Lihulinna ja pinnaltpäästja Madis Laidiga. Mõlemad saarlased nendivad, et kuigi on oma elud sättinud mandrile ja kodusaarele jõutakse harva, on iga kord meditsiinilennuga Kuressaares maandudes siiski kodune tunne.

“Et meid sinna tellitakse, ei ole muidugi rõõmsatel asjaoludel, kuid iga kord, kui ambulantslennul jalg Saaremaale maha astub, on ikka hea tunne,” ütleb Tarmo. “Juba tunned, et kodulõhn tuleb,” lisab Madis.

LIIALT PALJU RUUMI KOPTERIS EI OLE. Pinnaltpäästja Madis Laid ja juhtivvintsioperaator Tarmo Lihulinn ambulantslendudel mõlemad korraga kaasas ei ole. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tarmo on Kärlalt pärit, õppis sealses põhikoolis ja Saaremaa ühisgümnaasiumis. Pärast kaitseväge suundus sisekaitseakadeemiasse, kus lõpetas 2008. aastal päästeteenistuse eriala.

Valiti välja rohkem kui saja hulgast

“Veidi aega olin tööl päästeteenistuses, peamiselt mandril, aga ühe suve ka Kihelkonna komandos,” räägib Tarmo. 2009. aasta lõpust on ta lennusalgas vintsioperaator.

“Osutusin rohkem kui saja kandidaadi seast valituks ja olen tänaseni väga rahul,” lisab Tarmo. 14 aastat hiljem on ta saanud juhtivvintsioperaatoriks.

Nasvalt pärit pinnaltpäästja Madis Laid liitus lennusalgaga mõni aasta tagasi.

“Põhikoolis käisin samuti SÜG-is, edasi läksin Tallinna spordikooli ja sealt edasi sisekaitseakadeemiasse päästjaks, hiljem meeskonnavanemaks õppima,” jutustab Madis.

Lennusalka tööle saada oli Madise sõnul keeruline, kuna vabu töökohti tihti pole ja inimesed püsivad oma ametis pikalt. Pärast kooli lõpetamist töötas ta esialgu Tallinnas päästjana, hiljem Kihelkonnal meeskonnavanemana. Siis tekkis võimalus lennusalka tööle saada. “Olin ka varem mõelnud, et see on põnev ja missiooniga töö, ning teadsin, et saarlasi on seal teisigi ees. Otsustasin kandideerida,” räägib Madis.

Lennusalka õnnestub Tarmo ja Madise sõnul tööle saada enamasti pääste, politsei või kaitseväe taustaga inimestel. Lisaks on vajalik sportlikkus ja füüsiline võimekus. “Kindlasti on oluline ka inimese enda missioonitunne ja soov teha päästetööd,” ütleb Tarmo.

“Ja merd ei tohi karta,” lisab Madis, pidades silmas valmisolekut merepäästeoperatsioonideks. Madis oli üks neist vapratest päästjatest, kes aitas 10. novembril evakueerida inimesi merehädas Amalie pardalt.

“See oli Madise esimene päris päästeoperatsioon ja ta sai suurepäraselt hakkama,” märgib Tarmo. “See, milleks kõik aastad on treenitud, sai reaalsuseks ja inimesed oli vaja mäslevate lainete keskel kreenis oleva Amalie pealt kopterisse tuua,” räägib Madis.

Seda koostöös vintsioperaatoriga, kes sel korral ei olnud Tarmo. Kuid temagi oma 14-aastase töökogemusega on pidanud selliseid operatsioone läbi tegema.

Tarmo kirjeldab oma tööd: “Vintsioperaator kõõlub kopteri ukse vahel ja vintsib pinnaltpäästja alla, kes aitab inimese kinnitada vastava varustusega trossi külge, ning siis tõmmatakse inimene üles.”

Päästjad ja vintsioperaatorid ise on spetsiaalse varustusega kinnitatud kopteri külge, et mitte välja kukkuda. Vastavalt inimese seisundile saab teda üles tõsta kas raami, korvi või silmusega.

“Silmusega päästetakse enamasti seenelisi – see on mugav nii meile kui ka inimesele, kes abi vajab,” selgitab Madis.

Lennusalga kopterite eskadrilli ülesanne on ka kruiisilaevadelt inimeste haiglasse transportimine. Samamoodi vintsides. “Samal ajal oleme pidevas suhtluses pilootidega, kes ise kopteri alla ei näe, meie aga ukse vahel kõõludes küll,” räägib Tarmo. “Ütleme, kuhupoole on vaja kopterit liigutada, et inimese kätte saaksime.” See on meeskonnatöö ja üksi ei tehta meeste sõnul ära mitte midagi.

SPETSIAALNE KIIVER JA RAKMED: Tarmo tutvustab intercom süsteemi, erinevate klaaside ja lisafunktsioo- niga kiivrit, mida kopterimeeskond kasutab. Madis demonstreerib rakmeid, millega päästja end kopteri külge kinnitada saab. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Väga suur osa lennusalga töödest-tegemisest on meditsiinilennud, mida lennusalk teeb peamiselt saartele, kust on kopteri abil võimalik raskes seisus patsient Tallinna Põhja-Eesti regionaalhaiglasse (PERH) lennutada umbes tunni ajaga. Tema vintsioperaatorina kuigi tihti neil lendudel kaasas ei käi, ent pinnaltpäästja Madis küll.

Kopterid Alfa, Bravo ja Charlie

Tarmo ja Madis juhatavad meid suurde angaari, kus on stardivalmis kopter ES-PWA ehk Alfa, mida tähistab nime viimane täht. Ambulantslennu varustus peal. Kokku on lennusalgal kolm kopterit, mille juurde kuulub kopterite eskadrill. “Eraldi on veel lennukite eskadrill ja tehniline eskadrill, lisaks administratiivtöötajad,” räägib Tarmo.

Angaaris näeme lisaks stardivalmis päästekopter ES-PWA-le kaht PPA lennukit ning üht remondis kopterit. Kolmas kopter on praegu suures hoolduses Hollandis. Alfa on Tarmo sõnul kopteritest vanim, ent lennumasinate eluea mõistes kuldses keskeas. Alfa tuli 2007, Bravo 2008 ja Charlie aastal 2011.

Kopterisse piiludes näeme kitsast ala, kus mõlemal pool kaks istekohta ja keskel vaba ala, kuhu pannakse kanderaamiga patsient. Üle ühe patsiendi kopterisse ei mahu. “Ambulantslennul täidavad neli istekohta üldjuhul arst, õde, vahel ka resident ning meie meeskonnaliige,” tutvustavad Tarmo ja Madis.

Meeste sõnul on olnud erandeid, kus peale lamaja on peale võetud ka istuv patsient. “Pigem lendame ühe inimese kaupa, sest ka arstide varustus võtab ruumi,” ütleb Tarmo.

Meedikud, Tallinna reanimobiili brigaad sõidab Kuressaare haigla kõne peale autoga lennusalka ja istub seal koos varustusega kopterisse. Laste transpordil käib kaasas Tallinna lastehaigla intensiivravibrigaad. “Meie pakume kiirabile lendamiseks platvormi ning jälgime, et lend oleks ohutu,” selgitab Tarmo.

LENNUMASINAID PEAB HOIDMA KORRAS: ES-PWB ehk Bravo on läbi- mas pisihooldust lennusal- gas kohapeal, samal ajal kui kolmas kopter ES-PWC ehk Charlie saab suurema hoolduse Hollandis. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Lennusalga meeskonnaliikme juhendamise järgi liiguvad meditsiinitöötajad patsiendiga kopterisse ja välja. “Lisaks aitame patsienti kopterisse toimetada ning oleme vahelüli arstibrigaadi ja piloodi vahel. Kui näiteks arst ütleb, et patsiendil on terviseprobleem, millega ei tohi teatud kõrgusel lennata, siis anname info piloodile edasi,” lisab Madis. “Meie asi on jälgida, et teekond kulgeks ohutult punktist A punkti B ja B-st tagasi A-sse.”

Lisaks Kuressaarele lennatakse Kärdlasse, Vormsile, harva Ruhnu. Kopterimeeskond kiidab väga Kuressaare ja Kärdla kopteriplatse. “See, et saame nõuetele vastavale platsile maanduda, teeb töö oluliselt mugavamaks,” ütleb Tarmo, meenutades aegu, kui kanderaamil haiget tuli sisuliselt vedada mööda heinamaad. “Täitsa hirmus oli vahepeal! Praegu on selle kõrvalt ikka super,” lisab ta.

Ilm mõjutab ka kopterireisi

Siiski tuleb ette olukordi, mil kopter ei saa haigla lähedal asuvale kopteriplatsile maanduda ja suund võetakse Kuressaare lennujaama poole, PPA lennusalga Roomassaare kordonisse. See sõltub ilmastikust. “Mõnikord on Kuressaare kohal väga suur udu ja platsile on võimatu maanduda, aga kordonis on nähtavus parem,” räägib Madis, lisades, et maandutud on ka lennurajale. Samuti on nähtavus nullilähedane väga lumesajuse ilmaga.

Madala pilvisuse korral lendab kopter madalamal, siis on müra valjem ja kopteri saabumine kostab üle saare.

Kõige ohtlikum on kopterile nulliringis temperatuur. –5 kuni +5 kraadi juures hakkavad kopteri labad kergelt jäätuma. See mõjub aerodünaamikale ja on ohtlik kopterimeeskonnale. “Anname alati endast parima, et lend saaks toimuda, aga me ei tohi iseend ohtu seada,” selgitab Tarmo olukordi, mil kopter ei lenda.

Müra on kopteris nii suur, et omavahel tuleb rääkida läbi kiivri sisse ehitatud mikrofoni. Patsientidel intercom-süsteemiga kõrvaklappe ei ole ja nendega, kes vähegi teadvusel, tuleb suhelda küllaltki valju häälega.

Tarmo ja Madise sõnul kulgevad meditsiinilennud üldjuhul edukalt. Nii kopteri kui ka haigla meeskond on kogenud ja professionaalsed, ent transporti vajavad inimesed tihti raskes seisundis. Sestap võib mõnikord olla reis kopterimeeskonna liikme jaoks raske just vaimselt. “Üritan rasketes olukordades mõelda nii, et patsient on parimates kätes,” ütleb Madis, pidades silmas reanimobiili tohtreid.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tavaliselt on ambulantslennul vanem inimene, kes on teadvuseta olekus ja aparaatide all. Kõige raskemad on aga lennud laste ja noortega. Kahjuks on olnud juhtumeid, kus juba õhus on aru saada, et lootust pole. “See on psühholoogiliselt raske, aga see on meie töö üks osa. Õnneks ei tule seda tihti ette,” räägib Tarmo.

Lapsi transportides võetakse võimalusel pardale lähedane, aga alati ei ole see võimalik. Siis aitab lennuhirmust võitu saada haigla- või kopterimeeskond.

 

Kopteri pardal sündinud saarlased

Kopter tellitakse kõigile enne 35. rasedusnädalat sünnitama hakkavatele naistele ja Tarmo sõnul on pardal sündegi ette tulnud. “Kolm-neli beebit ehk, aga mitte viimasel ajal,” ütleb ta.

Lend Kuressaarde ja tagasi kestab ligi kaks tundi. Kopter peab päeval välja lendama 15 minutiga, öösel tunniga. Vahemaa läbimine ise võtab aega umbes 50 minutit. Aeg-ajalt toob patsiendi kopteri juurde Kuressaare kiirabi, aga tihti läheb reanimobiili meeskond haiglasse, sätib patsiendi valmis ja tuleb siis koos temaga kopterisse.

Ambulantslendude pidevas valmisolekus on vaid üks kopter ja ette on tulnud olukordi, kus korraga on vaja olla kahes kohas. Näiteks on Kuressaarde just ambulantslend ära tehtud ja kohe on seal juba uus patsient. Väljakutseid on tulnud ka Saaremaalt ja Hiiumaalt samaaegselt ja siis tuleb arstidel teha raske otsus, kummaga on kiirem.

“Oleme pidanud treeningult tagasi pöörduma, sest ambulantslendu on hädasti vaja,” ütleb Tarmo. “Muidugi võiks olla rohkem meeskondi ja koptereid, aga see ei ole meie otsustada.”

Meditsiinilendudest veelgi väsitavamad on Tarmo ja Madise sõnul otsingulennud. “Eriti kui ka öövaatlusseadet kasutame, siis on mõnikord hiljem peavalu,” räägivad mehed.

Siinkohal rõhutab Madis uuesti ohutusreegleid: metsa võtke kindlasti kaasa telefon, teavitage lähedasi ja pange midagi heledat selga, sest suurest metsamassiivist erinevat kontrasti näeb kopterist oluliselt paremini. Ideaalne abivahend on neoonvest.

Otsingu- ja päästelennud hakkavad enamasti juulikuus, mil metsaandide hooaeg algab, ja lõpevad siis, kui metsast enam midagi võtta ei ole. Väljaspool hooaega tuleb otsinguid ette hooldekodudest uitama läinud inimeste leidmiseks. “Kui otsingutel käime, lendame tihti madalalt ja üle majade ning teeme lärmi. Oleme saanud kriitikat, justkui käiksime luuramas ja inimeste privaatsust rikkumas, aga kadunud inimesed on sageli just talude juures, kuhu nad on hakanud liikuma silmapiiril maja nähes ja näiteks enne kohalejõudmist kokku kukkunud. Pererahvas ise ei pruugi teadagi, et nende kodu lähedal on kadunud inimene,” räägib Tarmo.

PINNALTPÄÄSTE VA- RUSTUS: Päästeoperat- sioonide läbiviimiseks on kopteris erinevad vahendid, millega abiva- jaja vintsioperaatori ja pinnaltpäästja koostöös üles vintsitakse. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Lennusalga kopteritega kustutatakse ka metsapõlenguid, tehakse koos piirivalvuritega piiripatrulli ja politseilende, sh transporditakse eriüksuslasi. “Aastaid tagasi, kui väikesaared olid jäävangis, viisime süüa – toitu täis konteiner kinnitati kopterile kõhu alla,” ütleb Tarmo. “Teeme kõike, mida Eesti riigil vaja teha on ja mis on meie võimekus.”

Lennusalga saarlased ja poolsaarlased

Liigume lennusalga kordoni teistele korrustele, kus asuvad meeskondade puhkealad, administratiivtöötajate ruumid ja jõusaal. Teel tutvustavad Tarmo ja Madis veel üht saarlast. Kuressaarest pärit Piret Palu töötab lennusalgas koolitusi organiseerides.

“Neil on hästi palju kohustuslikke koolitusi, muidu lennata ei tohi,” täpsustab Piret. “Lühidalt öeldes – toetav tegevus, mina organiseerin kõik ära, koolitusel peavad ainult ise käima, seda mina nende eest ei tee,” muigab Piret. Saarlasi olla lennusalgas praegu kokku neli, lisaks mõni poolsaarlane. “Lõpuks on kõik kuidagi Saaremaaga seotud,” naeravad Madis ja Tarmo.

Sünnitusosakond ei kao Saaremaalt mitte kunagi mitte kuskile

“Kopterimeeskonna mehed on kõik alati toredad ja abivalmid – alati juures ja asja sees,” kiidab Kuressaare haigla lastearst Ülle Käsk, rääkides, et isegi oktoobrikuise tormiga lendas kopter kahel ööl rasketele ilmaoludele vaatamata kohale. “Rasked juhtumid olid,” ütleb dr Käsk.

Ülle Käsk Foto: Erakogu

“Helikopter on ka siin istunud, kuna vahepeal tekkis torm ja enam õhku ei saanud. Enneaegne laps sündiski siin ära, õnneks oli brigaad kohal,” lisab haigla pikaaegne ämmaemand Helgi Tammur.

Doktor Käsk meenutab üht olukorda, kus kopterimeeskonnal ja arstidel tuli teha raske otsus. “Nad tulid meile, titale järele, aga siis tuli teade, et Hiiumaal on ajuinfarktiga patsient, kelle ellujäämine sõltub sellest, kui kiiresti ta Tallinna haiglasse jõuab. Nii tegi Tallinna lastehaigla arst koos kopterimeeskonnaga otsuse, et kuna beebi on stabiilne, ootame, kuni kopter vahepeal Hiiumaal ära käib, viib patsiendi Tallinna ja tuleb siis uuesti beebile järele.” Nii päästeti kaks inimest.

Helgi Tammur Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Sünnitusabi juhis näeb ette, et enne 35. rasedusnädalat sündima hakkav beebi peab ilmale tulema keskuses, et tagada talle intensiivravi võimalus.

Nagu ka nädal tagasi jõululehes kirjutasime, võib enneaegne beebi sündida väga kiiresti, seetõttu on nende transportimiseks kopter hädavajalik, ent ette on tulnud ka olukordi, mil sünnitama hakkav naine tuleb saata maad mööda.

“Üldjuhul paneme patsiendi teele arvestusega, et laps ei sünni transpordi käigus ära, niipalju on meil kogemust, aga kui on kahtlane lugu, tuleb juba Tallinnast kaasa laste intensiivi brigaad, kel vahendid ja oskused sellises situatsioonis tegutseda,” ütleb Kuressaare haigla günekoloogiaosakonna vanemarst Thea Rahumeel.

Beebidest saadetakse dr Käsu sõnul kopteriga ära kõik hingamisprobleemidega või muul põhjusel intensiivravi vajavad vastsündinud. Lastehaiglasse saadetakse ka lapsed, kes on vajanud elustamist/abistamist.

Thea Rahumeel Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Tihti tulevad nad sellest küll välja, aga tekkida võivad intensiivravi vajavad probleemid. On ka mitmeid ebaselgeid seisundeid –infektsioonid, südameprobleemid jne. Ka väärarenguid tuleb vahel harva ette,” loetleb dr Käsk.

Doktor Rahumeel lisab, et need kõik on üksikud erandid ning enamik beebisid tuleb ilmale kodusaarel. “Sünnitusosakond ei kao Saaremaalt mitte kunagi mitte kuskile, niipalju lennuvõimekust pole, et kõik sünnitajad ära saata,” räägib Rahumeel. Lisab, et selleks ei ole ka vajadust, kuna Kuressaare haiglas on tubli ja töökas kollektiiv ning kogenud personal tulemaks toime ka rasketes olukordades.