/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/02/15865296t1h9b23.jpg)
Alates 1950-ndate lõpust ühismajandite töötajatele ehitatud väikestes kortermajades elab Saaremaa maarahvas veel tänagi, kuigi paljud neist on pooltühjad või koguni ilma ühegi elanikuta.
Sääraste elamute klassikaks loetakse arhitekt Boris Mirovi tüüpprojekt nr 61, mille järgi ehitati aastatel 1958–1962 ligi 32 protsenti maapiirkondade kortermaju.
Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse vanemteadur Heiki Pärdi pakub, et Eestis kerkis väikesi nelja või kaheksa korteriga elamuid tuhandeid, Saaremaal võib neid olla vähemalt paarsada. Pärdi abikaasa on pärit Võhma külast, seetõttu teab ta rääkida, et Võhmas kutsutakse selliseid maju kelmiküladeks. Tagaverel näiteks hüütakse Mirovi maja vaestemajaks – seega heal lapsel mitu nime.
Saarte Hääl tegi teisipäeval väljasõidu, et vanade korterelamute olukorrast sotti saada. Eikla kaupluses saime müüjalt teada, et küla korterelamud seisavad pooltühjalt. Mitte ainult arhitekt Mirovi majades, vaid ka palju uuemates ja suuremates mugavustega korter-
elamutes leidub tühje kortereid, mida omanikud millegipärast ei müü ega anna ka üürile.
/nginx/o/2024/02/02/15865298t1h30a9.jpg)
Eiklas leidub hulganisti täitsa korraliku väljanägemisega korterelamuid hilisemast ajast, kuid kaks maja on täpselt need, mida otsime. Margit Merelaid elab puutrepiga ja üdini ajahambast puretud trepikojaga majas juba 1977. aastast. Räägi külast pärit Margitile anti Eikla majas esimesel korrusel kolmetoaline korter, kui ta Piila suurfarmi tööle tuli.
/nginx/o/2024/02/02/15865318t1hab89.jpg)
Ahjuküttega korteris ei olnud siis vett, kasutada tuli kuivkäimlat, ent tollal oli see täiesti tavaline maaelu.
Katlamaja pandi kinni
Millalgi 80-ndate alguses sai maja keskkütte ja kraanivee. Ent nüüd juba aastaid kütab pererahvas tube taas ahjupuudega, sest katlamaja pandi kinni. Küttearved kerkisid hirmkalli tuhande kroonini, inimesed jäid võlgu ja katlamaja lõpetas tegevuse. “Head inimesed, kes ära maksid, aga õnneseened olid need, kes jätsid maksmata, sest kõik võlad kustutati,” meenutab Margit.
/nginx/o/2024/02/02/15865301t1h5e24.jpg)
Nõukogude ajal oli maja rahvast täis, nüüd elab perekond Merelaid korteralemus üksi. Nende kõrvalkorter kuulub naisterahvale, keda näeb nagu kuuvarjutust paar korda aastas. Ülemisel korrusel elanud eakas naine kolis mõni aeg tagasi Kuressaarde hooldekodusse, veel üks teise korruse elanik käib põhiliselt ainult kassi söötmas.
Korterid Margiti majas maksavad nii vähe, et ainult sellise müügist saadud rahaga mujal elamist hankida pole võimalik. Eelmine naaber, kes kolis Astesse, müüs oma korteri ära 2000–3000 euroga.
Kommunaalkuludeks maksavad Margit, tema abikaasa ja poeg talvisel ajal paarsada eurot. Viimane elektriarve oli 86 eurot, kõige kopsakam on olnud 106 eurot.
Eiklast kümme kilomeetrit edasi Karja poole jääb kaheksa korteriga, kunagi ühismajandi töötajatele ehitatud elamu. Hoone asub paarkümmend meetrit Laadjala–Karja maanteest eemal ja mõjub omamoodi Pamma maamärgina. Olen sellest majast aastate jooksul sõitnud mööda kümneid kordi. Küll liinibussi, küll lehetoimetuse autoga, ka jalgrattaga. Tean inimesi, kes selle maja juurest bussipeatusest aastaid bussi peale tulid, ent nüüd juba ammu Kuressaares elavad.
/nginx/o/2024/02/02/15865306t1h4bbd.jpg)
Ometi läheb elu Pamma korterelamus edasi tänaselgi päeval. Üks elanikest, Angela elab seal 90-ndate esimesest poolest, täpne aastanumber, millal ta kodukandist Eiklast Pamma kolis, naisele hoobilt ei meenugi.
Kass ja koeravolask
Selgub, et pealtnäha kõrvalisel maanteel liigub üsna palju palgiveokeid ja arvestades, kui lähedal maja maanteele asub, on Angela pidevalt laste pärast mures. Nagu Eikla elamu trepikojas, nii näeb ka Pamma korterelamu hoovi peal boonusena kohe kassi ja tema sõpra koeravolaskit. Ilmatu priske peni, keda hüütakse Krahviks, kolis Angela sõnul Saaremaale heade inimeste juurde Vormsilt, kui perenaine raskelt haigestus.
/nginx/o/2024/02/02/15865308t1hcceb.jpg)
Kaheksa korteriga majas elab püsivalt vaid kolm peret. Angela perele kuulub majas kaks korterit. Kaks eluaset püsivad elaniketa aastaringselt, omanikud elavad kas Soomes või Kuressaares. Teises kahes korteris käiakse suvel aega veetmas.
Vähe sellest, et pole tööd või palgad on väiksed, aga kui elanikke ka napib, siis ära maja remondist mitte unistagi.
“Katuse saime õigel ajal peale, sest meie oma suure perega saime KredExilt toetust, mis kattis poole kuludest,” räägib Angela. Hoone fassaad vajab ka ammu remonti, aga seda raha pole majaelanikel kuskilt võtta, arvestades, et kaks püsielanikku elab pensionist. Majas on ahjuküte ja seda Angela oma sõnul ei soovigi millegi muu vastu vahetada. Üks naaber soetas endale õhksoojuspumba ja elektriarve ulatus sadadesse eurodesse, nii et sure või nälga.
Angela tahaks kolida tagasi kodukohta Eikla külje alla, sest Pamma jääb Kuressaarest natuke liiga kaugele. Üsna lähedal asuvad Karja Pagari pood ja Eikla pood, aga neis on valik väike.
/nginx/o/2024/02/02/15865310t1h6642.jpg)
Oma ringsõidu kõige mahajäetuma nelja korteriga elumaja leiame Orissaare osavallast Väike-Võhma külast. 60-ndate keskpaiku ehitatud majas töötas mingil ajal velskripunkt ja elas ka velsker oma perega. Eesti Vabariigi taassünni algul korterid erastati ning üks Tallinna mees ostis need ära. Uus omanik lasi teha uue katuse ja pärandas hiljem korterid lastele. Mõni suvi tagasi ehitati hoovi peale saun, aga viimasel pole kedagi liikumas nähtud.
Tagavere keskuses asub nõukogude ajast neli korterelamut, neist kaks on ridamaja. Kohalikud hüüavad maju vaestemajaks, rikastemajaks, härrastemajaks ja aadlikepesaks. Sellest kõneleb ajalehele alati sõbralik ja maakaupmehele omaselt informeeritud Tagavere kaupluse juhataja Mirja.
Paraku ei oska Mirja selgitada, miks majad endale rahvasuus säärased nimed said. “Ma olen niipalju noor, et ma ei tea, kust need tulid,” põhjendab ta.
Võimalik, et mida aeg edasi, seda uuem maja ehitati ja seda suuremad oli seal ka mugavused ja kõik muu. Noorpõlves ise Vaestemajas elanud Mirja sai omal ajal pilgu heita vaestemaja majaraamatusse ja nimetab seda tõeliselt huvitavaks lugemiseks. “Sealt on läbi käinud peaaegu kogu Tagavere,” sõnab ta.
Saarekülas pakkus nelja korteriga tellismaja eluaset Saareküla lastekodu töötajatele, kes tulid lastekodusse tööle kusagilt mujalt. Hoone valmis 1976. aastal ja seisab püsti tänaseni, kuigi lastekodust saab juba ammu rääkida vaid minevikuvormis.
Laenurahaga katus korda
/nginx/o/2024/02/02/15865312t1hef7b.jpg)
Saareküla bussipeatuse juurest laskub maantee pisut allapoole. Seal teeb kalaauto ootuses tervisekõndi lastekodu endine meditsiiniõde Sirje Kull. Selgub, et temagi elab just selles majas, mis meile huvi pakub. Jälle kord saame teada, et neljast korterist ei ole kasutuses sugugi mitte kõik. Üks korter kuulub soomlastele ja selles pole elatud, aga võimalik, et isegi mitte käidud nüüdseks juba paarkümmend aastat.
Pensionärist Sirje ja tema põllumajandusettevõttes töötav naabrimees tegid katuse korda laenurahaga. Laenu andis naabrimehe õde, kellele see osade kaupa tagasi maksti. Ehitasid naabrimehe pojad ja külapealt korjatud noored mehed tegid katuse koroonaajal korda. Raha ei jätku kahjuks kaugeltki kõige vajaliku tegemiseks. Ahjud õnnestus kahel elanikul küll ära parandada, aga majal puudub soojustus ja aknad lasevad tuult läbi. Seega kulub palju puid ilmakütmiseks.