:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
Kuressaare lähedal külas elavad inimesed on mures. Naabruses elab ettevõtja Tene Laul, kel kombeks naabreid kimbutamas käia.
Saarte Hääl rääkis selle loo tarbeks naabritega, politseiga, küsis kommentaari Tene Laulult ja tema äripartnerilt Tomas Süllalt.
“Kõik sai alguse Tene Instagrami stooridest,” alustab üks Saarte Hääle vestluspartner. Jutt käib sotsiaalmeediapostitusest OÜ-le Must Kass kuuluva kivikauplusega seotud Instagrami kontol. Postitusi on palju, need on paljudele arusaamatud, isegi segased, mõnda kahjuks ka hirmutavad.
Näiteks postitus, millel foto tänavalõigust ja sõnum: “Kui minu kohta laim siit tänavalt puhtaks pestud ei ole, siis teate, mida olen eelnevalt öelnud. Kehtib ka korrakaitsele. Mina olen puhas.”
Ähvardused läbi lillede
Inimesed usuvad, et ennast “Selgeltnägijast helgeltnägijaks” nimetava Tene postitused on mõnel puhul “ähvardused läbi lillede”. Ühes postituses rääkis Tene Laul näiteks “kivide männi alla viimisest”.
/nginx/o/2024/03/08/15934866t1hae8d.jpg)
“Me ei läinud neid otsima, aga mõte, et keegi luusib meie teadmata meie koduhoovis, ei ole meeldiv. Muretseme oma laste pärast,” räägib Saarte Hääle vestluspartner. Ta teavitas politseid, kes lubas Tene Laulu vanematega suhelda ja mõni päev oli sotsiaalmeedias vaikus.
Kuid kimbutamine ei piirdu vaid sotsiaalmeediaga. 28. veebruari õhtul kella poole 11 paiku ehmatas Tene naabreid sellega, et kihutas tänaval 30 km piirangu alas, tegi piruette ja signaalitas paaniliselt. “Läksime talle mitme naabriga ukse taha. Vanemad tulid ukse peale. Pakkusime abi, küsisime, mis toimub, miks ta niimoodi käitub. Kõigepealt ema küsis Tenelt, kas see oli tema. Tene kinnitas seda ja hakkas karjuma: “Minge minema, ma tahan suitsu teha ja mediteerida!”.”
Saarte Hääle allikas jätkab: “Jutuajamise ajal põgenes Tene akna kaudu isa käest ära ja tuli maja eesukse juurde, puhus suitsu näkku, ähvardas, läks koniga ühele teisele naabrile hästi lähedale, kuni isa ta tuppa ära tiris ja uuesti kinni pani. Röökis seal. Rääkisime isaga pikemalt. Isa väitis, et Tene oli kodus ja pole autoga sõitmas käinud, kuid kuna tunnistajatel on videod, jäi isa uskuma.
Palusime, et isa võtaks autovõtmed ära, sest väiksed lapsed on tänaval, keegi jääb alla lõpuks.”
Ka Facebooki “Märgatud: Saaremaal” grupis oli 29. veebruaril postitus, kuidas keegi halli Audiga eelmisel õhtul mööda Kuressaare linna sõitis. Täistuledega ja signaalitades.
Naabrid ei taha elada hirmus
/nginx/o/2024/03/08/15934870t1h0d21.jpg)
Talle kutsuti politsei, tuli ka kiirabi. Kiirabi lahkus, politseiauto jäi aga pooleks ööseks Tene maja juurde.
Kuid kõige hullemad kokkupuuted jäävad eelmise aasta suvesse. Väga jõhkrad sotsiaalmeediapostitused ja füüsilised hirmutamised, mis tipnesid politsei sekkumise ja haiglaraviga.
Naabrid saavad hästi aru, et tegemist on olnud vaimsete häiretega ja neil on Tenest kahju, kuid samas ei taha nad lõputult karta: “See on ebaõiglane, et terve piirkond peab hirmus elama. Tema võib teha, mida tahab, ähvardab, teeb pilte, käib teiste hoovis. Seepärast läksimegi nüüd lõpuks ka ukse taha rääkima, et mitte pead liiva alla panna ja karta.”
Eriti ei soovi naabrid, et korduksid eelmise suve õudused.
Nende iseloomustamiseks vaid paar tsitaati:
“… sa ei oska karta sellist asja, et keegi pöösast noaga välja kargab.”
“… sosistas läbi akna asju, ähvardas lapsi üles äratada.”
“… läks naabri akendest taskulambiga sisse näitama ja koputas.”
“Politsei tegeles mitu korda, tuli jälle tagasi, ka haiglast ja samad asjad juhtusid jälle. Kohe kui pimedaks läheb, tekib paranoia, et keegi jälgib. Selline inimene ei tohiks kindlasti ka autoroolis olla.”
Naabrid kinnitavad, et kogukond on kokkuhoidev, nad suhtlevad pidevalt omavahel ja hoiatavad, kui midagi toimuma hakkab.
“Aga politsei on ka ilmselt juba väsinud, saame täiesti aru, et nad ei saa midagi teha.
Aga kui lõpuks juhtub midagi hullemat?”
/nginx/o/2024/03/08/15934865t1hda3c.jpg)
“Sain politseist kõne, et nad said kätte kolm nuga”
Kuressaare lähistel elavad inimesed on end selgeltnägijaks ja spirituaalseks teejuhiks nimetava Tene Lauluga püstihädas. Oma loo räägib naine, kes puutus naabriga ebameeldival moel kokku eelmisel suvel.
/nginx/o/2024/03/08/15934875t1h239f.jpg)
Öö vastu 17. juulit 2023. Kuressaare lähedal ühekorruselises eramus elav Katrin (nimi muudetud – toim) ärkab, kuuldes, et keegi räägib tema akna taga. Kuna aken on tuulutusasendis, kostab iga veidigi tugevam heli õuest tuppa. Akna taga vihmas seisab Tene, kes kordab: “Tule kohe akna peale! Sa ei taha, et ma su lapsed üles ajan. Ma ei karda su koeri.”
Kuna Katrini abikaasa on kodust ära, magavad lapsed sel ööl ema juures voodis. Õnneks pole nad õuest kostva jutu peale ärganud.
Katrin on Tene seisundist kuulnud ning tal pole mõtteski akna juurde minna ja vastata. Segaduses ja teadmatuses, kuidas oleks parim käituda, kartes laste und häirida, hiilib Katrin vannituppa ja valib 112. Et lapsi mitte äratada, räägib naine sosinal. Samal ajal hoiab koertel kõrvadest kinni, et need haukuma ei hakkaks.
Dispetšer soovitab Katrinil lihtsalt aken sulgeda. Kui Katrin palub politseipatrulli kohale saata ning selgitab, et Kuressaare politsei teab, kes Tene on ja kuidas käituda võib, uurib dispetšer, kes Tene Katrinile on. Arvanud, et hädaabinumbrilt abi ei saa, helistab Katrin ülemusele ja seejärel sõbrannale.
“Kogu selle aja seisis Tene mu magamistoa akna taga ja pobises midagi kurjalt,” meenutab Katrin rohkem kui seitsme kuu tagust ööd.
/nginx/o/2024/03/08/15934888t1he46e.jpg)
Kuna maja välisuks on lukustamata, paneb Katrin selle kähku lukku. Kui dispetšer viimaks tagasi helistab ja uurib, kuidas olukord on, vastab Katrin, et ootab endiselt politseipatrulli. “Küsisin: “Kas te ei saa aru, et asi on tõsine?”,” ütleb Katrin.
Ühel hetkel näeb Katrin läbi välisukse klaasi, et Tene on läinud maja ette, toetub auto najale ja räägib midagi. “Siis ta järsku vihastas, tõusis püsti, kõndis ringi ümber mu auto ja hakkas sissesõidutee ääres asunud prožektoreid maa seest välja kiskuma,” kirjeldab Katrin.
Näinud üht autot saabumas, arvab Katrin, et viimaks ometi saabus politsei, andmata endale aru, et sõiduk pole politsei värvides. Naine on valmis õue minema, aga ülemus, kellega ta parasjagu telefonitsi räägib, keelab tal seda teha, põhjendades, et politseinikud tulevad ise ukse taha. Järsku on Tene kadunud – saabunud autoga ilmselt minema sõitnud.
Veidi aja pärast jõuab kohale ka politseipatrull. Kuulanud Katrini ära, uurivad nad naise autot lähemalt ja avastavad, et sellele on millegi teravaga ümberringi kraaps tõmmatud. Leidnud, et kohapeal midagi rohkemat teha ei saa, politseinikud lahkuvad. “Enne kella kuut hommikul sain politseist kõne, et nad said Tenelt kätte kolm nuga,” lausub Katrin.
Politsei sõnul oli Tene Katrini autot kraapinud noaga. “Enda väitel oli ta minu koju tulnud selleks, et mu koeri kallistada, sest tema koer võeti temalt ära,” vahendab Katrin politseilt kuuldut.
Politseinikult sai Katrin teada ka seda, et Tene oli olnud väga koostööaldis.
Juhuslik märklaud?
/nginx/o/2024/03/08/15934889t1h3a2d.jpg)
Kui Tene aastaid tagasi Kuressaares oma kaupluse avas, läks ka Katrin seda uudistama, sest kristallid ja geoodid on teda alati huvitanud. Tene oli ka ettevõtte klient, kus Katrin töötab.
“Ta tundus väga meeldiv, tore, tubli inimene,” ütleb Katrin, kes pisut rohkem hakkas Tenega suhtlema siis, kui see kolis oma kaupluse Kauba tänava majja, kus Katrin toona elas. “Kui linnast välja maja ehitasime, palusin Tenel tulla meile veesooni määrama, et teada, kuhu voodid paigutada,” räägib Katrin. “Kui hiljem kokku juhtusime, siis ikka tervitasime või lehvitasime,” lausub Katrin, kes jälgis ka Tene postitusi internetis.
“Eelmise aasta jaanuarist sain aru, et temaga on midagi valesti,” ütleb Katrin. “Kevadel jõudsid avalikkuse ette postitused sellest, kuidas ta Egiptuses kinni istus ja šokeerivad postitused sotsiaalmeedias. Arvasin, et keegi on Tene konto kaaperdanud – tundus uskumatu, et nii meeldiv inimene selliseid asju postitab.”
Pakkusid kompromissi
Katrini sõnul ta algul kaitses Tenet, kui naise käitumine tuttavate hulgas jutuks tuli. “Avaldasin arvamust, et äkki on Tene üle töötanud või on tal vaimne kriis, aga kui ta hakkas postitama noapilte ja tapmisähvardusi, sain aru, et olukord on palju hullem,” räägib Katrin.
Kui Katrin oli öisest intsidendist politseiuurijale rääkinud, saatis Tene nädal hiljem Katrinile kirja, kus vabandas tehtu pärast. Septembris käis Tene isa Katrini perelt vabandust palumas ja lubas, et maksab autole tekitatud kahju kinni. “Hingelise trauma eest ma mingit valuraha ei küsinud,” märgib Katrin.
Siitpeale hakkasid asjad aga venima. Kui Katrini abikaasa saatis Tene isale arve, siis vastas see, et kõigepealt tuleks prokuröri otsus ära oodata ja siis tasub asjast uuesti rääkida. Detsembri lõpus-jaanuari alguses tuligi prokuratuurilt kiri, kus kinnitati, et Katrin on kahjusaaja (kaskokindlustusega auto transportimiseks Tallinna ja kordategemiseks kulus kokku 400 eurot – toim). Tal soovitati jurist võtta ja auto kraapimise eest tsiviilhagi esitada.
“Kuna ma kolmandat isikut vahele ei soovinud, helistasin Tene isale ja pakkusin kompromissi, et nad maksaksid kahjutasu ära enne, kui hagi esitamise tähtaeg kätte jõuab,” räägib Katrin. “Olime valmis nendega kokkuleppe tegema, sest saime aru, et ka nemad soovivad seda lahendust sellele niigi kurvale ja ebameeldivale loole. Vajadusel oleksime isegi maksegraafiku teinud.”
Kuna raha Katrini pere arvele ei laekunud – ega ole tulnud siiani –, ei jäänud Katrinil üle muud kui tsiviilhagi kohtusse esitada.
Mõistukõnes ähvardused
Ehkki Katrin saatis Tenele sõnumi palvega kokku saada, polnud Tene sellega nõus. Küll aga on Katrin kõigi nende kuude jooksul saanud Tenelt hulgaliselt hoiatusi, et Katrin tema ja ta isa rahule jätaks, ning varjatud ähvardusi.
Ähvarduste all peab Katrin silmas nii Tene saadetud sõnumeid kui ka postitusi sotsiaalmeedias. Katrini sõnul võivad need postitused teistele tunduda arusaamatu ja segase mõistujutuna, aga tema saab aru, mida Tene sellega mõtleb.
“Miks kiusata? Ei ole vaja. Tegelikult ei soovi kedagi koduta jätta, eriti lapsi, seega mõelge,” on kirjas ühes postituses. “Teen maagiat nugadega,” seisab teises. “Kui arutatakse kohtus, siis küsin jõhkralt suure summa teilt,” teatab Tene kolmandas. Need on vaid mõned näited.
Kõige rohkem paneb Katrinit muretsema Tene hiljutine postitus, kus see kirjutab: “Kas on lasteaedades õige hoida kaameraid? Vabandust, et segan teie rahulikku õhtut.”
“Mina võtan seda ähvardusena,” lausub Katrin. “Kuna emana pean oma lapsi kaitsma, käisin Tene väljaütlemistest rääkimas ka lasteaia direktorile.”
Katrini sõnul nõustus ka advokaat sellega, et need postitused on Katrini pere kohta, ent kuna tegemist on mõistujuttudega, pole seal Eesti seadusandluse järgi kuskilt kinni hakata.
Katrinile on soovitatud Tene postitusi mitte lugeda. Esialgu ta seda siiski ei teinud, kuna pidas tähtsaks olukorraga kursis olla – pere turvalisuse huvides. Oma meelerahu jaoks aga otsustas ta siiski naise sõnumid blokeerida ja lõpetas ka tema postituste jälgimise sotsiaalmeedias.
Signaalitas maja juures
Üks viimaseid Tene katseid Katrini tähelepanu köita leidis aset tänavu 28. veebruari õhtul kella 22 paiku, kui naine märkas läbi välisukse klaasi paistmas autotulesid. Siis aga hakkas auto juht järsku signaali laskma.
“Arvasin, et äkki jooksis metsloom maanteel autole ette, aga signaalitamine kestis väga kaua,” lausub Katrin. “Vaatasin välja ja nägin möödumas Tene autot. Ta teab täpselt, kus on piirid. See on vaimne terror, aga mida sa sellisel puhul teha saad – mitte midagi!”
Katrini sõnul on tal lootusetuse tunne. “Kuigi vaimne terror on kestnud juba nii pikalt, ei ole me kuskilt abi saanud,” ütleb ta. “Oleks ma teadnud, mida kahju hüvitamise nõue endaga kaasa toob, oleks olnud targem asi hoopis sinnapaika jätta. See 400 eurot ei ole neid kannatusi väärt.”
Katrini sõnul on tal Tenest kahju. “Paistab, et ta ei anna endale aru, et on ise halba teinud, vaid süüdistab kõiki teisi,” ütleb Katrin.
“Kas tõesti pole võimalik aidata inimest, kes on iseendale ja teistele ohtlik?” küsib Katrin. “Kuidas lahendada olukord nii, et see, kes abi vajab, seda ka saab – et kõik võiksid rahus elada? Kui praegu kehtivate seaduste järgi peab enne midagi juhtuma, et midagi ette võetaks, kas siis äkki poleks aeg muudatusteks? See, et terror lõppeks, ei ole ainult minu, vaid terve meie kogukonna mure.”