KIRJAD KOJU ⟩ Esimene kiri: tere, 12 aastat hiljem!

Liis Auväärt kass Robiga. Foto: Triin Maasik

Tere,ammu pole Sulle kirjutanud, anna andeks. Kaksteist aastat tagasi viimati. Kaksteist aastat? Mäletan, kuidas lapsepõlves kestis üksainus suvi terve igaviku. Ja nüüd? Kuidas saab olla, et aastad tuhisevad niimoodi mööda?

Koroonakevad oli erand, mil iga kuu tundus vähemalt aasta pikkune. Ent sellestki kummalisest ajast, piirangute ja lukustatuse perioodist, oleme juba mitme sammu jagu kaugemal. Koristasin hiljuti töö juures lauda, viskasin ära vanu ajakirju ja -lehti, kui nende vahelt pudenes välja haiglasinine mask. See tundus nii võõras, nagu kangastus halvast unenäost. Keerutasin maski sõrmede vahel: meenusid veebis peetud koosolekud, videokõnena salvestatud intervjuud... Alles see oli, aga samas nii ammu.

Sama kummaline on mul mõelda, et meie kirjavahetus katkes tosin aastat tagasi. Toona sai sada kirja täis ja tundus, et ehk aitab ka – et vahest ootad kirju vahelduseks kelleltki teiselt. Seda rõõmsam olin nüüd, kui andsid märku, et võiksin taas saata mõned read. Kirjad koju.