"Et mõista aega ja olusid, peame mäletama 1949. aasta märtsiküüditamist," kirjutab pensionär Urve Kirss, kelle kodukülast samuti inimesi Siberisse viidi.
Lugeja kiri ⟩ Mäletagem küüditamist, kuritegu meie rahva vastu
25. märts 2024, 20:00
Küüditamisele eelnenud päeval tuli minu isa Villibald Kirss Tallinna tänava ja Komandandi tänava ristmikust mööda, kus nägi seismas palju veoautosid. Isa küsis tuttavalt autojuhilt, mis toimub. See vastas, et 41 (viidates 1941. aasta küüditamisele – toim).
Isa läks koju, Ansi külasse, tallu, mille peremees oli vanglas. Perenaine Roosi rääkis mulle hulk aastaid hiljem, et mu isa oli rehalses istunud lüpsipingile ja öelnud: "Pane kohe lapsed vankrisse ja mine ära sugulaste juurde." Roosi aga vastas talle, et kes siis hommikul lehmad lüpsab. Nii ta pere järgmisel päeval Siberisse viidi.
Mu isa vend Voldemar oli küüditamise ajal vanglas. Isa läks vennanaisele Marta Kirsile plaanitavast küüditamisest rääkima ning Marta koos laste Vello ja Ilsega läks naaberkülla tuttavate juurde peitu.
Meie naabrit Jurna Iidat tuli küüditajale näitama üks tuttav Anni-nimeline naine. Iida küsis neilt, mida ta halba teinud on, et teda kodust Siberisse viiakse. Ann uuris Iidalt, kus ta pojad on. Poeg Volodja oli tollal Rootsis, Ossi aga vanglas. Iida mees Juhan põgenes läbi akna ja pääses peitu.
Kes peitu läksid, neid pärast kinni ei võetud, aga tunnistati rahvavaenlasteks, ei antud kolhoosis tööd. Marta Kirss läks elama Kohtla-Järvele.