/nginx/o/2024/08/08/16276644t1h243d.jpg)
Augustiöödel võib näha küllaltki palju langevaid tähti või teisiti nimetades lendtähti. Kõige rohkem esineb neid mõnel ööl enne kuu keskpaika, 10.–13. augusti kandis.
Vaata üles ⟩ Tulemas on langevate tähtedega rikastatud augustiööd
Siiski, kuigi üha hõredamalt, on augustikuu lendtähti näha kokku vähemalt paari nädala vältel, isegi veelgi pikemalt.
Kuu jõuab küll 12. augustil esimesse veerandisse, paistes madalas õhtutaevas, kuid loojub siiski küllalt kiiresti ja vaatlusi väga ei sega.
Lendtähtede radiandid ja mütoloogia
Lendtähtede perioode on aastas mõned veel. Selliseid iga-aastasi langevaid tähti tuntakse meteoorivooludena. Iga meteoorivoolu puhul tundub tähistaevas olema kindel punkt (radiant), kust meteoorid ehk lendtähed paistavad lähtuvat. Kuna kogu taevaskera on täheteadlaste loodud liigituse alusel jagatud tähtkujudeks, siis on iga meteoorivoolu nimetus seotud tähtkujuga, kus paikneb lendtähtede voo radiant.
Paljud ametlikult kokkulepitud tähtkujud on oma nimetustega mingil viisil seotud Vana-Kreeka mütoloogiaga. Teatavasti oli kreeklaste peajumal (ja ühtlasi ka äikesejumal) Zeus, kellel oli palju erinevate nimedega järglasi.
Ühe Zeusi kangelasliku järglase nimi näitas otseselt, et ta on Zeusi järglane: per-Zeus. Sellega seoses on olemas nüüd ka Perseuse tähtkuju, kus paikneb augustiööde lendtähtede näiv lähtekoht ehk radiant. Seega on tegu ka perseiidide meteoorivooluga.
Lendtähtede seos komeetidega
Meteoorivooludel, millega seoses igal aastal teatud öödel suhteliselt palju lendtähti või teisiti üteldes langevaid tähti näeb, on mõistagi ka tekkepõhjused.
19. sajandil tehti lõplikult kindlaks, et meteoorivooludel on olemas seos komeetidega. Esimene seos on puhtvaatluslik: kui mõni komeet vahel harva satub silmaga nähtavaks saama, siis paistavad need nn sabaga taevakehadena. Kellel on meeles heledad "sabatähed" järjestikustel, 1996. ja 1997. aasta kevadöödel?
Neid komeete ei pidanud öötaevas otsimagi, need hakkasid ise silma. Üldiselt on komeedid kahjuks harva nii heledad, et neid palja silmaga näeb.
Kui aga nähtub mõni heledam meteoor ehk langev täht, siis on samuti visuaalselt tegu minimõõdus "sabatähega", sest atmosfääris tormavale helendavale osakesele jääb järele ergastatud molekulide juga, mis veidike aega ka järelhelendab, kuigi nõrgalt.
Tõsisem seos komeetide ja meteooride vahel on aga see, et komeedid on üpris pudedad moodustised. Teisisõnu jäävad komeetidest nende orbiitidele jäljed järele.
Kui millegagi/kellegagi võrrelda, siis nt kommipakiga laps, kes mööda teerada jalutab, jätab vähemalt osa kommipabereid rajale maha...
Komeedituumade läbimõõdud on mõne kilomeetri, suurematel juhtudel mõnekümne kilomeetri mastaabis. Komeedid, nagu ka planeedid, tiirlevad ümber Päikese, kuid komeetide orbiidid on enamasti väga piklikud, mitte ringikujulised. Mõne komeedi orbiit ümber Päikese lõikub ka Maa orbiidiga. Lisaks võib juhtuda, et komeet, kui see pole juhtumisi väga pika tiirlemisperioodiga ning seega ka pika orbiidiga, on osaliselt piki kogu oma orbiiti laiali pudenenud.
Kui siis Maa oma iga-aastasel teekonnal nende orbiitide lõikepunkti satub, igal aastal seega umbes samal ajal, siis need lendtähed nähtavaks saavadki.
Meteoorosakeste mass on enamasti alla ühe grammi ja läbimõõdult on need nt hernestki märksa väiksemad. Kuid põrkudes Maa õhukihi molekulidega, kuumenevad nii ümbritsevad molekulid kui ka osake ise niivõrd üles, et kaugel allpool seisva maapealse vaatleja jaoks tekibki lendtähe fenomen.
Maapinnale sellised kerged meteoorosakesed kindlasti ei jõua. Lendtähed esinevad enamasti umbes 75 kuni 100 km kõrgusel, vahel ka veidi kõrgemal.
Mõni meteoor võib olla ka ootamatult hele. Selliseid kutsutakse boliidideks. Põhjuseks see, et sellistel osakestel on enne Maa atmosfääri sisenemist ja seal ärapõlemist mõneti suurem mass ja läbimõõt.
Parim vaatlusaeg on hommikupoole ööd
Kuna augustiööde lendtähtede radiant tõuseb öö jooksul kirde poolt üha kõrgemale, siis tähendab see, et hommikupoole ööd on meteooride esinemissagedus mõneti suurem kui õhtupoole ööd.
Siiski ei pea vaatama just kirde poole ehk radiandi suunas. Langevaid tähti võib näha igasse suunda vaadates.
12. ja 13. augusti öösel võib meteooride arv tunnis ulatuda 100 kanti. Asi on siinkohal siiski sama ebakindel kui ilmaennustamine, sest ühegi konkreetse meteoorosakese olemasolu kohta ei tea ka ükski astronoom mitte midagi, enne kui see Maa atmosfääri siseneb. Seetõttu on alati huvitav ise lendtähed öösel kokku lugeda. Muidugi on vaja aega ja viitsimist. Samuti ka selget taevast, lagedat taevaala ja tehisvalgusest eemalolekut.
Kiirendus või pidurdus
Meteoorid langevad Maa atmosfääri algkiirusega, mis on ligikaudu 60 km/s ehk 216 000 km/h. Kole suur kiirus ongi põhjuseks, miks meteoorid õhus ära põlevad. Kui näiteks õun või õunahuviline peaaegu kahe meetri kõrguse puu otsast kogemata maha potsatab, on tema algkiirus null. Maani jõudes on kukkumiskiirus umbes 22 km/h, mis põhjustabki enda äralöömise ja vandumise.
Kuid meteooride algkiirus on nii suur, et põhiliseks saab hoopis pidurdumine, põrkudes Maa atmosfääri koostisosadega. See oli siis kõige otsesem lendtähtede fenomeni selgitus.
Augustikuu põhimeteoorid on seotud Swift-Tuttle´i komeediga, mis avastati 1862. aastal. Komeedi orbitaalne periood ümber Päikese liikumisel on ligikaudu 130 aastat, kusjuures see pole päris konstantne suurus. Järgmisel korral oli komeet Päikese lähedal 1992. aastal, seega mitte väga ammu, kuid Maalt oli vaadeldavus kehv. See-eest järgmisel korral, 2126. aastal peaks Swift-Tuttle´i komeet olema uhkesti näha.
Kahjuks juhtub see meie jaoks liiga kauges tulevikus.
Kuid optimisti jaoks probleemi siiski pole: augustikuised lendtähed ongi ju osa samast komeedist ning seega on igal huvilisel võimalus Swift-Tuttle´i komeet, mis siis, et ainult osaliselt, igal lähiööl mõne lendtähena ära näha!
Märkus. Aeg-ajalt siin-seal tähistaevas näha olevad, meteooridest märksa aeglasemalt liikuvad "tähed", aegapidi oma heledustki muutes, pole meteoorid, vaid satelliidid.