AJALUGU ⟩ Siis, kui keegi sulle õhtul järele ei tulnud

SANGRI KOLHOOSI lasteaed Tagaverel aastal 1952. Lapsed vasakult: Vaike, Jaanus, Edgar, Alje, Evi, Aita, Enno, Maie ja Toomas. Istuvad (vasakult): Agnia Krasnova, Maria Siiner, Helmi Tuubal, Sofia Veersalu, Maria Põldses, Armilde Arjut, Ksenja Seema. Seisavad (vasakult): Paula Velviste, Martha Kesküla, arst Landau, keegi külanõukogust. Foto: Edgar Siineri erakogu

Nõukogude riik pidas oluliseks, et terved ja tööjõulised inimesed oleksid pidevalt tööle rakendatud ja kasutas selleks nii piitsa kui ka präänikut. Laisklejate nimed avaldati ajalehes, eesrindlased said ordeneid ja autoostulube.

Aga töötegemist ei takistanud üksnes laiskus. Eriti naisterahvaste puhul kippusid sotsialistliku tuleviku ülesehitamisse oma tööpanuse andmist segama perekond ja lapsed. Lahenduseks osutusid ööpäevased, õigemini nädalased lasteaiad, mis vabastasid lapsevanemad laste igapäevase kantseldamise muredest.

1971. aastal Kingissepa rajooni haridusosakonna lasteaedade metoodiku ametikohale asunud Kristi Oll rääkis, et ööpäevased lasteaiad olid ennekõike vajalikud sellistes ametites inimestele, kelle töö algas öösel või väga vara hommikul, näiteks karjatalitajad, või teistpidi – lõppes väga hilja õhtul või kes elasid lasteaiast väga kaugel.