:format(webp)/nginx/o/2024/07/05/16203062t1h8cf5.jpg)
Tänases Saarte Hääles räägivad erinevates valdkondades tegutsevad inimesed oma esimestest töökohtadest ja töö eest saadud palgast. Kes juhtis suvisel heinateol traktorit ja tahveldas laudu, kes valmistas ehitusobjektil segu, kes tegi surnuaial heakorratöid, kes valvas spaa mängutoas lapsi.
See, et lapsed-noored oma kodus või vanavanemate juures tööd tegema pidid, oli toona enesestmõistetav. Suur osa teismelistest käis suvel malevas või koguni palgatööl – ikka selleks, et raha teenida. Omateenitud rahal oli suur väärtus ning enamasti seda tühja-tähja peale ei raisatud.
Ajad on teised ja suvel või kooli kõrvalt töötamine pole laste ja alaealiste noorte hulgas enam nii tavaline nähtus. Eks neid, kes tööga raha teenida tahavad, leidu ka praegusel ajal, aga noortele sobivat tööd napib.
Siin pole midagi imestada. On ju seadused endistest tükk maad karmimad. Kui mõne aasta eest kirjutasime toona 10-aastasest Kuressaare poisist, kes soovis suvel raha teenida muru niitmisega, leidis tööinspektsioon, et poiss on niisuguseks tööks veel liiga noor. Nimelt ei tohi alaealine teha töid, mis ohustavad tervist või millega kaasneb oht viga saada. Ning teha tohib üksnes jõukohaseid töid
Kuidas peaks noor inimene täisealiseks saanuna oskama tööd teha, kui ta pole seda kunagi õppinud? Kust omandada tõsiselt võetavaid töökogemusi, kui keegi sind sinu noore ea pärast palgata ei taha (või ei tohi)?
Üks võimalus on suvemalev. Suviti Saaremaal korraldatava Öpilasmaleva kohtadele jooksevad teismelised lausa tormi. Tõsiasi on aga see, et kõigile kohti ei jagu.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)