Usun, et paljuski on just need suure südamega vabatahtlikud sama tüüpi inimesed, kes hakkaks ka hoolduspere vanemateks. Hoolduspere on üks perepõhise asendushoolduse vormidest, mis tähendabki lihtsustatult seda, et lastele pakutakse võimalus lastekodu asemel tavalises peres elada.
Täna oleme veelgi keerulisemas olukorras – lisaks jätkuva sõja raskusele on majanduslikult kitsad ja ebakindlad ajad. Ja ikkagi soovib riik oma kodanikelt abi, kutsudes inimesi kampaania korras üles võtma endale lisakohustus kriisi- või hoolduspere vanemana. Miks peaks? Aga sellepärast, et kuigi mingil põhjusel oma sünniperest eraldatud, on nad meie, Eesti lapsed ja väärivad samuti perekonda.
Üks suurimaid hirme, mis hoolduspereks hakkamise otsuse tegemist takistab, on kartus niigi pingelise pere-eelarve osas veel vaesemaks jääda. Tõepoolest, lapsed on kallid, seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Aga kriisi- või hoolduspere vanemana ei pea vaesumist kartma – materiaalset tuge pakub nii riik kui ka kohalik omavalitsus. Miks mitte alustada uut karjääri hoolduspere vanemana, rääkimata heast tundest, mida tekitab uue, tähendusega maailma ja positiivsete mustrite loomine noorele, elu alustavale inimesele.
Möödunud aasta detsembris toimunud kampaania on juba toonud huvilisi, kuid ootame jätkuvalt juurde uusi, suure südame ja avatud meelega inimesi – sõltumata nende vanusest, soost ja abielusidemetest –, et lapsed saaksid elada hoolivas perekonnas.
Uuri palun lisa hoolduspere.ee lehelt, kuula ja vaata, mida räägivad sotsiaalkindlustusameti perede hindajad, ning anna oma panus toredama ja turvalisema Eesti heaks, sest lapsed on meie tulevik.