RAUL REBANE ⟩ Trumpi tegevust suudab ennustada vaid hüsteeriline optimist

TEISIPÄEVAKLUBI seekordne külaline Raul Rebane vestleb Urve Vakkeri ja Gunnar Usinaga. Foto: Kati Sokko

Saaremaa muuseumis koos käiva Teisipäevaklubi seekordseks esinejaks oli meedia- ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes saarlaste palvel võttis jututeemaks Donald Trumpi uue tulemise ja selle, mida see tähendab Eestile ja maailmale.

Kui kaua pidi teid enne veenma, et Saaremaale tuleksite?

Veebruar on tõsiselt kiire aeg, nii et jah, tuli natukene kompromisse teha, aga Saaremaale tulen alati ülihea meelega.

Kas teema valisite ise või oli see saarlaste ettepanek?

Rohkem saarlaste ettepanek. Ütleme niimoodi, et olen jälginud Trumpi ja kaasaegset poliitikat ning tema tegemisi päris tähelepanelikult. Aga see ei ole mu päris lemmikteema.

Teema või Trump?

Mõlemad.

Nüüd on ameeriklased oma valiku teinud ja meil jääb üle vaid sellega leppida. Mis te arvate, kas ta suudab meid rohkem üllatada kui oma esimesel valitsemisajal või on ta sellest midagi õppinud? Kas ta on õppimis- ja arenemisvõimeline?

Mees on 78-aastane, nii et kindlasti on ta mingites küsimustes veel arenemisvõimeline. Aga ma arvan, et igaüks, kes praegu oletab, et suudab midagi Trumpi strateegia, plaanide ja kõige muu kohta täpselt öelda ning tema psühholoogilist portreed endale selgeks joonistada nii, et see võimaldaks tema käitumist ette ennustada, on piltlikult öeldes hüsteeriline optimist.

Kõik tema käitumismudelid on praegu peaaegu et ennustamatud. Kurt Vonnegutil on üks ilus termin – “veendunud oletamine” – ja Trumpi käitumise ennustamine ongi täpselt selline veendunud oletamine.

Küll on aga selge, et ta viib oma strateegiat ellu. See on siis see “America First” ehk “Ameerika ennekõike”. Selle nimel teeb ta asju, mis igasuguse majanduspoliitika ja muude seisukohtade kohaselt on pehmelt öeldes veidrad – näiteks kõik need kaubandussõjad, mida ta alustas.

Aga see kõik ei oma mitte mingit tähendust.

Tähtsust omab see, mis saab Ukrainaga – aga seda me ei tea.

Me teame väga hästi, milliseid imetegusid suutsite korda saata Gerd Kanteri tiimis. Kui teil oleks olnud võimalus Trumpile mõni nõuanne anda, kas üks neist oleks olnud enam mitte kandideerida? See on muidugi puhas spekulatsioon, aga ikkagi.

See ei oma tähtsust. Küsimus on selles, et Trump on Ameerika rahva valik ja see on demokraatia. Kuidas need valikud sünnivad, kui palju on siin manipulatsiooni esimese, teise või kolmanda osapoole poolt – see on juba eraldi teema.

Kaasaegse valimistehnoloogia areng on suur ning rakendatakse erinevaid meetodeid. Aga peamine on ikkagi see, et jääb mingi suur narratiiv või lugu.

Valija valib reeglina iseenda vajaduste, mitte riigi vajaduste järgi. Ju siis Trump on suutnud midagi leiutada, mis on inimhingele lähedane.

Teine võimalus on see, et ei valitud mitte Trumpi poolt, vaid valiti kellegi vastu – mis juhtub samuti tihti. On täiesti võimalik, et demokraatidel oli midagi sellist, mis ei võimaldanud nende poolt valida.

Nii ta läks. See on demokraatia ja me võime imestama jäädagi. Aga Trump on president ja Ameerika rahva valik.

Ilmselt oleks pilt olnud teistsugune, kui Joe Biden oleks võib-olla varem astunud selle sammu ja otsustanud mitte kandideerida.

Ma ei ole päris kindel. See võit oli päris veenev.

Olen ise päris põhjalikult analüüsinud erinevaid valimistehnoloogiaid ja need ettekujutused, et valimistel otsustab kõik raha, ei vasta tõele. Siin on ikkagi palju süvapsühholoogilisi tegureid, mis inimeste valikuteni viivad. Ameerika on keeruline ja mitmetahuline riik.

Aga võit oli nii veenev, et nüüd on… Trump.

Loomulikult, see on ameeriklaste otsus. Aga mis mind ka natukene häirib, on see, et ükskõik kus maailmas presidenti valitakse, ükskõik millises riigis, on meil siin Eestis kuidagi kindel arvamus, kas nad valisid õigesti või mitte. Samas, millal meie jõuame selleni, et Eesti inimene hakkab presidenti otse valima? Ma ei julge ennustada.

See eeldaks põhiseaduse muutmist, sest kui meil oleks otsevalimised, tuleks presidendile ka rohkem volitusi anda.

Kui valitakse inimene, kellele antakse suur rahva tugi, kuid põhiseaduslikult pole tal mingeid võimalusi seda ellu viia, siis on konflikt juba ette kodeeritud. Seega arvan, et praeguse põhiseaduse raames on see skeem optimaalne.

Kui rahvas ühel päeval otsustab teisiti, siis läheb teistmoodi, aga mina kipun üldiselt arvama, et enamikus demokraatlikes riikides on valimisprotseduurid õiged – ükskõik kas need on kirja teel, nagu Ameerikas eelvalimistel või Saksamaal, või tehakse e-valimised nagu meil Eestis.

Reeglina tuleb sealt ikkagi õiglane tulemus – välja arvatud muidugi diktatuuririigid, kus matemaatika toimib teistmoodi.

Nii, öelge, kui te võtate hommikul lahti värsked ajalehed või avate mõne uudisteportaali – see, mida te seal näete ja loete, kas see pigem tõstab vererõhku või paneb lihtsalt lehte kõrvale lükkama ja portaali sulgema? Ilmselt olete olnud meie meediamaastikul nii kaua, et teate täpselt, kuidas see kõik käib, kuidas uudiseid tehakse ja miks tehakse just nii, mitte teisiti. Kas mõni asi ajakirjanduses ärritab teid veel?

Jah, see vastab tõele. Kindlasti loen uudiseid natuke teistmoodi kui enamik inimesi ja vererõhk kergesti ei tõuse – välja arvatud, kui kohtan tõelisi lollusi.

Kui oled pikka aega mingis valdkonnas tegutsenud, siis oled enam-vähem kõike juba näinud. Noortele ajakirjanikele võib praegune olukord tunduda esimese suure kriisina, aga vanematel kolleegidel on seljataga juba 1998. ja 2008. aasta kriisid ning see annab suure kogemuse ka suhtumises.

Samamoodi on ka meedias – mitte ainult ei loe seda, mis on kirjutatud, vaid ka seda, miks on nii kirjutatud ja kes on selle kirjutanud. Ajakirjandus ei eksisteeri eraldiseisvana, ajakirjandust teeb alati keegi konkreetne inimene, ja see muudab pildi hoopis teistsuguseks.

Lisaks peavad inimesed tänapäeval õppima, et sotsiaalmeedia on tegelikult sama, mis ajakirjandus. See on arvamus, mis läheb avalikkuse ette, seda saab kommenteerida ja kritiseerida, ning kui see on hästi kirjutatud, võib see levida isegi rohkem kui traditsiooniline ajakirjanduslik tekst.

Need on suured muutused, mida tuleb mõista, sest muidu võib lihtsalt lolliks jääda.

Mul on vahel kahju, et meil enam tsensuuri ei ole. Patune mõte, aga nii see on.

Tsensuur on karm sõna. See tähendab otsest sekkumist toimetuse töösse väljastpoolt – näiteks kui keegi kuskilt kontorist helistab ja ütleb: “Pange sisse!” See on tsensuur.

Tihti aetakse see aga segamini sõnaga “toimetamine”. Toimetajal on õigus ja sageli ka kohustus materjale muuta, kohendada või vajadusel hoopis välja jätta. Need on kaks täiesti erinevat asja ja need põhimõtted tuleks selgeks teha.

Aga sellega, et paljud tekstid vajaksid põhjalikumat toimetamist, olen 100 protsenti nõus.

Kas nõustute ka sellega, et ajakirjanikel näib sageli puuduvat enesetsensuur või see, mida võiks nimetada heaks lastetoaks?

Sotsiaalmeedia ajastul on juhtunud nii, et paljud vanemad ja kogenumad ajakirjanikud on konkurentsivõimelised just seetõttu, et neil on ajalooline ja poliitiline taustateadmine ning rahvusvaheline lugemus.

Aga kui seda pagasit ei ole, siis minnakse ajakirjanikena kergesti, nagu me seda nimetame, “veatsooni” – ja siis võib igasuguseid imelisi asju juhtuda.

Kui see on aga korrutatud veel isikliku veendumusega, kus piltlikult öeldes lugu ja hinnang pannakse paika juba enne, kui see põhjalikult läbi kirjutatakse, siis sünnivad lood, mille üle on põhjust imestada.

Millal te viimati Saarte Häält lugesite?

Üritan aeg-ajalt pilku peal hoida peaaegu et enamikul maakonnalehtedel, sest seal on sageli usaldusväärset materjali. Me kipume alahindama sellise ajakirjanduse väärtust. Näiteks vallalehed, kus avaldatakse täpset ja konkreetset infot kohalikele elanikele, on sageli usaldusväärsed. Sama kehtib ka maakonnalehtede kohta.

Nii et ma üritan regulaarselt neid lugeda ja vahel täiesti teadlikult otsin üles mõne numbri, et näha, kas seal on midagi huvitavat. See kuulub mu igakuise lugemisvara hulka.

Tahtsingi jõuda selleni, kas teie hinnangul on maakonnalehtedel, vallalehtedel ja kohalikel ajalehtedel tulevikku – nii lähitulevikus kui ka pikemas perspektiivis?

See sõltub usaldusväärsuse säilitamisest ja sellest, kui lähedale nad suudavad oma lugejatele jääda. Mõned poliitikud on selle hästi ära tabanud – näiteks Bill Clinton pani omal ajal 85% oma kampaania rahast just kohalikku meediasse. Just usaldusväärsuse tõttu.