"IGAPÄEVALOOD", OSA 4 ⟩ Kus on erivajadustega inimeste koht - kas jätkuvalt nelja seina vahel?

Ann Aosaar (vasakul) ja Pille Pajoma. Foto: Postimees

​Mis mind ajendas sel teemal mõtteid vahetama? Eks ikka see, kui sai selgeks, et laulukaare alla ei mahu tänavu kõigest 13 inimest "oma keeles laulma" ehk viiplema, kuigi selleaastane laulupidu on just sisult selline, kus võetakse ette Eesti erinevate piirkondade murded ehk ISEOMA peaks tähendama ju igaühele omast. Parandage mind kui eksin!

See küsimus on tekitanud väga palju tuliseid vaidlusi ja kõrgetasemelisi kohtumisi. Olen siit-sealt lugenud kommentaare stiilis, et "mis need kurdid tulevad sinna vehkima", "anname õige siis juba pimedatele autojuhiload", "kultuurilise mitmekesistamisega on mindud ikka liiale" ja "järgmisel laulupeol tulevad niiviisi naiskoorid meeskoori pähe esinema". Mul isiklikult hakkab natuke häbi neid kommentaare lugedes. Milliseid mõtteid teis see teema tõstatab?

Minu isiklik arvamus on, et kohati on hoopis meil siinmail liiale mindud ülemõtlemise ja bürokraatiaga.

Kuid me ei räägi podcastis vaid sel teemal. Minuga on sel koral stuudios oma lapsepõlve kurtide keskel veetnud Ann Aosaar ja Pille Pajoma-Lepp, kel on Downi-sündroomiga õde. Uurin, milline on olnud nende elukäik, kui palju on nad tajunud mõistmist ja mittemõistmist ning kui valmis või mittevalmis on ühiskond erivajadustega inimestega toimetulemisel ja koos eksisteerimisel. Pillel on väga head võrdlusmomendid ka selles osas, milline on elu Downisündroomiga inimesel välisriigis ja milline siin. Tema õde kolis alles hiljaaegu Soomest Saaremaale.