"IGAPÄEVALOOD", OSA 6 ⟩ Unetehnoloog Kene Vernik: kui eestlased magama ei õpi, siis kauaks meid enam ei ole. Me sureme välja!

Psühholoog ja unetehnoloog Kene Vernik. Foto: Erakogu

Miks ma ärkan alati kell 3 öösel? Kas tead, et sel võib olla seos ärevuse ja rahutute jalgade sündroomiga? Miks on jäänud mulje, et Kene on lasteaedade hirm ja mõjub kui punane rätik härjale? Mida ta ise sellest arvab?

Kene Vernik, psühholoog ja unetehnoloog hindab, et teiste eurooplastega võrreldes magame me pea kõige vähem, aga vähene uni võtab meilt tervise.

Samas, oleme ju töörügaja rahvas – juba vanad eestlased teadsid, et „vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi“.

Nii on hakatud und armastavaid inimesi pidama päevavarasteks ja unest on saanud midagi teisejärgulist ja ebaolulist, mis ühel hetkel ikka tuleb ja mis sellele siis ikka nii suurt tähelepanu pöörata.

Kaua jaksab inimene korralikult puhkamata eksisteerida ja kui täisväärtuslik on sellise inimese elu päriselt? Mis hetkel muutub unetus tõsiseks terviseprobleemiks? Ja kui tervisemured vaevama hakkavad, siis kas tasub ravimitest abi otsida? Rahustid ja unerohud on Eestis väga kergesti kättesaadavad.

Alles hiljuti pöördus Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht Anne Kleinberg sotsiaalministeeriumi poole, kuna psühhiaatrid on mures, sest sõltuvust tekitavate ravimite väljakirjutamine on kaoses.

Kleinberg märgib, et sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite väljakirjutamise ohjamiseks ei ole loodud mingisugust sisulist seiret ega järelevalvet, regulatsioonide rikkumine on tavapärane ja karistamatu ning sotsiaalministeerium on probleemist distantseerunud. Praeguseks kehtib juba üle aasta rahustite ja uinutite väljakirjutamist korrastav määrus, mille täitmist aga tänaseni ükski ametkond ei jälgi.

Kene kinnitab, et unerohud ja rahustid on liialt kergesti kättesaadavad ning seda, kas inimene neid ka päriselt vajab, ei ole valmis ravimi väljakirjutajad sageli hindama. Ta on mures, sest unerohud teevad inimese organismile kasu asemel paraja karuteene. Pealegi toob ta välja, et head und ei ole mõtet otsida ei ravimitest ega ka alkoholist. Alkoholil on kombeks lõivu võtta järgmise päeva arvelt, ravimitel ülejäänud elu arvelt.

Kene ütleb, et salaalkoholism on lai probleem eriti naiste hulgas. Mil moel end siis aidata, kui psühholoogi juurde saamiseks on pikad järjekorrad ja teadmine, et ravimid tekitavad sõltuvust ja lisavad juurde uusi muresid?

Lisaks rääkisime Kenega lastest ja ei saanud mitte küsimata jätta, miks on ta tugevalt arvamusel, et lapsed lasteaias magama ei pea? Rääkisime sellestki, kas lapsevanemad on valmis ja oskuslikud ise oma laste unekvaliteedile tähelepanu pöörama juhul, kui näiteks lasteaialapsed enam lasteaedades päevaund ühel hetkel ei tee?