ILMAR RAAG: dr Rahva ja Mr Helme imelik juhtum

Ilmar Raag Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Olen liberaal, aga tunnen mitut sümpaatset EKRE valijat, kellega ma iialgi poliitikast ei räägi,” kirjutab saarlasest filmilavastaja, endine riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag.

Kogu see lugu meenutab Robert Louis Stevensoni õudset lugu heasüdamlikust doktor Jekyllist, kes hirmsa seerumi abil muutus kurjaks mister Hyde’iks. Kes on kes meie päriselus, jääb ilmselt lugeja otsustada.

Kõik algas sellest, et Kaitseliidus saavad kokku inimesed, kes muidu Eestis ei kohtu. Näitaks Toompea malevkonnas on meil inimesi nii sotside kui ka EKRE kogukonnast ja me saame oma ülesanded täidetud, sest Kaitseliit ei ole poliitiline organisatsioon. Veel enam, poliitilise kihutuskõne pidamine on meil keelatud. Ometi toimub midagi veel olulisemat. Me räägime üksteisega ja saame ka Eestist võib-olla teistsuguse pildi kui need, kes suhtlevad igal hetkel ainult oma mõttekaaslastega. Tänu Kaitseliidule tean ma vähemalt kahte EKRE liiget, kellega oleksin igal hetkel valmis luurele minema. Eelkõige sellepärast, et nad on rahulikud ja intelligentsed inimesed.

Ometi juhtub alati midagi hirmsat. Iga kord, kui panen tsiviilriided selga ja äkilise meeltesegaduse ajel avan Uute Uudiste portaali, loen sealt tekste, mis on täis sellist agressiivsust, mida ma Kaitseliidus ei kohta. Mõned sealsetest tekstidest on stiilipuhaste kaikameeste kirjutatud. Kas tõesti mu mõistlikud tuttavad Kaitseliidust on nende fanaatikutega ühes paadis? Tundub paradoksaalne, aga tahaksin tagasi pugeda kaitsevärvi laigulisse idülli, kus maailm on palju lihtsam. Kui tänaval on tüüp relvaga, kes tahab jõuga oma tahet kehtestada, siis ei ole vahet, kas ta on eestlane või venelane, moslem või kristlane, must või valge. Agressoril ei ole rahvust või usutunnistust. Tal on ainult vägivald ja ta on meie vaenlane.

Paraku tsiviilelu ongi keerulisem. Kaitseliidust võtan kaasa ainult teadmise, et püha perekonna Helmede reljeefsed väljaütlemised ei ole ainus EKRE nägu. 

Nagu öeldud, on Kaitseliidus ka sotse. Istun nendega korra maha. Ilmneb, et sisuliselt on mitmeid arusaamu, mis näivad sobivat jällegi enamikule eestlastest. Panen need punktid suisa järjekorda.

Mõtted, mis on väljaspool kirgi

1. Igal riigil on õigus korraldada oma elu iseseisvalt. Eesti välispoliitika on tuginenud eeldusel, et meil peab kogu aeg olema palju sõpru. On aga tõsi, et lõpuks on eesti inimeste otsustada, kui palju meil sõpru on.

2. Kodanike enamusel on õigus otsustada, kuidas nad oma elu elavad. See on demokraatia sisu. Vähemuste kaitse on segu pragmaatilisest kaalutlusest ja idealistlikust suuremeelsusest, aga lõpuks peab ka vähemuste kaitse olema enamuse otsus. Kellelgi ei ole õigus väega sundida meid elama teistmoodi. Muuseas tähendab see sedagi, et kui rahvas on loll, siis on tal ikkagi õigus oma elu lollilt elada, sest keegi ei saa iial olla kindel, et eliidi seast väljaastunud tarkpea on ikka tegelikult ka tark. Avatus ja suletus on seega rahva enamuse otsustada.

3. Nagu olen aru saanud, on ka sotsid vastu ebaseaduslikule sisserändele, sest kui kõik inimesed Eestis on allutatud seadustele, siis ei saa olla inimesi, kes elavad väljaspool seadusi.

4. Vaadete lahknevus Eestis tekib seadusliku sisserände teemadel. Liberaalidele tähendab ränne üheaegselt võimalusi ja probleeme. Konservatiividele tähendab ränne eelkõige probleeme. Samas tunnistab ka kõige radikaalsem liberaal, et sisserändega kaasnevad de facto probleemid – ükski arenenud ühiskond ei ole lõimumisega täiesti valutult hakkama saanud. Paratamatult on tulnud tegeleda majandusliku ja haridusliku ebavõrdsusega, samast pinnasest tekkiva kuritegevuse ja identiteedi probleemidega. Liberaalid usuvad, et kui seaduslik sisseränne on kontrollitud, siis kaaluvad plussid üle miinused, konservatiivid arvavad vastupidi.

Kui meil kõigil on päris palju ühiseid lähtekohti, kust tuleb siis vastandumise raevukus? Kust tuleb see, et ma ei saa teisiti, et lisan #KõigiEesti märgi oma pildile sotsiaalmeedias?

Millega ma siis ei nõustu?

Minu tegu on instinktiivne, sest näen avalikus elus EKRE tiivalt agressiivseid sõnavõtte, mis röövivad sihtmärkidelt inimväärikust. Veel hullem, olen veendunud, et agressiivsed sõnad on samm eskalatsiooni teel, kus sõnad lähevad üle tegudeks. Kui loen aga konservatiivide sõnavõtte, siis näen, et hoopis nemad tajuvad end rünnaku ohvrina.

Me mõlemad tajume probleemi samal viisil, ehkki teine teisel pool kuulsat punast joont. Järelikult on meil tegemist sotsiaalse taju probleemiga. Polariseerunud ühiskonna vastandrinded omandavad täiusliku sotsiaalse kanapimeduse ja tunnelnägemise. Alati. Asjatu on otsida vastust küsimusele, kes alustas, kui loeb ainult küsimus, kuidas lõpetada? Ka mina ei ole provotseerimise patust puhas, sest näpud klaviatuuril on teinekord kiiremad kui mõistus. Kui paljud mu EKRE oponentidest sama tunnistavad?

Mõlemal pool kodumaist rindejoont on tegelikult palju inimesi, kelle arvamused väga ei erine. Õnnetuseks on mõlemal pool ka hulle ja fanaatikuid.

EKRE, alustades parteide maastikul uustulijana, vajas loomulikult algul eristumiseks midagi eripärast. Nad valisid selleks Eesti poliitikamaailmas senitundmatu agressiivsuse, sest välismaal on see hästi toiminud. Nagu nad oma kommunikatsiooni “eduloo” esitlemisel on tunnistanud, oli selle taga ka üsna pragmaatilist poliittehnoloogiat.

Kuna üldiselt on poliitikute sõnavõtud ju üsna kohitsetud poliitkorrektse ettevaatlikkuse tõttu, siis reljeefne agressiivsus toimib küll, hetkeni, mil teised sama meetodi üle võtavad. Säärane sõnakasutus aktiveerib aga ühiskonna teise äärmuse, keda enne näha ei olnud. Revolutsioonide ajal sünnitavad äärmused endale vastaseid, kellega nad võitlevad. Kannatavad kõik, kes tahavad jääda mõõdukaks. Ka mina langesin sellesse lõksu, sest mister Helme sõnavõttudes tajusin agressiivsust, mis äratas ka minus looma, keda rünnatakse.

Eks ole ju imelik – vaja oli Kaitseliitu, et kohtuda inimestega väljaspool raevusööste. Seepärast teangi täna, et mõlemal pool kodumaist rindejoont on tegelikult palju inimesi, kelle arvamused väga ei erine. Õnnetuseks on mõlemal pool ka hulle ja fanaatikuid. Nemad tekitavad ka hirmu. Ja kohustust näidata, et võin leppida oma maailmavaate allajäämisega valimistel, aga ma ei lepi sunni ja vägivallaga, kui see peaks Eesti elu osaks saama.

Lühendatult 20. märtsi veebiajakirjast Edasi. Täispikka artiklit loe SIIT.