Palgareform kui majanduse vedur

Foto: Saarte Hääl

Tegelikult on debatt palkade üle hiljaks jäänud. Meie kodanikud on viimase kümne aasta jooksul andnud juba jalgadega hinnangu meie riigijuhtimise oskusele. Ja see hinnang pole pehmelt öeldes kõrge.

See, et riik saab hoolida lasteaiakasvatajatest, õpetajatest, politseinikest, tuletõrjujatest ja päästeametnikest alles 2007.-2008. aastast, on eksiarvamus. Sellegipoolest on sisuline vaidlus palkade ja majanduse teemal hädatarvilik.

Riik suunaku ühiskondlikku rikkust õiglaselt

Rikkus on meil olemas olnud juba aastaid, poliitikutel on olnud võimalus kasutada mitmeid riiklikke meetmeid, et väärtustada prioriteetseid valdkondi. Riik ei ole lihtsalt olnud oma ühiskondlikku rikkust suunates alati õiglane.

Me oleksime pidanud juba varem maksuinstrumentide abil koguma lisaressursse.

Ettevõtte tulumaksuvabastus on meie majandust elavdanud, aga nimetatud ideed oleks juba varem pidanud korrigeerima klausliga, et maksuvabastus kehtib juhul, kui investeeritakse Eesti territooriumil paiknevatesse ettevõtetesse. Raha, mis jääb kodumaale, saab soodustusi.

Teiseks: näiteks alaarendatud (riiklikult toetamata) eluasemepoliitika tõttu on meil kinnisvara tugevalt ülehinnatud. Tulemus on, et meie kodude ülalpidamis- ja soetamiskulud võtavad meie sissetulekutest ebaproportsionaalselt suure tüki.

Riik on olnud jõuetu või mõjutatud kinnisvaraarendajate poolt – ei ole juletud turgu reguleerida, seda on eiratud jutuga mingist müstilisest turumajanduse “käest”, mis kõike iseeneslikult ja õiglaselt reguleerib.

Me elame täna SEB Ühispanga ja Hansapanga nõukogu suval ehk Eestile on antud suur laenuressurss, mis tuleb aga kohe-kohe tagasi maksta. Laen on tuleviku arvel elamine, tulevik saab kohe olevikuks. Mis siis saab? Kui majanduslanguse tõttu hakkavad pangad inimesi tänavale tõstma, kas siis riik saab neid inimesi kaitsta?

Keskerakonna seisukoht on järgmine: riigi roll ongi kaitsta oma kodanike põhiõigusi ja toetada neid raskustes. Kui pangalaenu tõttu elamispinnalt väljatõstmise oht hakkab ühiskonnas tõesti tekkima, siis tuleb leida majanduspoliitilised meetmed, et inimeste elamispind säiliks. Näiteks asub riik ise võlausaldaja rolli ning ostab pangalt korteri välja. On aga palju parem, kui inimesel on piisavalt suured sissetulekud ja tal sellist probleemi ei teki. Niisiis – alustada tuleks ikkagi palgareformist ning inimeste huvide kaitsest sedakaudu.

Eesti peamine vara on inimene

Teine levinud küsimus. Kuidas suurendab palgareform otseselt meie konkurentsivõimet Euroopa Liidus? Siin saab vastata üheselt.

Eestil ei ole naftat ega muud maavara mahus, mille müümisest maailmaturul võiks kogu rahva rikkaks teha, rohkemat mõtlemata.

Eesti peamine vara on siin elav inimene oma oskuste ja teadmistega. Kõik ekspordikõlblikud tootmistegevused ja teenused, mis võivad Eestile edu tagada, saavad põhineda ainult kompetentsel inimesel. Järelikult – ainuke viis Eesti konkurentsivõime kasvatamiseks on toetada Eestis elava ja töötava inimese väärtuse kasvu. Parim algus selleks on tagada töötajaile väärikas tasu.

Reformierakonna hirm peitub aga selles, kas palgareformi tulemusena ei rikuta ära üldist majandustasakaalu? Vastupidi, palgareform aitab praeguseks kadunud majandustasakaalu taastada.

Kas see, kui suur hulk Eesti inimesi on sunnitud töötama välismaal ja kohalik ettevõtlus jääb töötajatest ilma, on majanduslik tasakaal? Palgareform aitab majanduse tasakaalu taastada – inimestele vääriline töötasu ja võimalus töötada kodumaal, ettevõtjatele ostujõuline ühiskond ning oskuslikud töötajad.

Olukord, kus meie riik käitub kui tuulelipp ehk sõltub ainult maailmamajandusest, peab lõppema. Seda kinnitavaid näiteid leiame igast majandussektorist. Kas või Eesti puhul ajalooliselt tähtis rannakalastus – riik pole loonud tugistruktuure, mis hoiaks rannakalandusega seotud traditsioone (kalavarude vähenemine ja turgude ebastabiilsus). Need on kohad, kus riigil on tegemata vajalik mõttetöö.

Kokkuvõtlikult: tähtis pole siiski ainult see, kas meie inimene saab lähiajal palka 25 000 või 40 000 tuhat krooni kuus, vaid see, et sel rahal oleks ostujõudu. Kui 5000 krooni eest saaks koolitada oma lapsi, maksta kodu eest, osta raamatuid, siis tulebki välja, et küsimus pole numbris, vaid ikka selles, kas riik suudab pakkuda oma elanikele ka piisavalt avalikke teenuseid.

Seega on tulumaksu edasine alandamine kuritegelik ja kaasinimeste suhtes ebainimlik. Debatt on vajalik, sest ka majanduspoliitika on kokkulepe. Kui suur palgareform tuleb, siis peaks see haarama endasse ka selle, et riigikogu liikme palk on lihtsa aritmeetilise keskmise asemel seotud Eesti miinimumpalgaga. Nii on lihtsalt ausam!