Pidamata jäänud kõne

Foto: Saarte Hääl

Mõnel väikesel asjal väikeses riigis on vahel suurem tähendus, kui esimesel silmapilgul paistab. Riigikogu esimene päev iga nelja aasta järel on alati pidulik sündmus olnud. Selle juurde kuuluvad traditsiooniliselt saadikuvanded, hümn ja kaks tähtsat kõnet. Esimene neist vabariigi presidendi oma ja teine uue, vastvalitud riigikogu esimehe ametisse astumise kõne.

Esimese neist kandis üle televisioon ja seda refereeris ka enamik meediakanaleid. Presidendi kõne koputas traditsiooniliselt nii tulevase valitsuse kui ka riigikogu liikmete südametunnistusele. Teine kõne tuli lihtsalt südamest, spontaanselt. See jäi kahjuks üle kandmata ja enamikus väljaannetest mainimata ka selle tegelik sisu.

Saalist juba välja kiirustanud meedia oleks võinud tähele panna ühte väga väikest, aga olulist detaili, milles oli sõnum meile kõigile. Nimelt seda, et teist, oodatud kõnet ei tulnudki. Ene Ergma jättis oma ettevalmistatud kõne lihtsalt ära. Mitte sellepärast, et tal polnud midagi öelda või ei olnud aega. Ega sellepärast, et suurem osa välissaadikuist oli juba rõdult lahkunud ja ETV oma ülekande lõpetanud. Riigikogu saalis esinetakse tihti ju ka lihtsalt meediale, mitte saalis istujaile. Ta jättis oma kõne ära sellepärast, et otsustas olla suuremeelne. Just suuremeelsusest jääb meie poliitikutel liiga sageli vajaka. Näiteid pole vaja kaugemalt otsida kui lähiminevikust.

Aga milleks lugeda moraali ja korrata teiste sõnadega juba presidendi poolt öeldut, kui ta ise oli äsja saanud riigikogult kõigi aegade kõige tugevama mandaadi, 91 häält 101-st. Kui juurde arvestada veel need kolm endist head kolleegi, europarlamendi saadikut, kes põhiseaduse tõttu hääletada ei saanud, siis julgen neid tundes väita, et Ene Ergma skoor oleks olnud 94. See enneolematu toetus räägib iseenese eest. Ja kui Ergma nagu ikka naeratus näol tulemuste teatavaks saamisel riigikogule teatas, et ta jätab oma kõne ära, oli tal tegelikult klomp kurgus.

Ei taha midagi halvasti öelda teiste võimalike kandidaatide kohta, aga kahtlen siiralt, et ükskõik milline teine riigikogu XI koosseisu liige oleks juhataja kohale kandideerides sellise tulemust saavutanud. Hääletamine on ju salajane ja alati on ka fraktsioonides kokku lepitud hääli „uitama läinud”. Ergma sai ka enamiku nende toetuse, kes on teisel pool koalitsioonijoont ja kellel polnud seetõttu mingit moraalset kohustust tema poolt hääletada.

Mäletan, kuidas Ene Ergma sirge seljaga neli aastat tagasi Res Publica fraktsiooni tagatoas sepitsetud otsustele vastu hakkas ja fraktsiooni liikmeid kuluhüvituste või autoliisingute lauspopulismi juurest tagasi kainele mõistusele kutsus. Oli neid, kes Ene selja taga halvustavalt rääkisid, et ta on vaid marionett, kes teeb lõpuks ikka nii, nagu äraostmatud tahavad. Nendes inimestes rääkis vaid õelus ja silmakirjalikkus. Ene jäi iseendaks.

Ütlesin ühes valimiseelses usutluses, et headus võidab. Nii ka läks. Usun siiralt, et Ene on lihtsalt hea inimene, sest teda juhib vastutustunne ning armastus meie rahva ja riigi vastu. Ta ei soovi teistele halba, ei manipuleeri ega halvusta. Kahjuks on Ene suhtes tihti vastupidiselt käitutud. Mitmete kombinaatorite kõnepruugis oli Ene vaid malenupp, mida sai osavalt liigutada, esimest korda presidendi valimistel ja teist korda Tartu Ülikooli rektori valimistel.

XI riigikogu esimehe valimine näitas, et nende valimiste tegelik võitja oli Ene Ergma, sest iga riigikogu liikme selja taga, kes Ene poolt hääletas, on kokku sajad tuhanded inimesed. Mingil kummalisel moel oli see võit ka vaikiv tunnustus talle paljude nende poolt, kes keeldusid või keda ei lubatud riigikogus presidendi valimistel hääletada. Kokkuvõttes selgus, et nende valimiste lõppvaatus ei olnud mitte palju ennustatud Mardi, aga hoopis Ene kolmas tulemine. Iga kord võimsamalt, kui eelmine.

Ene tasakaalukus, siirus ja iseeneseks olemine, kõigi oma inimlike vooruste ja puudustega teenisid talle lõpuks usalduse, mis teeb silmad ette kõigile riigimeestele, kes enne teda on sellel ametipostil olnud. Nii võimas mandaat esimese naisspiikrina äratab teistes ühtaegu aukartust ja armastust. Seda oli saalis ka tunda, sest aplaus tema pidamata jäänud kõne eest ei tahtnud vaibuda. Ühte Ene siiski ütles. Ta tänas Eesti rahvast, kes on omale uue riigikogu valinud.

Võibolla me ei saa kunagi teada, mida Ene oma kõnes riigikogule tahtis öelda, sest lausumata sõnad võivad vahel rohkem rääkida kui sada ja üks kõnelejat kokku. Enel ei olnud vaja ennast enam kellelegi tõestada. Ta oli oma lahke meele ja soojusega võitnud riigikogu südamed. Sõnu polnudki vaja.