Tormiline 1917. aasta Saaremaal ja Kuressaares

Aleksander Velvelti (1897–1967) mälestused (algus 13. aprilli Oma Saares)

Vangla juurest mindi Pikale tänavale Bürgermusse hoone juurde. (See hoone hävis 1944. a, praegu Pikk tn 26 – toim) Seal asusid sõjaväeasutused, polkude staabid jms.

Mis seal õieti sündis, ei tea. Räägiti, et paar ohvitseri lastud maha. (Maha lasti üks 425. Kargopoli jalaväe ohvitser, tõenäoliselt leitnant Davõdov, kes olevat meeleavaldajaid relvaga ähvardanud. – toim) Kuid teiselt poolt teati kinnitada, et Kuressaares ja Saaremaal pole selle revolutsiooni (1917. a veebruarirevolutsioon – toim) ajal ühtegi inimohvrit olnud…

Eraisikutest linnaelanikud olid esialgu pealtvaatajate osas. Sest „suurelt maalt”, olgu pealinnast Petrogradist, olgu Tallinnast, polnud mingeid teateid. Post käis korratult, ajalehed ei ilmunud või ei avaldanud viimaseid teateid. Oli neid, kes kartsid ja ennustasid, et kusagilt ilmuvad kasakad või madrused või vanale valitsusele truuks jäänud väeosad ohvitseride juhatusel – ja siis läheb madinaks lahti, kõik „punased mässajad” lastakse maha!

Soldatite rongkäigud muusikaga eesotsas ja miitingud turuplatsil olid ka järgmistel päevadel. Esimene ohvitser, kes revolutsionääridega ühines ja, punane lehv rinnas, rongkäigu eesotsas sammus, oli sõjaväe raadiojaama ülem mereväeleitnant Prestin. Miitingul kõnelejaid leidus soldatite hulgas rohkesti. Üks parem kõneleja oli ühe jalaväepolgu preester. Preestrina oli tal ilus suur must habe. Nüüd oli ta habeme maha ajanud ja preestrikuue soldatisineliga vahetanud. Igal miitingul oli ta üks peakõnelejaid. Tal oli vali hääl, selge sõna, asjalik jutt. Teda kuulati heameelega.

Mõne päeva pärast, kas teisipäeval või kesknädalal, levis kuuldus, et homme mõistetakse admiral Belogolovõi üle kohut. Nimetatud admiral oli Muhu väina kindlustatud piirkonna ülem… Ta süü olla selles, et ei ühine revolutsiooniga, olla vana korra pooldaja, monarhist.

Meie, noored, olime muidugi kohtumõistmisest huvitatud… Järgmisel päeval oli tänaval meie valve väljas – kui kusagil midagi märgata, et siis teataks. Teatatigi.

Lossi tänaval tuli pargi poolt soldatite rongkäik orkestriga eesotsas. Orkestri järel admiral Belogolovõi, kõrget kasvu halli peaga vanamees, admirali sinelis, kümnest-kaheteistkümnest püssimehest ümber piiratud. Tallinna tänaval admirali korteri ees (vististi maja nr. 18, Ellami majast järgmine Gruubi poole, ühekordne kivimaja) peatuti.

Midagi seal räägiti, vaieldi, vahel üsna ägedalt. Rahvast – nii soldateid kui eraisikuid – oli palju… Seisin kaugemal, jutust-sõnadest aru ei saanud. Korraga anti soldatitele-püssimeestele komando, need tõstsid püssid palge, sihtisid admirali pihta. See seisis maja trepil. Tõmbas ägedusega oma mereväelase musta sineli ja frentši nööbid rinna kohalt lahti, paistis valge särk. Jäi mulje, et ta nüüd seadis oma rinna mahalaskmiseks valmis.

Tuleandmise käsku ei jõutud veel anda, kui hakati turu poolt midagi hõikama… Kõik vaatasid sinnapoole, jäädi ootama. Sealtpoolt ruttaski raadiojaama ülem leitnant Prestin, ulatas admiralile mingi paberi. Belogolovõi luges seda, kõneles nendega, kellega varem vaidles. Kokkutulnud rahvale kuulutati, et admiral ühineb revolutsiooniga, tunnustab revolutsioonilist Ajutist Valitsust Petrogradis.

Kus nüüd läks lahti hõiskamiseks, juubeldamiseks! Admiral loobiti õhku, kanti õlgadel. Ta rinda kinnitati suur punane lehv. Ja nüüd marsiti lõbusate marsihelide saatel uuesti läbi linna pargi äärde, mereväe staapi.

Prestini toodud paber olnud radiogramm vastavalt kõrgemalt ülemuselt Ajutise Valitsuse tunnustamise kohta…

Eesti seltskondliku elu keskuseks linnas oli Kuressaare Eesti Selts, millel oli ka maal… kümmekond haruseltsi. Oli loomulik, et pärast võitnud revolutsiooni võttis seltsi juhatus avaliku elu korraldamise oma peale…

Mäletan, et seltsi esimehe kt. Mihkel Nepsi algatusel kutsuti kokku eesti seltskondlike organisatsioonide – põllumeeste seltsi, laenu-hoiuühisuse, matmiskassade jt. esindajate koosolek. Kokkutulnud, umbes 20–25 isikut, otsustasid endid lugeda või tunnistada Saaremaa Eesti Ajutiseks Täidesaatvaks Komiteeks, mida hiljem pidi täiendatama valdade ja linnavalitsuse esindajatega. … Asutamise koosolekul moodustati komitee juhatus, mis hakkas tegutsema komitee nimel. Esimeheks oli Kaarma pastor H. Rahamägi, sekretäriks M. Neps…

Komitee algatusel ja korraldusel oli pühapäeval, 12. märtsil (ukj 25. märtsil) eestlaste meeleavaldus – rongkäik läbi linna ja suur miiting Kuressaare Eesti Seltsi maja ees Tallinna tänaval. Seltsimaja rõdult pidasid Rahamägi, Neps, advokaat K. Palk, trükitööline K. Ojassoo jt. vaimustavaid kõnesid. Rahvast oli väga palju. Palju rahvast oli ka maalt linnalähedastest valdadest… Harva oli Kuressaare tänavatel ühekorraga nii palju rahvast olnud. Kord oli eeskujulik.

Kuna politsei enam ei töötanud, endised politseinikud oma nägu ei näidanud, siis oli kodanliku täitevkomitee üheks ülesandeks miilitsa organiseerimine. Kuressaare linna miilitsaülemaks määrati Aleksander Haamer. …

Ka mitmed teised tsaariaegsed valitsusasutused nagu talurahvaasjade komissari /kantselei/maanõunike/kolleegium, nn nekrutikomisjon, kus maksti sõjaväkke mobiliseeritud meeste perekondadele toetusraha, ja mõned teised enam ei tegutsenud. Täitevkomiteel tuli mingil määral ka nende töö jätkamist korraldada, niipalju kui see hädavajalik oli.

Kord suvel kutsus sõjaväelaste täitevkomitee kokku suurema avaliku koosoleku evakueerimise küsimuse arutamiseks. Sõjaväe esindajad, eriti keegi juut, kelle nimi algas F-tähega, rõhutasid evakueerimise vajadust, kui sakslased peaksid tulema. Nad nõudsid, et kohalik rahvas, talupidajad kaasa arvatud, jätaks oma majad maha ja rändaks ära Venemaale, sõjarindest kaugemale.

Kuressaare linnapeadeks olid iidsest ajast sakslased… Sõja ajal oli sellele kohale pandud venelane Sipjagin – pensionil olev kõrgem riigiametnik. Ta naine oli eestlane-saarlane ja selle tõttu oli sattunud Kuressaarde elama.

Sõja ajal oli linnavalitsusel sõjaväeosadega alatasa tegemist ja „maadlemist” küll korterite, küll küütide, kütte ja muus küsimuses. Leiti, et Sipjagin on linnapeana omal kohal, sest tal oli Vene salanõuniku aukraad ja munder, mis vastas kindralmajori aukraadile sõjaväes. Seega suur autoriteet…

Vistiti aprillikuus 1917 (ukj 12. aprillil – toim.) kinnitas Vene Ajutine Valitsus uue Eestimaa omavalitsusseaduse. Selle järgi ühendati eestlased ühte Eestimaa kubermangu… Loodi maakonnanõukogud ja maakonnavalitsused…

Maakonna Eesti /Ajutine/ Täidesaatev Komitee korraldas valdades uue seaduse järgi maakonnanõukogu /valijameeste/ valimised. Esimesed /maakonnanõukogu/ valimised nurjusid… /Augustis/ korraldati uued valimised. Valiti /põhiliselt/ samad isikud, kes esimeselgi korral oli valitud.

…. Kõigi nõunike isikuid ma täpselt enam ei mäleta. Keda mäletan, need nimetan ja klambrites märgin valla, mille esindaja ta võis olla… Maanõunikud olid: /T. Pallas (talupidaja Hellamaa või Muhu-Suurevallast), F. Kanaval (vallakirjutaja Kaarma-Suurevallast), S. Kadarik (talupidaja Laimjalast), A. Üksti (kaupmees Leisist), H. Rahamägi (Kaarma pastor Loona vallast), M. Neps (riigiametnik Lümandast), F. Ermus (riigimetsaülem Maasi … vallast), Oidekivi (talupidaja Muhust), A. Loodus (talupidaja Mustjalast), A. Velvelt (kantselei kirjutaja Pihtlast), /J. Külaots (talupidaja Pärsamaa … vallast), F. Orb riigiametnik Torgust), A. Schumann (talupidaja Uuemõisa … vallast), /J. Oks (talupidaja Kogula … vallast), Piipuu (talupidaja … Laimjalast).

Poliitilise meelsuse poolest jagunesid nõukogu liikmed kahte rühma: parempoolsed põllumehed (sellal kutsuti neid maaliitlasteks) Kadariku ja Külaotsaga eesotsas ja pahempoolsed, kelle liidriks oli M. Neps. Peab aga ütlema, et suurem osa küsimusi otsustati ühel häälel. Mõlema poole – parem- ja pahempoolsete kokkuleppeks avitas palju kaasa H. Rahamägi, kes oli autoriteetsem mees maanõukogus.

Maanõukogu tuli kokku 14.–15. augustil 1917. Esimeheks valiti F. Ermus, sekretäriks F. Kanaval…. Moodustati maakonnavalitsus. Esimeheks valiti ühel häälel – kuid tagaselja – linnakooli õpetaja Kirill Kaasik… abiesimeheks valiti M. Neps…/ Maakonnavalitsuse/ asukohaks üüriti Kuressaare Eesti Seltsi maja alumised ruumid.

Maakonnavalitsus hakkas tööle. Mõisnike /maanõunike/ kolleegiumilt võeti üle mõnesugused dokumendid, arhiiv jm.

(Allikas: Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995–1996)