Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/11/01/14176920t1h71bc.jpg)
/nginx/o/2019/04/27/11998904t1h0600.jpg)
Madis Kreemi ja tema perekonnaga kohtusime ühel kaunil suvepäeval Kuressaare lossipargis.
Miks võtsid ette sellise pika reisi?
Mina olen Robert Kreemi ainuke poeg. Sündinud olen 1953. aastal Kanadas Torontos, kus elan ka praegu. Oma vanemate kodumaale saabusin seekord isa palvel. Isa suri läinud aasta augustis ja üheks tema viimaseks sooviks oli, et osa tema tuhast oleks kohas, kust tema ema, st minu vanaema 1949. aastal Siberisse viidi. See on Jaagurahu sadamas.
Kas isa on sulle oma päritolust ja kodumaast ka palju rääkinud?
Ega ta suurt rääkinud, kuid isa viimastel eluaastatel nokitsesin ma ise temalt rohkem informatsiooni välja.
Kas ta oli väga endasse tõmbunud inimene?
Tema tegi palju seltskonnatööd ja seepärast vist jäi vähem aega perekonna jaoks. Ta suureks saavutuseks, mis ta kõigi võõrsil viibivate eestlaste jaoks tegi, oli väliseesti päevade ESTO traditsiooni algatamine 1972. aastal. Sellele lisaks on kirjutanud paar raamatut, aitas ehitada Torontos asuvat Eesti Maja ja tänu temale eestvedamisele rajati Saarlaste Ühing Torontos, mille kauaaegne esimees ta oli.
Kuidas sinuga on, kas isa ühiskondlik aktiivsus on ka sinus olemas?
Ei saa öelda, et ma nüüd nii suur aktivist olen, nagu seda oli minu isa. Kuid kui elad Torontos ja oled eestlane, siis puutud sealse eesti eluga paratamatult kokku. Lapsepõlves lõin kaasa rahvatantsus, kord nädalas käisin eesti koolis … see oli kuus aastat põhikooli pluss kolm aastat keskkooli. Praegu aga kuulun korporatsiooni Sakala …
Miks just lõunaeestlastega oled mesti löönud, päritolult oled ju saarlane?
Tõepoolest, ma oleks võinud ka saarlaste ühinguga liituda. Kuid ema on mul pärit Tartust … See Sakalaga liitumine on vist pigem juhus, sest just sellesse organisatsiooni kuuluvad kõik minu väga head sõbrad. Minu jaoks on see lihtsalt üks viis, kuidas eestlastega koos olla, et mitte unustada eesti keele oskust ja olla kursis eesti eluga nii Kanadas kui ka Eestis.
Lisaks käin ma iga teisipäeva õhtul Toronto eesti meeskooris laulmas. Nimelt olen nooruses palju muusikat õppinud. Muide, Kanadas oli minu klaveriõpetajaks inimene, kes oli enne võõrsile siirdumist õpetanud Tartus ka minu ema. Just tema sisendas minusse armastust eesti muusika vastu …
Räägi pisut enda käekäigust?
1975. aastal lõpetasin Toronto ülikoolis inseneri eriala. Pärast seda töötasin esimesed paar aastat teedeehituse valdkonnas. Magistrikraadi tegin Montrealis ... Kuna mul oli suur huvi autode vastu, siis töötasin General Motorsi autotehases Kanadas. Sealt edasi liikusin lennukitööstusse.
Torontos olid USA kompaniide tütarettevõtted, mis tegelesid lennukitiibade ehitamisega. Hiilgeaegadel töötas meie tehases kuni 3000 töölist. Kuid praegu töötan Toronto linnavalitsuses vee- ja kanalitsiooni valdkonnas. Kuna linn ise on suur, siis on ka meie osakond küllaltki suur, selle aasta eelarve on umbes 600 miljonit dollarit.
Seekordne Eesti külastus pole sul esmakordne. Kas kavatsed ka tagasi tulla?
Esimest korda käisin siin 1996. aastal.
(Seejärel pöördub Madis küsimusega naise poole: „Marlene, do you like come back Estonia?“ Marlene paistab reisiga rahul olevat. Eritis suure elamus pakkus talle Kuressaare loss – toim.)
Loomulikult, kui oled poissmees, siis on kõik lihtsam – võtad reisikoti, asud teele, saabud kohale ja ukse peale: „Siin ma olen, toida mind ja anna öömaja!“ Kuid perekonnaga reisimine on mõnevõrra keerulisem. Pead hoolikalt kaaluma, millal puhkust võtta … Tagasi tahaks kindlasti tulla, eriti koos oma mitte-eestlastest sõpradega.
Siin on, mida neile näidata. Väike mure ka selle eestluse säilimise pärast ja seda nii seal võõrsil kui ka siin kodumaal. Kuigi Eesti riik on olemas, peab väga hoolitsema selle eest, et see kõik ka säiliks, sest peale surub globaliseerumine ja loomulikult poliitika. Eelkõige pean silmas neid kevadisi sündmusi Tallinnas.
Madis Kreemiga
vestles Urmas Kiil