Väino Reinart: ma usun väärtustepõhise poliitika olemasolusse

Foto: Saarte Hääl

Käesoleva aasta suvel määrati Eesti suursaadikuks Ameerika Ühendriikides Kuressaares sündinud ja kasvanud mees Väino Reinart. Septembris andis ta Valges Majas president George W. Bushile üle oma volikirjad.

Intervjuu värske suursaadikuga on tehtud oktoobrikuu esimesel poolel. Selles väljendab Väino Reinart seisukohta, et Ühendriigid viivad maailmaareenil ellu inimlikele väärtustele tuginevat poliitikat ja et salatehingute sõlmimine on jäänud diplomaatia ajalukku.

Olete nüüd Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides. Kindlasti olete enda jaoks visandanud mingi tegevuskava. Millised on teie tähtsamad eesmärgid sellel ametikohal?

Meie tänases õiguslikus raamistikus on improviseerimisruumi selles osas kaunis vähe. Ei ole nii, et tuleb uus saadik ja ütleb, et nüüd me hakkame tegema seda ja teist varasemast hoopis erinevalt.

Eesti välisesinduste üldised põhiülesanded on paika pandud seadustega, saatkondade põhimäärustega, kõikvõimalikke prioriteetseid tegevusi kirjeldavaid dokumente ka koostatakse aeg-ajalt.

Kui ühte lausesse püüda kokku võtta siis [eesmärkideks on] eelkõige igakülgsete suhete arendamine asukohariigiga Eesti huvidest lähtuvalt, võimalikult soodsate tingimuste loomine Eesti majandusliku heaolu edendamiseks, tihe koostöö Eesti rahvusvahelise seisundi ja julgeoleku kindlustamiseks, Eesti kodanikega asukohariigis seonduv loomulikult ka.

Viimastel aastatel on lisandunud ka Euroopa Liidu ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast tulenev. Nii et kui meil endal mõnes küsimuses erilist huvi ei ole, aga Euroopa Liidul kollektiivselt on see huvi olemas, siis me ajame loomulikult Euroopa Liidu kollektiivset poliitikat.

Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega on väga head, ükskõik, millist valdkonda siin vaadata. Meil on väga tihedad poliitilised suhted, mille kinnituseks on Ameerika Ühendriikide presidendi G. W. Bushi visiit Eestisse läinud aastal, samuti Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese visiit Valgesse Majja käesoleval aastal.

Loomulikult saab alati väita, et näiteks majandus- või kultuurialase suhtluse arendamisel on kasutamata võimalusi. Ja selline väide on peaaegu alati õige.

Kas Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetes on ka mingeid lahendamata küsimusi, lahkarvamusi?

Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetes on kasutamata võimalusi, kasutamata võimalused ei tähenda aga tingimata lahendamata küsimusi või lahkarvamusi. Üheks sellistest võimalustest on kahtlemata vajadus jõuda vastastikkuse viisavabaduseni.

Selles osas me liigume praegu edasi kaunis hästi, käib väga tihe koostöö viisavabastusprogrammi laiendamiseks, kõik juriidilised eeldused on selleks loodud. Ma usun meil olevat põhjust arvata, et Eesti võiks olla üks esimesi riike, kellele võidakse paari aasta perspektiivis viisavabastusprogrammi uute reeglite alusel laiendada.

Nagu juba ütlesin, saab alati intensiivistada majandus- või kultuurialast suhtlemist. Tänase päeva seisuga on Ameerika Ühendriigid Eestisse välisinvesteeringuid teinud riikide reas kaheksandal kohal. Samas näiteks Taanis on kolmandik kõigist välisinvesteeringutest pärit Ameerika Ühendriikidest. Ma usun, et Eesti majanduskliima on piisavalt atraktiivne tahtmaks, et investeeringuid Ameerika Ühendriikidest oleks rohkem.

Tihti on väidetud, et ameeriklased käituvad rahvusvahelisel areenil liiga üleolevalt ja väljakutsuvalt. Kas jagate seda arvamust?

Ma olen sellist arvamust ka Eesti kohta päris tihti kuulnud. Ja veel paljude teiste riikide kohta ka. Piisavalt sageli, järeldamaks, et riigid, kes püüavad rahvusvaheliselt midagi korda saata, teenivad varem või hiljem sellise arvamuse kellegi silmis ikka ära.

Meil küll ei ole Ameerika Ühendriikidest mingit põhjust niimoodi arvata.

Mida arvate Ühendriikide sekkumisest Iraagis ja Afganistanis? Kas seda saab tõepoolest seletada – nagu väidab ametlik Washington – altruistliku plaaniga suunata need maad demokraatia teele? Või oli põhjuseks miski muu?

Eesti Vabariik on oma arvamust selles osas ühemõtteliselt tegudega väljendanud, saates nii Iraaki kui ka Afganistani oma väeüksused. Loomulikult käivad igas riigis, kaasaarvatud Ameerika Ühendriikides ja Eestis, arutelud selle üle, kas, kuidas ja mida teha edasi või teha teistmoodi.

Tagantjärele on seda kõike ju palju lihtsam arvata ja eriti arvustada. Ja loomulikult kirjutatakse sellest ka erinevaid vaatenurki esitavaid raamatuid.

Kas demokraatia (see siiski on Euroopa kultuuri ja vaimu produkt) üldse on võimalik kuskil islami- või mõnes muus oma pikka ajaloolist kultuuritraditsiooni (sh ka poliitilise kultuuri) omavas riigis. Hiinlased on ju korduvalt väga teravalt ameeriklastele ja eurooplastele deklareerinud, et ärge tulge meie mängumaale oma väärtushinnangutega.

Inimõigused, sõnavabadus, seaduslikkuse ülimuslikkus ja paljud muud kaasaegsetele ühiskondadele omased demokraatliku elukorralduse alused on kirjas näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hartas.

Muude rahvaste suhtes oleks ikka kaunis ebaõiglane väita, nagu kajastaks see Harta vaid ameeriklaste või eurooplaste jaoks olulisi põhitõdesid või vaid meie arusaama rahvusvahelise elukorralduse alustest.

Tänapäeva maailmas oleme paratamatuse ees, et rahvusvahelisel areenil on siiski üks suurvõim – USA. Selline situatsioon tekkis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mil lakkas olemast nn bipolaarne maailm. Venelased ja hiinlased on alustanud tegevust, et selline olukord muutuks (loodud on näiteks Shanghai Koostööorganisatsioon).

Shanghai Koostööorganisatsiooni juured on teatavasti omavahelises pingelõdvenduses, vajaduses vähendada relvastust ja suurendada usaldust vaieldava kuuluvusega piirialadel.

Kõikvõimalikud pingelõdvendused ja usaldust suurendavad ettevõtmised on teatavasti seda püsivamad, mida tihedamaks muutub omavaheline koostöö. Ja selles, kui omavaheline koostöö on suunatud majandusliku seisundi parandamisele ja pingete vähendamisele piirkonnas, pole ju midagi imelikku.

Maailmamajanduse seisukohast on see ju ka kasulik, kui võimalike arengumootoritena toimivaid piirkondi on rohkem kui üks. Kindlasti aitab see vältida selliseid kriise nagu 1997. aastal Tai rahvusvaluuta devalveerimise tulemusena sündinud rahaturgude kriis.

Neid riike ja piirkondi, kes oma mõjukust teiste riikide ja piirkondadega võrdlevad ja neist mööduda püüavad, leidub alati. Senikaua, kui see toimub vaba konkurentsi tingimustes ja tsiviliseeritult, pole põhjust ju selle pärast väga muretseda.

Kas usaldate Ameerika Ühendriikide lubadust, et Eestile raskel hetkel tullakse meile appi? Oleme ju oma välispoliitika ja julgeoleku sidunud (läbi NATO) just selle riigiga. Meie juhtpoliitikud on korduvalt väitnud, et Eesti sõdurite viibimine Iraagis ja Afganistanis on seotud just Eesti riigi julgeolekuga.

Jah, loomulikult ma usaldan Ameerika Ühendriike. Ameerika Ühendriigid on meid kogu aeg toetanud, ka siis, kui Eesti Vabariigi olemasolu kinnitused eksisteerisid eelkõige paberil, Eesti riigilipu kujul Riigidepartemangu fuajees, Eesti peakonsulaadina New Yorgis või suursaatkonnana Londonis.

Me peaksime sellest aru saama, et Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamispoliitika ei olnud pelgalt mingisugune deklaratiivne tegevus, vaid see oli väga selge väärtustepõhine poliitika. Ja need väärtused pole kuhugi kadunud, nagu ei ole kadunud ka väärtustepõhine poliitika.

Kas usute, et NATO põhikirja artikkel 5, kus on öeldud, et rünnak ühe NATO liikmesmaa vastu on rünnak kõigi vastu, kriisiolukorras ka töötab?

Põhja-Atlandi Leping on demokraatlike riikide vahel vabatahtlikult sõlmitud leping. Eesti sõlmib ju vabatahtlikult vaid selliseid lepinguid, mida ta kavatseb täita. Ja pole mingit alust arvata, et teised demokraatlikud riigid kavatseksid käituda kuidagi teisiti. Me poleks ju liitunud selle lepinguga, kui me ei kavatseks seda täita või kui me arvaks, et meie liitlasriigid ei kavatse seda täita.

Kuidas arvate, kas Müncheni sobing (pean silmas 1938. aasta sügisel sõlmitud Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa kokkulepet, kus otsustati demokraatliku Tšehhoslovakkia saatus) on võimalik ka tänapäeva maailmas? (Ajakirjanduses on tihti ilmunu teateid, et USA ja Venemaa on teinud vastastikku järelandmisi (näit Kosovo või Iraani küsimuses) ja seda just väikerahvaste, -riikide arvel.)

Ega sellised tegelased, kes arvavad, et tänapäeval peaks saama samamoodi asju ajada, pole kuhugi kadunud. Mitmed lähiminevikus ilmunud mälestusteraamatud kinnitavad igatsust sedasorti tehingute järele ka näiteks seoses meie liitumisega NATO-ga.

Oluline on, et need soovid jäid soovideks. Ja asjaolu, et need on leidnud kiire tee memuaariraamatutesse, väljendavad vastaspoole suhtumist sellistesse ettepanekutesse. Ja kinnitavad sellise asjaajamise kuulumist minevikku, millest on õpitud.

Olite mõnda aega ka suursaadikuks Euroopa Liidu juures. Mida arvate selle organisatsiooni tulevikust? Nagu teada kiitis see organisatsioon 2000. aastal heaks nn Lissaboni strateegia, mille kohaselt peaks euroliit juba 2010. aastaks muutuma maailma üheks konkurentsivõimelisemaks ühenduseks majanduses. Nüüd on see tähtaeg peagi lähenemas, ent – nii vähemalt tundub – kuigi kaugele pole jõutud: euroliidu suuremad majanduspiirkonnad liiguvad teokäigul. Viibisin ise kevadel Strasbourg’is ja kaesin oma silmaga euroliidu ühte kulukat absurdsust – parlamendi (785 liiget koos abilistega) igakuine rändamine Brüsselist Strasbourg’i, et seal paar päeva tühja saaliga (avaistungil osales alla 20 saadiku) istungeid pidada.

Võin oma kogemuse põhjal kinnitada, et kui Eesti oleks 2000. aastal olnud Euroopa Liidu liikmesriik, siis oleksime seisnud vastu ettepanekutele kirjutada programmdokumentidesse seda, kuidas ja millal täpselt Euroopa Liit konkurentsivõimes või majandusedus kellestki mööda kavatseb minna.

Me ju üldiselt ei sea endale selliseid eesmärke, mille täitmine või mittetäitmine sõltub veel kellestki peale meie endi. Eesmärk muuta Euroopa Liit maailmas kõige konkurentsivõimelisemaks majanduspiirkonnaks pole samas ju kuidagi vale ja väärib saavutamist.

Euroopa Liidu tuleviku osas olen optimistlik. Ma usun, et siseprobleemidest institutsionaalse reformi osas saame me lähiajal üle ja et Euroopa Liit toodab läbi jätkuva laienemise ja oma mõjukuse suurenemise majanduslikku heaolu, julgeolekut ja stabiilsust edaspidigi.

Euroopa Parlamendi kahe asukohaga seonduv ei tarvitse meile meeldida, aga sellest on võimalik minu arvates aru saada. Kui mõne olulise Euroopa institutsiooni asukoht oleks näiteks aegade algusest olnud Eestis, kui selle tulemusena oleks Eestis loodud märkimisväärsel arvul töökohti, siis me võib olla ei ruttaks sellest loobuma mõne teise asukoha kasuks, sõltumata sellest, et keegi kusagil peab seda absurdseks.

Sellega ei taha ma öelda, et see oleks kõik majanduslikult väga otstarbekas.

Ühes paari aasta taguses intervjuus Maalehele laususite sõnad, et “Türgi võimalik liitumine mõjub katalüsaatorina EL-i edasistele reformidele, mitmed kulunud ja kivinenud poliitikaid ei saa nende kõrge maksumuse tõttu jätkata”. On teil meeles, mida te tookord konkreetselt silmas pidasite?

Ma vist ütlesin “kulukaid”. Pidasin silmas seda, et Türgi võimaliku liitumise tulemusena on vaja üle vaadata mitmete poliitikate otstarbekus. Näiteks lähenemine põllumajandustoodanguga isevarustamise põhimõttele Euroopa Liidu siseselt peaks kõigi eelduste kohaselt olema erinev, sõltuvalt sellest, kas Türgi on sees või väljas.

Kas poliitikat saab teha moraalses mõttes puhaste kätega ja kas poliitikas olles saab inimene moraalses mõttes puhtaks jääda? (Minu isiklik arvamus: kui vaadata, mis Eesti sisepoliitikas toimub, siis tuleb lausa ahastus peale ja kaob igasugune soov selles osaleda, ka kaudselt, valimiste kaudu.)

Muidugi saab. Riigiametnikuna on mul küll väga keeruline seda kommenteerida, aga ma ei näe, kuidas valimistel mitteosalemine kasulik võiks olla.

Minu teada olete hariduselt füüsik, täpsemalt vist raadioinsener. Kuidas sattusite poliitikasse? Kas nägite poliitikas edasiliikumiseks ja karjääritegemiseks paremaid võimalusi? Või arvasite, et Eesti taasiseseisvumise hetkel saate poliitikas tegutsedes midagi ära teha, rahva ja riigi huvides missiooni täita?

Ma ei ole poliitikasse kuidagi sattunud. Sellist eluala vahetust kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses ei pea ma väga erandlikuks. Meile kõigile avanesid tollal hoopis teistsugused võimalused – kes tegid panku, kes mingit muud äri, paljud läksid ka riigiteenistusse. Ja riigiteenistusel oli paljudele oma riigi loomise käigus ikka varasemast sootuks teistsugune tähendus. Nii mullegi.

Kui sageli te kodusaart külastate ja kuivõrd olete siinse eluga kursis?

Ilmselgelt ebapiisavalt, viimastel aastatel vaid kord aastas. Aga ma olen kodusaare tegemistega kursis, tänapäeval on see õnneks väga lihtsalt teostatav.

Lõpuks midagi väga isiklikku. Kas võite öelda, kes on teid elus kõige enam mõjutanud? Pean silmas teid kui inimest ja mõjutanud teid kui diplomaati? On teil professionaalses osas olemas eeskujusid? Kui vaadata fotosid, mis teist pressis on ilmunud, siis neil te kuidagi eristute – kannate kikilipsu. Ka meie praegusel presidendil tundub olevat kikilipsu suhtes nõrkus. Kas see on juhuslik kokkusattumus?

Mõjutanud on paljud. Mul on olnud võimalus nüüdseks juba ligi 25 aasta jooksul töötada väga tugevate ja karismaatiliste liidrite meeskondades, nii välisministeeriumis, kultuuriministeeriumis kui ka teaduste akadeemias.

Kikilipsu hakkasin kandma oma esimeses pikaajalises välislähetuses Viinis. See ei olnud seal üliväga haruldane, haruldane ei olnud see ka Brüsselis ega ole ka Washingtonis. Sellega ei taha ma kuidagi vabariigi presidendi positiivset eeskuju kahtluse alla seada.

Curriculum Vitae

Sündinud 28. detsembril 1962 Kuressaares

Haridus

1981–1986 Õppis Tallinna Tehnikaülikoolis

raadioelektroonika eriala

1988–1990 Aspirantuur füüsika erialal Eesti Teaduste

Akadeemia keemilise füüsika ja biofüüsika

instituudis

1992–1993 Õpingud Genfi Kõrgemas Rahvusvaheliste

Suhete Instituudis relvastuskontrolli ja

julgeolekupoliitika erialal

Karjäär

1984–1988 Eesti Teaduste Akadeemia keemilise füüsika ja

biofüüsika instituudi teadlane

1990 Eesti kultuuriministri nõunik

1992 Asus tööle välisministeeriumisse

1994 Eesti delegatsiooni juht läbirääkimistel

Venemaaga

1995 Välisministeeriumi poliitikaosakonna juhataja

1995–1999 Eesti esindaja OSCE juures

1999–2001 Välisministeeriumi poliitikaosakonna

peadirektor

2001–2002 Välisministeeriumi asekantsler poliitika- ja

pressiküsimustes

2002–2007 Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures

Perekonnaseis Abielus