/nginx/o/2019/03/20/11880078t1h5226.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301465t1hfbb5.jpg)
Avaldame mais 2023 ilmunud intervjuu president Arnold Rüütli ja proua Ingrid Rüütliga. Arnold Rüütel tähistas siis 95. sünnipäeva.
MÄLESTAME ARNOLD RÜÜTLIT ⟩ Presidendist ja presidendiga
President Arnold Rüütli ja proua Ingrid Rüütliga ajan nende lahkel loal juttu pere uues kodus, mis on nii uus, et ehitustehnilises mõttes vajavad mõned asjad veel lõpetamist, aga hubasus ja kodutunne on majas juba selgelt tuntavad ja tajutavad.
Pere kolmevärviline lemmikloom piidleb külalisi läbi ukseklaasi tõelise turvameheliku pilguga ega lahku enne, kui härra president isiklikult külalistele vastu tuleb, sõbralikult naeratav nagu alati.
Hiljem küsin proua Ingridilt, kas ta abikaasat kunagi ka päris tõsiselt vihasena on näinud? “Ainult vahel. Suurte probleemidega saab ta suurepäraselt hakkama, aga vahel mõne väikse asja üle võib natukene ärrituda – ega ta midagi erilist ei tee, võib-olla tõstab natuke tooli, põrutab vastu maad, see on maksimum, mis ta on teinud.”
Meenutan presidendile aastat 1996, kui ta oli riigikogu aseesimees ja andis raadio Kadile esimese pikema intervjuu. Lossihoovis oli üks eakate üritus, kuhu ka Rüütel oli kutsutud inimesi tervitama ja kõnet pidama. Ja nii me siis pärast intervjuud läksime raadiost kahekesi läbi linna jala lossihoovi. Ilma turvameeste ja saatjateta. Täna ei tuleks selline olukord enam kõne allagi.
“Saaremaa, Kuressaare, see on minu kodulinn ja miks mitte seal jalutada ja tuttavaid kohti vaadata, see oli väga meeldiv jalutuskäik.”
/nginx/o/2023/05/05/15301477t1haa5e.jpg)
/nginx/o/2023/05/05/15301479t1h4b5d.jpg)
/nginx/o/2023/05/05/15301610t1h29ef.jpg)
/nginx/o/2023/05/05/15301613t1h9849.jpg)
▶Olen käinud teie kenas Saaremaa suvekodus, teil on läbi aegade olnud mitmeid kodusid, mis teeb ühest korterist või majast kodu?
Minul on olnud seni kaks kodu – isakodu Saaremaal ja Tartu kodu, mis on suurelt jaolt oma kätega ehitatud. Lisaks muidugi Saaremaa suvekodu, aga see on iseasi. Nüüd on siis vanas eas veel kolmas kodu. Korterid on korterid. Kodus pole võõraid inimesi, on vaid oma pere.
▶Mis on kõige olulisemad asjad, oskused, põhimõtted, mida olete oma lapsepõlvekodust kaasa saanud?
Juba viieaastasena aitasin pere tegemistele kaasa, olin karjapoiss ja isa õpetas kõiki talutöid. Ja kui läksin Kõljalga põllunduskooli, valiti mind juba esimesel kursusel õppurkonna vanemaks, kuna olin põllutöödega hästi kursis. Edasi läksin õppima Jäneda põllumajandustehnikumi, ka seal valiti mind õppurkonna vanemaks.
Kodust sain kaasa ka rahumeelsuse ja heasoovlikkuse, sest isa ja ema said alati hästi läbi ja toetasid teineteist. Käisin ka juba väikse poisina ema vanemaid aitamas. Vanaisa oli liikumisvõimetu ja vanaema ei suutnud enam vanuse tõttu kõiki töid teha ja vanaisa eest hoolitseda. Kõik need lapsepõlve kogemused olid väga vajalikud ja aitasid kaasa minu edasisele tegevusele erinevates ametites.
▶Proua Ingrid, president Rüütli puhul on alati rõhutatud tema oskust olla rahulik, jääda väärikaks. Kas see on tema sünnipärane anne?
Seda saab muidugi paremini sättida, kui sa oled ennast saanud ette valmistada. Tean seda ka omast käest. Aga kui tulevad mingid väga ootamatud asjad, siis võid minna korraks verest välja, aga kui sa juba tead, mis tuleb, oled mõelnud ja ennast ette valmistanud, siis ta saab suurepäraselt hakkama ja mina ka. Mina võin minna verest ära, kui tuleb mingi väga äkiline nagu noahoop selja tagant, siis ma võin võib-olla vastu virutada. Aga kui on teada, mis ees ootab, ja valmistad ennast ette, siis me saame mõlemad raskete olukordadega suurepäraselt hakkama.
▶Ega me ju 80.–90. vahetusel keegi teadnud, mis hakkab juhtuma. Mismoodi hakkab kõik olema pärast 20. augustit.
Suures plaanis jah, aga meie usk ja lootus oli ikka kõva. Tol ajal käisime küllaltki palju välisvisiitidel, kohtumas kõrgete riigipeadega.
Ma mäletan näiteks, kui USA-s oli üks kohtumine ja pärast ametlikku jutuajamist tuli minuga rääkima tollane USA kaitseminister. Ja siis ta küsis, et kas te tõesti usute, et te saate vabaks. Ma ütlesin, et me vähemalt loodame väga.
Tema ütles, et kui teil läheb füüsiliseks vastasseisuks, siis ei aita teid keegi, meie ei tule teile appi. Aga kui te saate Moskvast nõusoleku selleks, et iseseisvute, siis me toetame teid.
Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamine oli üks tähtis asi ja muidugi sai tugineda sellele laiaulatuslikule rahvaliikumisele, mis meil oli, mida kõik nägid, et rahvas tahab, see on rahva tahe, eks ole. Ja niimoodi läkski, rahulikult. Nagu see Ameerika kaitseminister toona ütles: “Only step by step, only through negotiations.” (Ainult samm-sammult, ainult läbirääkimiste teel – T.K.) Ja nii läkski, läbirääkimiste kaudu, step by step käis see diplomaatia.
▶Eesti taasiseseisvumise ajad olid keerulised ja ettearvamatud, kas teil, härra Rüütel, oli mingil hetkel ka hirm enda, oma lähedaste, Eesti pärast?
Ärevaid hetki oli küll. Sain kaheksa venekeelset tapmisähvardust, helistati minu sekretärile ja minule isiklikult. Mina ei avalikustanud neid siis, olgugi et isikud tehti kindlaks.
▶Moskvas ilmselt ei usutud, et eestlased oma iseseisvuse teel lõpuni lähevad?
Mind kutsuti korduvalt poliitbüroo erinevate liikmete poolt personaalsele vestlusele ja hoiatati, et Eesti suveräänsuse küsimuse tõstatamine tähendab Nõukogude seaduste rikkumist, mis tähendab 10 pluss 5 aastat karistust ja veel pärast seda asumisele saatmist.
▶See oli konkreetne teie ähvardamine?
See oli süüdistus poliitbüroo liikmetega kohtudes. Kõigepealt Jakovlev (Aleksandr Jakovlev oli NSV Liidu rahvasaadikute II kongressil üks Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustajaid – T.K.) kutsus mind välja, tema oli suhteliselt tagasihoidlik, küsis, et kas te siis kuulutate välja oma iseseisvuse. Ja mina vastasin kehakeeles, noogutasin.
Aga peale selle kutsus Lukjanov (Anatoli Lukjanov oli viimane Nõukogude Liidu ülemnõukogu esimees 1990. aasta 15. märtsist kuni 1991. aasta 4. septembrini – T.K.) mind kahel-kolmel korral välja ja hoiatas kõrgendatud toonis, et see lõpeb väga suure karistusega, kui ma ei tagane oma seisukohtadest. Ja siis pandi küsimus arutelule liidu ülemnõukogu presiidiumis, kus siis oli minu ettekanne, milles ma jäin oma seisukohale.
Kõik peale Läti, Leedu ja Kasahstani toetasid poliitbüroo seisukohta. Ülemnõukogu presiidium kestis üle nelja tunni. Sellest neli tundi oli minu küsimus. Siis olid ka liidu ülemnõukogu valimised ja tõstatus suveräänsuse küsimus. Ka minule anti kongressi (delegaatide) ees sõna. Mina jäin ka seal oma seisukohtade juurde, et vabariigile tuleb anda suveräänsus. Algul oli saalis vaikus. Siis keegi tegi ühe plaksu. (“See oli Gorbatšov, kes selle esimese plaksu tegi!” ütleb Ingrid Rüütel täpsustuseks vahele.) Ja siis saal lausa plahvatas plaksutama. Niimoodi sai see kinnituse, olgugi et mitteametliku otsusega.
Niimoodi me olime ümmarguselt kaks aastat Nõukogude Liidus, aga me sisuliselt ei allunud Nõukogude Liidu seadustele. Me sisuliselt suutsime luua euroopaliku õigusruumi Nõukogude Liidu tingimustes. Niimoodi kahe aasta vältel praktiliselt. Ja siis saavutasime täieliku iseseisvuse. Nii et see iseseisvus sai tõesti väga rasketes tingimustes ja ohtlike olukordade tingimustes siis välja kuulutatud.
▶Proua Ingrid, kui abikaasa jälle Moskvasse nii-öelda vaibale kutsuti, siis ikka mõtlesite, et kas tuleb tagasi?
Paar korda oli küll, tuli meelde see vanade roomlaste ütlemine: tule tagasi kas kilbiga või kilbil. Jää enda juurde, kas hukku, aga ära alla anna! Oli samasugune tunne nagu nendel Rooma sõdalaste naistel.
▶Härra Rüütel, kas te kujutate end ette teadlase, professorina?
Me tegime väga tõsist teaduslikku tööd. Uurisime väga tõsiselt ainevahetust loomade baasil. Teadlasi oli 18–19, kõik erineva eriala inimesed. See äratas tähelepanu ka Moskvas, sealt tulid inimesed kosmose uurimise instituudist ja töötasid mitu kuud meie laboris, et kasutada ära neid teadmisi, mis meie loomakasvatuses olime välja töötanud. Mind kutsuti Moskvasse, võtsin osa kosmose uurimise instituudi tööst ja koosolekutest, Moskva ülikooli erilaboratooriumi tööst.
Mulle tehti väga tõsiseid teaduslikke ettepanekuid seal tööd jätkata. Aga ma ütlesin sellest siiski ära ja tahtsin Eestimaale tagasi tulla ja jätkata tööd siin.
▶Proua Ingrid, ma küsin teie käest vastupidi – teie olete pühendanud terve elu teadusele. Kas me seeläbi oleme kaotanud suurepärase naispoliitiku?
Ei! Poliitika on mulle olnud täiesti vastuvõetamatu iseloomu poolest, aga muidugi ka päritolu poolest. Juba isa pärast oli mulle igasugune poliitika... ja ma absoluutselt ei tahtnud, et abikaasa läheks poliitikasse. Kui ma teda tutvustasin oma emale ja vanaemale, siis vanaema ütles talle, et kuidas sa julged meie peresse tulla, meil on kõik mehed noorelt surma saanud. Tema ütles, et sõda enam ei tule ja mina ei ole poliitik. “Ma olen põllumees!” Vat niimoodi! Mina abiellusin põllumehe, mitte poliitikuga.
▶Aga saite ikka poliitiku! Ja üldse mitte halva. Kes teab, milline põllumees temast oleks saanud?
Hea põllumees, ma arvan, vähemalt põllumajandusteadlane oleks ta olnud, ta juba oligi hea. Aga minu elu oleks ikka palju rahulikum olnud ja meie laste ja lastelaste elu oleks olnud palju rahulikum. Kõige halvem on poliitikute lastel ja lastelastel. Nad kannatavad tohutult selle all, te ei kujuta ettegi, milline surve on olnud poliitikute lastel, peredel. Naine kannatab ära, ikkagi täiskasvanud inimene, aga lapsed taluvad väga halvasti sellist poliitilist survet ja ütleme, noh, mõni poliitiline võitlus läks ikka ju täiesti laimuks.
▶Härra president, teile on elus ka palju haiget ja ülekohut tehtud, kas olete kõigile andestanud? Kas peabki alati andestama, kas alati saabki?
Pigem katsun seda unustada ja mitte sellele mõelda.
▶Mis hetkel ja kuidas teis SAARLANE välja lööb?
Mured ja raskused, milles väheviljakal Saaremaal tuli talud üles ehitada, kasvatasid töökust ja visadust ning tekitasid soovi aidata ka teisi raskustes inimesi ja püüda leida reaalne lahendus erinevatele olukordadele.
▶Proua Ingrid, kui palju abikaasa on teid aastate jooksul saarlaseks kasvatanud?
No ikka väga, ikka väga! Tegelikult see oli selline plussfaktor tema juures, kui ma temaga tutvusin, et ta oli saarlane. Mulle meeldis üldse Saaremaa. Mina olin mitmendat põlve linlane. Mul olid ainult Virumaal mingisugused mitmendast põlvest sugulased, need ka küüditati ära. Mul ei olnud maal mitte kedagi.
Üle terve Eesti jalgsi ekspeditsioonidel käies ma mõtlesin kogu aeg, et ma väga tahaks, et mul oleks endal ka maakodu. Saared meeldisid mulle eriti. Nii et mina sain saarlaseks juba enne, kui ma tema Saaremaa koju jõudsin.
▶Härra president, mida hindate kõige enam oma abikaasas?
Ta on hoidnud üleval meie perekonda, kui minul jätkus selleks vähe aega, kasvatanud üles meie lapsed ja hoolitsenud lapselaste eest. Samas on ta teinud hindamatut tööd, et jäädvustada erinevates piirkondades meie rahvakultuuri, mis on aidanud kaasa eestluse järjepidevuse kestmisele.
▶Te olete koos olnud väga-väga kaua. Ja üks asi, mis minu meelest teid ühendab, on see, et te mõlemad olete olnud ja olete pööraselt töökad inimesed.
“Jah, ma arvan küll,” vastab Ingrid Rüütel.
▶Teie ei kasutanud ära ka seda võimalust, et presidendi abikaasa oleks võinud ju logeleda, mitte midagi teha, lihtsalt olla, nautida seda positsiooni. Teie ei olnud päevagi tööta.
Ma tõesti töötasin edasi. Sel ajal ilmus minu ja Ene Margit Tiidu kaheosaline uurimus “Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks”. Töid oli teisigi. Ma andsin küll üle oma rahvamuusika sektori juhataja ameti, sest seda ma ei saanud presidendi abikaasana teha. Ma teen veel praegugi rahvaluule arhiivile kaastööd. Annan välja oma raamatusarja ekspeditsiooni materjalidest “Mis on jäänud jälgedesse”. Esimene oligi “Saaremaa laule ja lugusid” (EKM Teaduskirjastus 2015 – T.K.), siis oli Muhumaa ja siis järjest-järjest, nüüd tuleb kuues osa –Võrumaa. Sealt on pärit minu isapoolsed vanavanemad ja minu emapoolsed on Virumaalt, nii et ma olen selline globaaleestlane, nii võrulane kui virulane, aga isehakanud saarlane.
▶Olete nõus, härra president?
Abikaasa on jäädvustanud Eesti ajalugu, selle kultuuri rahvamuusika, traditsioonide kaudu. Inimesed kannavad seda oma hinges ja see, et eri maakondade piirkondade kultuur teatud määral erineb, see on veel omaette väärtus. Meid on ühendanud see rahvuslik tunne ja mõte.
▶Te olete olnud tegev erinevates ühingutes, organisatsioonides, see töö kestis ka pärast seda, kui te enam president ei olnud, ja kestab sisuliselt siiamaani.
Jah, väga palju seltse ja olulisi ettevõtmisi oli. Nimetaksin siinkohal looduskaitse seltsi loomist. Nõukogude Liidus oli see keelatud, aga me Jaan Eilartiga püüdsime seda teha ja siiski jõudsime nii kaugele, et (1966 – T.K.) looduskaitse selts loodi, esimesena Nõukogude Liidus. Selts tegi väga palju ja vajalikku tööd, et Eestimaa loodus ja keskkond säiliksid. Kui me räägime kasvõi fosforiidi kaevandamise plaanidest. Kõik tootmispinnad olid juba ette valmistatud, aga me suutsime seda takistada ja see päästiski Eestimaa tol ajal.
▶Milline on olnud teie kõige meeldejäävam sünnipäev?
Vahest eelmine juubel, kui minu 90. sünnipäeva puhul korraldati Tartus pidulik konverents.
▶Mis teid tänases Eestis kõige enam murelikuks teeb ja mis rõõmustab?
Murelikuks teeb rahva kestmine. Käesoleval aastal on sündinud tuhat last vähem kui mullu ja sündivus on üldse väike. Rõõmustab, et oleme suutnud säilitada oma looduskeskkonna ning keele ja kultuuri ja sellepärast olen ka õnnelik.
Presidendi uhke hällipäevani jäi meie kohtumise päeval pisut üle nädala. Õnne, tervist ja palju häid inimesi teie ümber, härra president Arnold Rüütel!