Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12001913t1h6eb0.jpg)
OÜ Talumaa, mille omanikeks on Andres (juhataja), Tuljo ja Triin Ella ning Elar Smirnov, sünnilugu ulatub aastasse 1991, kui firma praegune tootmisjuht Tuljo Ella vanaisa poolt tsaariajal kuldrublade eest ostetud maad tagasi sai ja 1993. aastal Kuressaarest sünnipaika Saiklasse elama tuli.
Põhiliselt tuukrina, kaablite ehitaja ja kalamehena leiba teeninud mehel tuli mõelda, millega maal tegelema hakata. Otsus langes esialgu põllumajanduse kasuks, kuid tahtmisest üksi jäi väheks, sest tööjõudu polnud. Neli aastat kasvatati koos poeg Andresega porgandit, mis Tallinna Keskturul maha müüdi. “Porgand kasvab suvel, aga mida talvel teha?” küsib Tuljo, kes sepatööga polnud kunagi kokku puutunud. Et aga rauda tol ajal igal pool vedeles, liikus mõte just selle töö poole.
Tuljo rentiski kolmeks päevaks kolhoosi sepikoja, et vaadata, mis välja tuleb. Sepanael sai valmis tehtud ja kuigi siis ei osanud sellele suurt kasutust ennustada, on just sepanael kujunenud nüüdseks nii kuumaks tooteks, et igal mehel on kohustus kuu jooksul neid teatud arv valmis teha.
Kolme päevaga sai selgeks ka see, milline sepikoda ei pea olema. Tuljo läks koju, lõpetas ära sadakond kana ja ehitas vabanenud ruumi nädalaga ühemehe sepikoja, kus vahetevahel praegugi rauda kolksutab. Vormis püsimiseks, nagu ta ise ütleb.
Alustuseks saadi tarkusi vanalt sepalt Ülo Singilt, kelle juures mehed õppimas käisid ja kes uuele ettevõtmisele hinge sisse aitas puhuda.
“Tundub, et oleme nüüd kamba peale sepatöö selgeks saanud, sest kaup läheb,” võtab Tuljo kokku. Eelmisel aastal sai täis kümme aastat päevast, mil OÜ Talumaa oma esimese toote müüs. Esimene pood Tallinnas Nunne tänavas avati 2003, kokku on neid tänaseks kolm. Siinne kauplus sai valmis eelmisel sügisel.
Käive ulatub 10 miljoni kroonini
Siinjuures räägib müügijuht Elar Smirnov, et üritatakse küll igakuiseks käibeks saada üks miljon, kuid paraku on aasta esimene pool võrreldes ajaga jaanipäevast jõuludeni kesine. Teine poolaasta aitabki Tuljo sõnul asja jälle sirgeks ajada ja niipalju teenida, et järgmise aasta esimene pool üle elada.
Rauda saadakse Venemaalt ja Ukrainast. Kui aga raud peab väga täpsetes mõõtudes olema, siis võetakse seda Rootsi firmadelt. Odavam raud maksab ilma käibemaksuta 12–13 000, kallim 16–18 000 krooni tonn. Aastas käib ääsi pealt läbi umbes 40 tonni rauda.
Sepanaelu peab iga mees tegema 200, seega tuleb kokku ca 2000 naela kuus. Naelad on kolmes pikkuses hinnaga 30 krooni tükk.
Erinevaid tooteid on üle 300 ja need võibki kokku võtta sõnaga tarbesepis: kõikvõimalikud kaminatarvikud ja hinged, käepidemed, koputid jpm ehituse jaoks. Umbes 15% valmistatavatest esemetest moodustavad suveniirid, mida turustatakse peamiselt Tallinnas.
Saarlased ise on Tuljo kinnitust mööda head ostjad: “Enam ei taheta mingit rauatükki, vaid pannakse ikka korralik asi seina külge.”
Tellimusi tuleb ka suurtelt firmadelt, näiteks Tallinna Sadam tahtis 20 mõõka, BNS tellis aga paarsada metallist kruusi. Ka poliitikud pole Saaremaa seppade tehtust ilma jäänud. Nii sai Villu Reiljanile sünnipäevaks kirves tehtud, kuigi Tuljo ei oska öelda, kas ta sellega ka mõne puu metsas maha on võtnud.
Ainukesed konkurendid, kui nii võib üldse nimetada, on Valjala sepad. Kuid ega erilist konkureerimist pole, sest seal tehakse töid rohkem eritellimustena. Seetõttu saadetaksegi klient, olenevalt tema soovist, Valjalast Saiklasse või vastupidi.
“Konkurendid on meie poolt väga lugupeetud ja ka väga head sepad. On teretulnud, et nad seda tööd tegema hakkasid, sest see teeb Saaremaa ja Saaremaa sepise tuntumaks,” pole Tuljo kiitusega kitsi.
Töötasu üle Eesti keskmise
Seppi on 10, palgalehel 22 inimest. Kuigi Vigalas seppi õpetatakse, pole koolist paraku ühtki seppa saanud – need on tulnud ikka kohapeal välja õpetada. Siinkohal on Tuljol oma arvamus kutseharidusest.
Omamoodi kõnekas on ka see, et Tallinna müügikohtades on aja jooksul pidama jäänud just Saaremaa juurtega neiud. “Kui me saame saarlase või muhulase, siis me võime kindlad olla, et meil on inimene, kes ka ekstreemses olukorras hakkama saab,” on Tuljo veendunud. Elar kinnitab omalt poolt, et kõik müüjad on väga tublid tüdrukud.
Kõrvuti klaasi- ja savikojaga tegutseb kolmandat aastat aastaringselt Kuressaare lossi juures ka sepp, kelle käest inimene saab otse tellima minna.
Et keegi võtaks viina – niisugust probleemi pole selles firmas kunagi olnud.
Küsin ka keskmist vanust. “Oi-oi, Lenno on 19, Väike-Martin 23, Suur-Martin on 31. Meil on noored mehed!” selgitab Tuljo innukalt. Eriti kiidab Tuljo Lennot, kes vaid aasta tööl olnud ja kelle andekust ei jõua ta ära kiita. Seppade puhul on nii, et kõik oskavad kõiki töid, kuid tooted on siiski ära jagatud – muidu poleks võimalik juhtida.
Seppade töötasu on Eesti keskmine ja üle selle, kuid nagu Tuljo ütleb – kõik on mehe enda kätes, midagi pole piiratud ja vähe on neid, kes on ukse oma järel kinni pannud. “Kui mõni on läinud, siis pole meil temast kahju olnud – jäänud on ainult head mehed,” kinnitab Tuljo.
Sepatöö tervist ei kahjusta
Tuljo ütleb, et ainuke asi, millega tervist võib kahjustada, on see, kui sepp võtab purjus peaga kuuma raua näppude vahele, aga neil seda ei juhtu. Hommikul, kui ääside alla tuli tehakse, suitsu tuleb, aga korraks uksed-aknad lahti ja õhk on taas puhas, edaspidise eest hoolitseb juba kaasaegne ventilatsioon.
Edasi näitab Tuljo ruume, kus midagi tehakse. Laos soovitab ta mul osta “Eesti naisõiguslase sümboli” – ahjuroobi, sest taignarull või pesukurikas pole seppade arvates see õige.
Kaupluses räägib Tuljo suurt tabalukku keerates, kuidas üks vene proua seda osta tahtis, kuid mees mõtte maha laitis, kuna see varastatavat järgmiseks hommikuks niikuinii ära...
Sepikojas on mehed ametis ja Tuljo selgitab, kuidas ühes tööpaigas kõik vajaminev käe-jala juures on, et sepp ei peaks mööda sepikoda ringi jooksma.
Giljotiinide ja presside juurest viib tee ukse taha, mille kohta Tuljo ütleb, et see on “terroristi ruum”, kus paraja mürinaga töötavas pöörlevas trumlis võetakse maha šlakk, samas muutuvad toodete kandid üksteise vastu hõõrudes ümaramaks.
Tuljo seletab veel, et õige sepatöö on õlis, värnitsas oksüdeeritud, ja peabki mõne aja pärast veidi rooste minema. Kui sepatöö on mustaks värvitud, nagu kauplustes tihtipeale näha võib, siis ütleb sakslane selle kohta “Ersatz”.
Perspektiivi on küll
“Praeguses majandussituatsioonis oleme me väga tähelepanelikud ja hetkel me ei arenda,” räägib Tuljo. Tõstetakse kvaliteeti ja töö efektiivsust. Kõik sõltub sellest, mis pilt kevadel avaneb.
Seppi oleks aga juurde vaja, sest nõudlus nende järele on suur. Tuljo ütleb, et näiteks Saksamaa turule pole oma nina mõtet pistagi, sest toodang on nii väike ja sellist juttu, et kaup juba otsas, ei tohi kunagi rääkida – sind ei võeta enam tõsiselt.
Kui viitan, et siin ju ruumi tootmise laiendamiseks justkui enam polegi, ajab Tuljo selja sirgeks ja annab vastu: “Mul on siin maja taga veel neli hektarit maad!”