Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12001979t1h5baa.jpg)
OÜ Artwood asub Pöide vallas. “Kivist maja tee ääres, ristaed on ees,” kõlavad telefonis firma omaniku Jaanus Järmuti õpetussõnad.
Kui autost välja saan, on peremees samuti, kõrvaklapid kaelas, uksele suitsupausile tulnud. Jutuajamiseks meil palju aega pole, sest Jaanus kiirustab “ühesele praamile” ja koosolekule, et pidada nõu, kuidas jõuludeks Prantsusmaale laadale minna.
Minu üllatunud nägu nähes ütleb Jaanus argiselt, et ega see pole tänavu esimene kord – käidi ka eelmisel aastal, kuid kuu aega võõral maal oli liiga palju. Tänavu tahetakse minna kaheks nädalaks.
60 000 võinuga aastas
Jaanus alustas 1991. aastal kohe pärast kroonust tulekut, sest juba seal keerlesid mõtted peas, et midagi puust peab tegema hakkama. Paar aastat käis Kuri Seiki juures õpipoisiks, siis nuputas ise väikese treipingi valmis. Varsti sai aga meistri juures olemise aeg otsa, Jaanus pani pingi käru peale ja tõi koju.
“Algul tolmutasin kodus ühes ruumis, aga siis võtsin siit kõrvalt ühe väikese maja rendile, siis tulid juba töölised, tellimusi tuli juurde ja ostsin maja ära,” võtab Jaanus algusaastad kokku. FIE-st sai osaühing Artwood 1998. aastal.
Alustati ümmarguste treitud pildiraamidega ja materjal polnud mitte kadakas, vaid mänd. Tänu soomlaste huvile sündis seejärel uus toode – võinuga. “Sai tehtud üle 60 000 võinoa aastas, see oli jube!” hindab Jaanus tagantjärele. Praegu tehakse võinuge vähesel määral, asemele on tulnud uued tooted ning nüüdseks on erinevaid tooteartikleid kokku 60 nimetust.
Suur osa toodangust läheb Inglismaale
Mida toodetakse, sõltub tellijast, sest lattu seisma midagi ei tehta. “Tegelikult ongi meie töö nagu tulekahju kustutamine – teeme seda, mida tarvis on,” ütleb Jaanus.
Samas pole tellimuste vähesuse üle kurta vaja olnud, vastupidi – vahel tuleb tellijale ka ära öelda. Ja kui mõnda toodet ise parasjagu ei tee, saab selle kelleltki teiselt sisse osta ja ikkagi oma kliendile maha müüa.
Hetkel on käsil kuumaaluste, lõikelaudade, pannilabidate, juustu- ja võinugade valmistamine. Tellija Inglismaalt.
Jaanuse sõnul pole turgu vaja otsida olnud, kliendid on tema üles leidnud. Kui ta eelmisel aastal Rootsis messil käis, tuli sealt vaid mõni pisike tellimus ja messikulusid pole siiani tasa saanud. “Messil käimine on tegelikult üüratult kallis,” nendib Jaanus.
Üldjuhul lähebki 90% toodangust Eestist välja. Peale Inglismaa veel Rootsi, Soome, Lätimaale.
“Saaremaa Sepad tegid Riiga poe, täditütar sai müüjaks. Sain ka sinna ühe riiuli. Täditütar ostis poe ära ja tellib mu käest asju edasi. Lätis on laadal ka käidud,” paljastab mees, kuidas tal lõunanaabrite juures käsi sees on.
Jaanuse ema Mahe toimetab Maasilinnal ja poeg pole kiitusega kitsi: “Ema on mul supermüüja!” Ainukesed laadad Eestis, kus Jaanus käib, on Tallinnas Raekoja platsil toimuvad laadad. Need on heaks reklaamitegemise ja kontaktide loomise kohaks. Ühel sellistest laatadest Jaanus praeguse inglasest kliendiga kohtuski.
Miks kadakatooteid ostetakse?
Jaanus nimetab seda emotsiooniostuks, mis kätkeb endas eksootikat, lõhnab hästi, pole eriti kallis ja on kerge kaasa võtta. Ka viimane väide peab paika, sest Jaanuse sõnul on laatadel palju näha, kuidas inimesed mõne suurema eseme puhul pead murravad, kas osta või mitte.
Teenimisvõimalus kuni 12 000 krooni
Töötajaid on kokku viis, neist neli naised: Riina, Marina, Jaanuse abikaasa ja töökoja juhataja Eine ning ema Mahe, kes, nagu juba öeldud, müügiga tegeleb – suvel Maasilinnal ja jõulude ajal Tallinnas, mille tarvis Jaanus pealinna kuuks-poolteiseks korteri üürib.
“Emal tuleb see müümine palju paremini välja kui mul. Ta kohe oskab kliendiga sõbraks saada,” kiidab Jaanus taas ema ja lisab, et naised on üldse meestest tublimad ja kohusetundlikumad.
Et tegu on tükitööga, siis sõltub palk tegijast endast – pole midagi võimatut teenida kuus ka 10–12 000 krooni.
Käibest Jaanus rääkida ei taha ja arvab naerdes, et see võib teised äkki kadedaks teha.
Kadaka ostab ta kohalikelt talumeestelt keskmise hinnaga 1000 krooni ruum. Olenevalt kadaka kvaliteedist võib ostuhind küündida ka pooleteist tuhande kroonini. Et kadakas kuivab suhteliselt kaua, siis laseb Jaanus sel loomulikul teel “valmida”: viiesentimeetrise läbimõõduga kadakapuu on “küps” paari aasta pärast.
Kas tulevikus kadakapark?
Laiendamisele Jaanus lähitulevikus ei mõtle. Kui siis ehk ühe töömehe juurdevõtmisele. Ja hoone, kus firma asub, teine ots vajab samuti renoveerimist. Maja üle on Jaanus uhke, sest see on kivist ja ehitatud eelmise sajandi 20.–30. aastatel.
Kuid Jaanusel on veel üks plaan, mille tahab kindlasti ellu viia – nimelt istutada maja juurde kõik maakeral esinevad kadakaliigid, mida kokku tuleb 150 ümber. Kolm esimest on juba istutatud.
Jaanus on uurinud, et puukoolidest on võimalik saada umbes 90 liiki. Et kadakas on kasvama hakkamisega üsna pirtsakas, see Jaanust muretsema ei pane, sest kogemus kadakatest heki rajamisega on olemas: kompassi abil sai aia äärde maha 45 puuhakatist, millest ellu ei jäänud vaid kolm.
Jaanus ei eitagi, et kõik need 15 aastat on ettevõttel hästi läinud ja erilist peavalu pole ta tunda saanud. Ehk teisisõnu – asjad on justkui iseenesest edenenud. Ja miks nad edenema ei peaks, kui mõte on ergas ja käed osavad.