Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12002043t1hdd2f.jpg)
Firma OÜ Tansar EF tegutseb aastast 1992, mil alustati Taani ja Saaremaa ühisfirmana. Möödunud aastal oli firma käive ligi 4,2 miljonit krooni. Omanikke on kaks: Mart Tamm ja Tõnis Mäerand. Vahetult kamandab aga kogu ettevõtmist objektijuht Hardi Rajas, kel 11. septembril täitus 40 eluaastat, millest pea 10 kuuluvad Tansarile, kui nii võib öelda.
Algul tegeles Tansar nii palkmajade ehituse, siseviimistluse tegemise kui ka roolõikamise, selle ostu-müügi ning roogkatuste tegemisega. Praeguseks on põhiliseks jäänud neli viimati nimetatud tegevusala. Kui ennemalt saadi suur osa roost erasektorilt, siis nüüd lõigatakse enamik ise, paljud inimesed on roomaa Tansarile ka rendile andnud.
Lätlased eelistavad eestlasi
Praegu on käsil elumaja katuse tegemine Asval.
“Tavaliselt on nii, et aastas teeme ühe roogkatuse Saaremaal, ülejäänud kõik väljaspool saart. 2001.–2007. aastani töötasime neli kuud igal aastal Lätis,” räägib Hardi ja selgitab naerdes, kuidas tuleb õigesti hääldada sõna saldejums.
Eelmisel aastal samal ajal töötati Soomes.
Mitu ruutmeetrit roogkatust Hardi ajal tehtud on? “Oi, see on hea küsimus,” arvab kunagi Norras palkmajade kokkupanemisega alustanud mees ja asub rehkendama: “Ütleme nii, et 300 ruutu tuleb kuus. Mina alustasin 2000. aasta lõpus, siis oli meid kaks brigaadi, oskusi oli ka vähem – öeldakse, et kahe aastaga saab õigeks tegijaks.”
Kõige suurema roogkatuse tegemisega ja kõige kiiremini saadi hakkama eelmisel aastal Soomes, kus alustati neljakesi 4. augustil ja lõpetati 20. septembril ehk pooleteist kuuga 834 m2. “Pluss veel see, et vahepeal käisime kodus ja tegime ka Vormsi saarel 108 ruutu katust,” imestab Hardi veel praegugi suure tööjõudluse üle. Samas saadi eelmise aasta jaanuaris külmade tõttu teha vaid veidi üle 100 m2. Kõige parem on Hardi sõnul töötada sügisel, kui külma kuni 5 kraadi. Sealt edasi kuni 15 külmapügalani on töötamine juba problemaatiline ja üle selle katusele enam eriti ei kipu.
Suvi on aga töötamiseks üldse kehv aeg, eriti kuumade ilmadega.
Lätis, Unguri järve ääres asuvale firmale, kes tegeleb toitlustamise, majutuse, pidude korralduse jms, on katuseid tehtud kõikvõimalikele ehitistele: laululavadest, paviljonidest ja tuletõrje veepumbamajadest kuni tualettideni välja.
Miks lätlased eesti meistreid eelistavad? “No sellepärast, et eestlased teevad paremini katust,” kinnitab Hardi ja toob näite, kuidas nemad lõunanaabrite juures katusetegu alles alustasid, kui lätlastel oli kõrval pool katust valmis. Eestlased lõpetasid kuuga oma 300m2 ära, lätlased polnud ikka kaugemale jõudnud. Lätis makstakse ruutmeetri eest palju rohkem ja ehk sellepärast nad endale sellist “tempot” lubada võivadki. Kui võrrelda aga aastate taguse Saksamaaga, siis on vahed kolossaalsed. “Saksamaal maksis katuseruutmeeter 1000 marka ehk 8000 krooni!” teab Hardi.
Üks asi, mis Hardile lätlaste roogkatuste juures ei meeldi, on Saksa-tüüpi laudhari. Kuigi see kestab ehk kauem, ei nõua harjaparanduste tegemist, pole ta ilus vaadata. “Klassikaline roogkatuse hari on ikka malkadega,” jääb Hardi endale kindlaks ja lisab, et vahe on ka katuseräästas – lätlased lõikavad selle 90-kraadiseks ja räästa paksus ulatub pea 50 sentimeetrini. Kui aga vihmavesi katuselt alla jookseb, siis kulub terav nurk ajapikku ära ning räästajoon muutub kohati ümmarguseks ja inetuks.
Eestis lõigatakse räästanurk 45-kraadiseks.
Mees teeb 10 ruutmeetrit päevas
Sellist jõudlust –10 m2 katust päevas mehe kohta – peab Hardi normaalseks. “Roogkatuste tegemine on kindlasti üks tasuvamaid töid ehitusel. Kui mees tahab tööd teha, siis mees teenib palju. Samas peab 1000-krooniste päevade juures silmas pidama seda, et ettevalmistustööle, harja kärpimisele, koristamisele, asjade kokku pakkimisele ja tellingute lahti võtmisele kulub oma aeg ning seda n-ö ruutmeetri hinna sisse otseselt arvestada ei saa. “Kümme ruutu päevas küll, aga siit tuleb n-ö kaks ruutu maha võtta, kui kõiki muid töid juurde arvestada,” selgitab Hardi.
Töötasu makstakse selle järgi, kuidas firma ruutmeetrit müüb. Kui see on näiteks 700 kr/m2, siis saab töömees 145 krooni.
Hardi brigaad ongi mõneti omapärane, sest tööl on nii poeg Marko kui ka vennapoeg Raimond, “väljast” on vaid neli aastat firmas ehitajana leiba teeninud Janek.
Parim roog on pikkusega 180 cm
Kõige parem roog on 160–180 cm pikk. Pikkuse rehkendamiseks on oma mõõdupuu: roo õiget mõõtu näitab see koht, kus saab peoga kahlu ümbert kinni võtta.
“Kuna meie kliima on niiske, siis peab roog olema veidi jämedam, sest peene ja tihe roog ei kuiva ära, sammal hakkab peale kasvama ja katus mädaneb lõpuks ära. Hollandis ja Taanis kasutatakse roogu, mille pikkus on 120–140 cm, mis on hästi peenike ja tihe ning on katusel nagu kilp. Euronõuded näevad roo jämeduseks ette 8 millimeetrit. See on nagu kunagi Viljandi makaronid,” naerab Hardi.
Käidud on ka Rootsis õppimas, kuigi katuse tegumoel suuri erinevusi pole. “Rootsis nad seovad katust hulga tihemini kinni kui meie,” ütleb Hardi, kes selles mingit efekti ei näe. Ka materjalid on tänapäeval muutunud: vitsad on asendunud tsinktraadiga, korraroikad katankaga.
Kõige hullem on oma tööd lõhkuda
Hardi räägib juhusest, kus suvilal, millel 7 omanikku, tuli töö uuesti teha. Enne roovituse löömist leidis osa omanikke, et kõik on korras ja mehed alustasid katusepanemist. Üks külg saadi valmis, tulid teised omanikud, need arvasid, et räästas on kiviseinast liiga vähe üle. “Noh, 100 ruutu katust, just oled valmis saanud ja hakka seda nüüd lõhkuma!” ärritub Hardi nüüdki veel juhtunu üle, mis senises praktikas õnneks siiski ainsaks korraks jäänud.
Tellimusi jätkub
Tellimusi jätkub selle aasta lõpuni ja veidi jääb ka tulevaks aastaks. Järgmisel nädalal minnakse mandrile Neemele, kus tuleb katust teha ligi 400 m2, edasi ootab 350 m2 Tammsaare majamuuseumis Vargamäel ja üks saun, millele pannakse katust 100 m2.
Praegune majanduslangus veel tunda ei anna. “Meil on pidu katku ajal,” viskab Hardi musta huumorit, sest tööd on ennem juurde tulnud kui vähemaks jäänud.
Seetõttu ei muretse Hardi ka tuleva aasta pärast. Ühe kuu aastas üritatakse teha ka muud tööd, peaasjalikult sisetöid. Brigaad on ju selline, kes Hardi juhendamise all kõigega hakkama saab. Hardi ise on tegelikult elukutseline sõjaväelane, kes pagunikandja karjääri 1995. aastal lõpetas ning seejärel Venemaale ehitama läks. Maja teeb Hardi nüüd otsast lõpuni ise valmis, ehitusoskused on tal ilmselt geenides – just seda ametit on pidanud nii tema isa kui ka vanaisa. Ja eks Marko ja Raimondki ole samast puust.