Maailma katus asub riigis nimega Nepal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aasta lõpus võtsid neli sõpra-reisiselli – Märt Meos, Marti Kivimägi, Ants Lusti ja Saaremaa mees Aarne Mägi – ette pika ja eksootilise reisi Nepali ja Bangladeshi. Et muljetepagas oli niivõrd kaalukas, ei mahu kogu see pikk reis ära ühte reisiloosse. Seda, mida nähti ja kogeti ning mis pildile jäi Nepalis, vahendab tänases Oma Saares lugejatele oma saare mees Aarne Mägi. Riigist nimega Bangladesh tuleb juttu mõnes edaspidises laupäevases lehes.
Kui lähenev talv end Eestimaal novembri keskpaigas tunda andis, siis sama aastaaeg valitses ka Nepalis ja Bangladeshis.
Klimaatiliselt ühe väikese vahega – sealsed talvetemperatuurid on alati plusskraadides, sooja sama palju nagu meil suvel. Tõsi, Himaalajasse tõustes langevad koos päikese loojumisega ka kraadid allapoole nulli, aga seda kuni hommikuse päikesetõusuni.
Niisiis mõtlen end tagasi aastalõpu novembrisse-detsembrisse, et mõned reisipildid ja muljed elavamaks muuta.
Nepal. November 2008
Ei pea olema just geniaalne inimene aru saamaks, et maailma katus asub riigis nimega Nepal. Seal asub ka maailma kõrgeim tipp Mount Everest, mis kõrgub 8848 m üle merepinna. Nepal piirneb kirdest Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagust, edelast ja loodest Indiaga.
See on riik, kus 40% maismaapinnast on kõrgemal kui 3000 m ja kus asub maailma kümnest kõrgemast tipust kaheksa. See on riik, kus veel vähem kui aasta tagasi kehtis konstitutsiooniline monarhia. Pikka aega väldanud keeruline sisepoliitiline olukord jõudis eelmise aasta kevad-suvel riigisiseste rahutusteni.
Asutav Kogu kaotas 28. mail 2008 monarhia ja Nepalist sai föderaal-ne demokraatlik vabariik. Ega sissesõitnud matkajaile ja turistidele see fakt midagi erilist tähenda ja ka mäed on sõltumata ümberringi toimuvast endiselt omal kohal.
Delhist Katmandusse jõuab lennukil lennates pooleteise tunniga.
Katmandu on seiklus
Maandumine Katmandu orgu sunnib lennukit enne lennuvälja tegema põgusa ringi linna kohal, et mägedes ringlevate õhuvooludega maandumisel sina peale saada. Ilm meeldivalt soe, õhtueelne päike mägede taha vajumas, pööraselt palju ringisagivaid inimesi ja hingemattev õhusaaste – see on esimene pilt Katmandust, Nepali pealinnast, kus elab ametlikult umbes 900 000 inimest.
Oma kitsaste, sopiliste ja piisavalt räpaste tänavatega on linna keskosa just see, kus mälupildis meenuvad sisutud kung-fu filmid “eiteamis” võitluskunste harrastavatest lüheldastest tõmmunahalistest vihastest meestest. Ei ole just sellelaadse žanri austaja, aga mingi aasialik või idamaine salapära, kavalus jne selles linnas on.
Tegelikult on pilt muidugi tunduvalt sisukam ja kirevam. Aga et Katmandu on seiklus, see on tõsi. Meeldiv fakt – inimeste lahkus on piiritu, kohati hakkab kaupmeeste väljakannatamatu pealetükkivus kolmandal päeval väsitama. Tõsi, ka see viimane on meeldiv, kuigi omal moel ja mõjub harjumatult. Peamine, et suudad võimalikult kohaneda just nende oludega, kus viibid.
Siis on kõigest lihtsam aru saada, Eestit ja Euroopat ei ole vaja oma harjumustes sinna kaasa vedada. Katmandu on linn, kus meeleliselt ja ka otseselt tajutav kultuuriajalugu aastasadade kauguselt sinusse enesesse jõuab. Nagu näiteks hinduismi suurim pühamu Shiva ja Boudha Nath tempel Pashupati või budistlik Budha Swoyambhunath stuupa, mõlemad Katmandus.
Päevad Katmandus olid kirjeldamist väärivalt põnevad. Aga mäed ootasid ja nii sai ühel varahommikul seljakotid taas pakitud, reisijuht Suzani (nime iseloomust sõltumata oli tegemist meesterahvaga) juhtimisel sõitsime “tõsise” bussiga ühel varahommikul Katmandust Damaulisse.
Katmandu – Damauli – Pokhara
Samal päeval läbisime 25 km pikkuse rafting’uretke. Tegemist on kummipaadimatkaga kärestikulisel jõel.
Elamus, mida loomulikult soovitan kõigile, kes muidugi vett ei pelga. Õhtuks jõudsime Pokharasse, sealt edasi algas järgmisel päeval teekond mägede poole.
Nepali tasubki minna eeskätt mägede pärast, neid vaadeldes ja kõrgustesse ronides tajud, et midagi võib nii teistmoodi olla. Meri ja mäed tekitavad sarnaseid tundeid, neis mõlemas on kirjeldamatu kaunidus ja rahu, aga ka teadmata salapära ja oht. Päikesetõus ja loojang värvivad mäed oma valgusega veelgi muinasjutulisemaks.
Birethanti – Tikhedunga – Ghorepani – Poon Hill
Muudkui lähed ja lähed ja lähed... Paaripäevase tõusu järel jõudsime väikesesse mägikülla, mille sarnaseid oli teekonnal teisigi. Mainitud külakese nimi oli Ghorepani, ligi 3000 m kõrgusel. Igas sellises väikeses külakeses on oma teemaja, kus söök on hea ja vajadusel saab spartalikult öödki veeta. Just sellisele teekonnale omaselt.
Külakeste ja nendes asuvate teemajade võlu seisneb selles, et seal saab kohtuda nii kohaliku rahvaga kui ka eri maadest pärit matkajatega, kes sööma või ööbima tulnud.
Ööbimiskoht peab leitud olema enne kella kuute õhtul, sest päikese loojudes saabub kiirelt pimedus ja päevasest pluss 24 kraadist saab öösel miinus 3.
Kui me kolmanda matkapäeva öösel kell kolm ärkasime ja edasi tõusu võtma hakkasime, oli tunne, et see ei lõpe kunagi. Aga eriline oli see ikka, kui pärast kolmepäevast matka oled läbinud mägedes ei tea kui mitmeid kümneid kilomeetreid, tõusnud aga vaid 2000 m ja jõudnud 3200 m kõrgusele. Sinna, kus ilmamaa võimsamad hiiud su ees omas uhkuses kõrguvad.
Varahommikusel mäkketõusul mõlgutasin mõtteis Albert Camus’ raamatu “Sisyphose müüt” lõppu, mis kõlab umbes nii: Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita, ma arvan, et Sisyphos on õnnelik.
Õnnelikumad olime meiegi, kui täpselt päikesetõusul Poon Hilli tipus miinus kuuekraadises külmas hingeldasime.
Ghandruk – Pokhara
Laskumist alustades ei osanud aimatagi, kui pikaks ja keeruliseks see toiming osutub. Nõnda petlik oli minek üles, nii et alles allaminekul tajusid läbitud teekonna pikkust. Veel üks öö pilvepiiril, aga tuttavaid mägesid hoopis teiselt poolt vaadates. Iga sammuga muutusid meie jaoks kaugemaks seitsme-kaheksakilomeetrised mäed Dhaulagiri, Annapurna, Machhapuchre.
Viiendal matkapäeval laskume 5,5 tunniga 1000 meetrit, tempo on hullumeelne ja õhtuks jõuame tagasi Pokharasse. Päike oli oma märgi jätnud kõigi meie nägudesse. Pokharas, nii nagu ka Katmandus, on kohalikud püüdnud kõik korraldada nõnda, et sissesõitnud turistid ja matkajad end hästi tunneksid. On juba pime, kui õhtustel Pokhara tänavatel ringi uitame. Turvaliselt ja meeldivalt.
Pokhara – Damauli – Bharatpur – Sauraha – Chitwan
Varahommikune ärkamine ja ligi viietunnine bussis loksumine mägiteedel päädib Saurahas, Chitwani rahvuspargi serval. Mõned veedetud päevad Chitwani džunglialadel andis võimaluse näha vabas looduses ninasarvikuid, metssigu, elevante, igasugu sõralisi, seitset krokodilli, paabulindusid, antiloope ja muid eksootilisi metsaelukaid, taimi ja puid, millele tähenduse või nime omistamine meie puudulike teadmiste taha jäi.
Rahulikud ja troopiliselt palavad päevad, Nepali talvele kohased.
Chitwan – Bharatpur – Katmandu
Vältimaks viietunnist bussis loksumist, otsustasime kasutada kohaliku lennukompanii Buddha Air teenuseid, et Bharatpurist poole tunniga Nepali pealinna naasta. Aga ega me ajaliselt varem küll kohale ei jõudnud, sest lend lükkus edasi tervelt kolm tundi.
Katmandus saatsime tagasi kodu poole reisikaaslase Antsu, kelle tööd-toimetused ei lubanud tal edasi Bangladeshi reisida.
Nepal
Pealinn – Katmandu
Pindala – 147 181 km²
Riigikeel – nepali
Rahvaarv – 17 133 000 (2005. a)
Rahvastikutihedus – 188 in /km²
Iseseisvus – 25. september 1768
Rahaühik – ruupia (NPR)
1 EEK = 6,2 Nepaali ruupiat /NR
Lõunasöök restoranis/puhvetis – 300 NR
Taksosõit linnas – 300 NR
Õlu kaupluses, 650 ml – 120 NR
180 ml kohalikku rummi – 150 NR
Nepal on riik Lõuna-Aasias, mis piirneb kirdest Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagust, edelast ja loodest Indiaga.
Nepalil on ligikaudselt ristküliku kuju: ristkülik asetseb loode-kagusuunas, selle pikkus on umbes 650 km ja laius ca 200 km. Riigi pindala on 147 181 km².
Nepal oli 2006. aastani maailma ainuke hinduistlik riik. Põhiseaduse järgi oli Nepal hinduistlik kuningriik, ent 2006. aastal otsustas parlament selle sätte kaotada.
Nepal on maailma üks vaesemaid maid.
Nepali keskmine kõrgus merepinnast on maailma maade seas kõige suurem. Üle 40% Nepalist paikneb kõrgemal kui 3000 m.
Nepali põhjaosas paikneb suur osa Himaalaja mägedest, sealhulgas Džomolungma mägi, mille tipp on 8848 m kõrgusel merepinnast, olles merepinna suhtes kõrgeim punkt Maal. Maailma kümnest kõrgemast mäest asub Nepalis veel seitse.