Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12003818t1h045e.jpg)
Oma Saare lugejate küsimustele vastasid neljapäeval Iivo Miil ja Annika Väälma, tänavu Eesti karaokekuningaks ja -kuningannaks valitud saarlased.
Kuidas te üldse karaokeni jõudsite?
Annika: Karaokeni jõudsin 6 aastat tagasi. Ajalehes kuulutati toona, et Veski trahteris pannakse kokku karaokeklubi, ning mõtlesin üle vaadata, millega on tegu, ja nii ma sinna jäin. Nüüdseks on aga teed klubiga lahku läinud, aga karaoke on jäänud.
Iivo: Karaoke avastasin enda jaoks juhuslikult 9 aastat tagasi ühel Upal toimunud motoüritusel, kus oli karaoketelk. Kuna olin enne ansamblites laulnud, siis mõtlesin proovida ja see hakkas meeldima. Nüüd on võistlemise vaim kallal ja tundub, et muutun järjest paremaks. Harjutamine on viinud kuninga tiitlini.
Kas veri vedas lavale või on natuke ka enne muusikaga pistmist olnud?
Annika: Kunagi ammu käisin muusikakoolis, mida kahjuks ei lõpetanud, sest astusin kooli 14-aastasena ja ülikool viis juba mõne aasta pärast saarelt ära. Klaverit olen aga õppinud eraõpetaja käe all 9 aastat, kitarri õppisin muusikakoolis aasta ja laulmist samuti aasta.
Iivo: Enne karaokega kokkupuutumist olin bändides laulnud. 1972–1974 laulsin ansamblis Poissmehed Tallinnas Pirita rannarestoranis.
On teil kummalgi mingit muusikalist haridust või karaoke seda eriti ei eeldagi? Loe aga sõnu ja laula…
Annika: Käisin 4 aastat muusikakoolis. Ent omal käel harjutasin nii klaverit, kitarri kui ka laulmist edasi. Karaokelaulmine aga niisama lihtne polegi ja eks seda ole meil pubides ka näha.
Karaoket saab laulda kahtemoodi: mõned lähevad ning haaravad purjuspäi mikrofoni ja kukuvad räuskama, teised aga laulavad. Nendest viimastest võib kunagi ka asja saada, kuid need esimesed rikuvad kahjuks karaoke maine.
Iivo: Kooli ajal oli laulmine 5. 1964. aastal õpetas isa mulle kitarrimängu ja koos sellega laulu “Rohelised niidud”, mida laulan siiani. Kitarri tinistan kodus samuti senini. See ongi kogu minu muusikaline haridus.
Karaokelaulja ei pea olema haritud laulja, vaid peaks seda tegema tugeva tahtmise ja enesekriitikaga. See peaks aitama hea karaokelaulja olla!
Kui palju laule on teie repertuaaris? Kas teate neid ka peast, mitte ainult ekraani abil? Mis lauludega viimasel võistlusel esinesite?
Annika: Ei ole kunagi otseselt kokku lugenud, kui palju lugusid repertuaaris on, kuid hinnanguliselt peaks laule olema umbes 50 ja üle selle ning enamiku puhul ei vaja ma ekraani. Ning väga suur hulk neist lauludest pole ka karaokelood.
Viimasel võistlusel laulsin Queeni lugu “The Show must go on” ja Celine Dioni lugu “The power of love” ning karaokevõistlustel peavad muide sõnad soovituslikult peas olema.
Iivo: Kuna on tegemist karaokega, siis ei pea sõnad peas olema, aga võin öelda, et kaks kuni kolm laulu on minu vanasse mõistusekogumikku ikka jäänud küll. Bändi 1 Miil repertuaaris on aga üle 300 laulu.
Palju teil kahepeale igasuguseid karaokeauhindu kokku on?
Annika: Suuri karaokevõite on 7, kuid auhinnalisi äramärkimisi on üle kümne. Muudelt laulukonkurssidelt on samuti saadud aastate vältel erinevaid auhindu, kuid ma ei oska hetkel neid kokku lugeda.
Iivo: Karaokelaulmise algusest alates on seda nänni saadud ikka päris palju. Nimetamist väärt oleks karaoke MM-l käimise võimalus, Karaokeässa neljas ja viies koht ning Finbaltica eelmise aasta teise koha karikas ja käesoleva aasta rahvusvahelise finaali teise koha karikas ning selle aasta karaokekuninga tiitel ja sama võistluse suure finaali teise koha karikas ja medal. Kui hästi läheb, siis loodan lisa!
Kas on jaksu järgmisel korral jälle proovida?
Annika: Kui keegi otseselt välja ei viska, siis ikka ja alati! Enne ei saa asja ju katki jätta, kui Eestile pole rahvusvahelist esimest kohta toodud.
Iivo: Kuna saan sel aastal 60 aastat vanaks (kuningale väärikas iga), siis loobun võistlemisest, aga kuna Baltica kuninga tiitel jäi minu aega ootama, siis usun, et proovin ühe aasta ikka veel.
Annika, kas üks lugu pole mitte TOP TEN-i plaadile salvestatud? Rohkem pole kuulda olnud, aga miks teil juba plaadilepingut pole, kui karaoketase on Eesti kõrgeim? Kas pakkumisi on olnud?
Annika: Tõepoolest on üks lugu 2004. aasta “Sügishitil”. Ka oli 2007. aastal lugu koostöös Tõnu Raadiku ja Heiti Kenderiga plaadil “Mantlikohvik”. Need on jäänud hetkel ainsateks lugudeks kommertsplaatidel, kuid huvi tuntakse praegu päris palju. Ent kas see piirdubki vaid huviga, seda ma veel ei avalikusta.
Iivo: Koostöös Kadi raadioga on mul valminud mitteametlikus vormis kaks plaati tuttavate ja sõprade jaoks ning üks plaat on mõttes veel teha. Ametlikku pakkumist veel pole, aga ma kordan “veel pole”.
Kas teid Kuressaare vahel ära ka tuntakse?
Annika: Lapsed jooksevad järele ja vanad inimesed vaatavad järele.
Iivo: Võõrad inimesed teretavad, tuttavad kõnetavad (aitäh!).
Kas olete linna- või maainimesed? Laulate kadakate vahel ka mõnikord?
Annika: Juba paar aastat maainimene ja külaelanikud on koduesinemisi kindlalt kuulda saanud.
Iivo: Nooruses olin Tallinna Kalamaja pätt, antud ajal Kuressaare ätt…
Kas teil on suur tunnustuse vajadus?
Annika: Tunnustuse vajadus on inimese üks põhivajadusi ja kõik inimesed leiavad endale mingi väljendusviisi – mõni koob ja tikib, teine sõidab rallit. Mina olen valinud lava ja avaliku esinemise, mis toob rahulduse, on meeldiv ja tõesti katab ka tunnustuse vajaduse.
Iivo: Inimloomuses on olla natuke või palju edev. Arvan, et minuski on seda edevust mingil määral. Hea on olla esimene!
Mis on teie lemmiklood?
Annika: Lemmiklugudega on, nagu on... need vahelduvad päevast päeva, kuid meeldib kõik see, milles on vähegi tuvastatav meloodia! Ma ei ole selline inimene, kel jääks pikaks ajaks mõni lemmikvärv või -toit jne.
Iivo: Eesti lugudest on “Ausus”, mida esitab hetkel Sulo. Välismaistest lugudest on lemmik Tom Jonesi “Green, Green grass of Home”.
Kes on teie lemmikartistid Eestis ja välismaal?
Annika: Hästi keeruline on välja tuua artiste, kes väga meeldivad, kuid oma tööd teevad Eestis hästi nii Jaagup Kreem kui ka Hendrik Sal-Saller. Välismaistest artistidest hindan kõrgelt Josh Grobani ja Sarah Brightmanni loomingut. Ent kui mõelda bändi kui terviku peale, siis meeldivad mulle nt Metsatöll, Stratovarius, Within Temptation ja Sonata Arctica.
Iivo: Häid lauljaid on väga palju. Võiksin paljusid mainida. Kui tugevalt selekteerida, siis Eestist Ivo Linna ja maailmast Elvis Presley.
Miil, ehk tuleb meelde mõni naljakas äpardus, mis laval juhtunud.
On üks ammune juhtum, kui laulsin kunagises Kuressaare restoranis. Oli vägev pidu, millest võtsin osa ja jäin pisut purju ning olin sunnitud laulma pool õhtut istudes, klahvpill jalgade vahel, kuna jalad ei kandnud.
1974. aastal toimus jalgpalli MM ja kuna meie bändimehed olid suured jalkafännid, siis pidime nägema telerist kõiki ülekandeid, kuid samal ajal tuli ka tantsuks mängida. Et õhtul telerit vaadata ja mängida, pöörasime terve bändi ümber, küljega rahva poole. Nii et töö ja lõbu käisid käsikäes!!! Rahvas aga ei saanud aru, mis pillimeestel viga on, kuna nemad telerit ei märganud.
Annika, kus ja millal on sul olnud parim publik?
Viimane parim publik oli Eesti karaokekuninganna ja -kuninga valimistel. Hea publik on selline publik, kes austab esinejat sellega, et kuulab ja elab kaasa. Siiani on publik mind austanud ja ma olen selle eest väga tänulik neile.
Miks just karaoke, mitte päris oma orkester?
Annika: Elu on läinud just nii, nagu ta on läinud. Unistus olla suurel laval koos bändiga ei ole kadunud ja töö selles suunas ka käib. Karaoke on aga väga hea harjutamise koht ning eeltöö. Ega see bänd tulemata jää!
Iivo: Teen tantsuõhtuid ühemehebändiga 1 Miil, seega on orkester juba olemas.
Miil, vana äss, millal jälle “Tiigrikutsut” laulad ja kas on plaanis ka Eurovisiooni teekond päkkade alla võtta?
Äss laulab “Tiigrikutsut” pea iga nädal Kaptenis. Suur tänu aga ilusate sõnade eest (oleks naine, siis lausa punastaks). Minu jaoks on Finbaltica lõppvõistlus nii Eesti kui ka Balti kuninga tiitlile Eurovisioon. Annaks tahtejõud võimet tippu jõuda.
Kas “Kaelakee häält” olete kahekesi duetina laulnud?
Annika: Muidugi! Sellest ju kõik algabki. See lugu on küll karaokesaalide hirm, kuna seda on lauldud juba liiga palju kordi, kuid paratamatult kuulub see karaokeklassikasse.
Iivo: Seda laulu Annikaga lauldes jäi selline tunne, nagu olekski seda Eurovisioonil laulnud – ülev tunne.
Kas TV3 “Superstaari” konkursist olete osa võtnud? Või kas kaalute seda? Ja “Kaks takti ette”?
Annika: “Superstaari” saatest ei ole osa võtnud ega plaani seda ka teha, kuna ma ei näe sel mõtet, et lähikondlased ja poolehoidjad plaadilepingu helistamise kaudu kinni maksavad.
Kui seal oleks mingi muu poliitika, siis ehk kaaluks osalemist, aga kuna sel aastal seda saadet niikuinii ei tule, siis pole, millega pead vaevata. “Kaks takti ette” katsetel käisin viimasel korral. Läksin sinna aga ettevalmistuseta ehk siis õiget laulu valimata ning mõtlesin kohapeal midagi välja, kuid see oli selge märk, et telekaamera ja karmi žürii ees peab isegi kõva närviga inimene midagi siiski ette valmistama. Aga nalja sai seal palju.
Iivo: Kui vaadata minu vanust, siis on selliste konkursside ajad minu jaoks läbi. Las noored, kel on pikemat tulevikku, tegelevad sellega. Kui ma oleksin kahe-kolmekümne aasta vahel, siis ju võiks proovida.
Miks karaokelauljad reeglina ballaade eelistavad?
Annika: Karaokelauljad ei laula kindlasti reeglina ainult ballaade. Laulude valik tuleb ikka sellest, milline stiil on enda jaoks avastatud ja milles end mugavalt väljendada osatakse. Karaokesaalis olen ma kuulnud inimesi laulmas nii eesti diskolugusid kui ka raju rokki.
Iivo: Ballaade lauldes saab laulja ennast rohkem väljendada, oma keha tööle panna, meloodia kõrgust ja langust paremini näidata ja tekstis olevat emotsionaalsust väljendada.
Mis töö teil on ja mis hobid?
Annika: Minu igapäevase leiva toob Kadi raadios uudistetoimetajana töötamine. Lisaks korraldan mõnikord peoõhtuid ja astun üles õhtujuhina. Kõike eelnevat võib tegelikult ka hobide alla paigutada, kuid eks kõige rohkem meeldib laulmine ja muusikaga tegelemine, samas käin ka squash’i mängimas ja kui nädalavahetusel juhtub aega olema, siis maalin ning loen raamatuid.
Iivo: Minu ametiks on ehitaja ja täpsemalt paigaldan plastaknaid, alumiinium- ja metalluksi ning klaasfassaade. Hobiks on ristsõnad, automotokohtuniku töö, kuid peamine hobi on lapsepõlvest alates laulmine. Selle hobi kestus on koos väikeste vahedega juba 40 aastat.
Poolteist aastat olen nüüd tegelenud tantsuõhtute korraldamisega, mis on siiani väga hästi vastu võetud, ja tööd jagub.
Kui peole lauluässa vaja on, kas tulete?
Annika: Muidugi. Palju maksad? ;)
Iivo: Kriisiaeg – igalt poolt võtan raha ja esinemispakkumisi vastu piiramatul hulgal!