/nginx/o/2019/04/28/12010684t1h6b4d.jpg)
Aitäh, salapärane Edgar!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24. veebruaril 2011. a kell 16.47.34 saabus minu mobiiltelefoni familiaarne sõnum – kallile sõbrale õnnesoovid Eesti Vabariigi aastapäeva puhul ja alla oli kirjutanud “Sinu Edgar”.
Saades sellise pooleldi nagu perekondliku sõnumi, hakkad kohe mõtlema oma tutvusringkonnas olevate Edgarite peale. Ei saanudki nagu rohkem kokku kui kolm, kellest kaks on manalamehed ja üks, kunagine töökaaslane, pole kunagi sellist familiaarsust üles näidanud.
Nii et kes siis? Aeg ka juba hiline või nagu Eino Baskin kunagi ühes naljatükis ütles, et päev juba poole peal, aga tulukest polegi veel silmas. Mul kah polnud ning sain hästi lugeda ja mõelda. Arvestades kellaaega, tekkis mõte, et see peab olema kusagilt sealt, kus asju nimekirja järgi aetakse. On ju S-täht meie tähestikus suhteliselt lõpu pool ja kui hommikul sõnumite saatmisega tähestiku järjekorras pihta hakata ning arvestades selle päeva telefonivõrgu suurt koormatust, võis järjekord S-täheni pärast lõunat jõuda küll.
Aga kes ikkagi on see salapärane Edgar, kes kohe end nagu minu sõbraks nimetab? Nii kirjutabki: “Sinu Edgar”. Järsku puhus tuuleiil mõistuse klaariks – no muidugi, Edgar Savisaar. Kohe meenus minu töökoht Lääne-Virumaal Rakveres ja maavanemalt suure saladuskatte all saadud korraldus tagada ühel pealelõunal maavalitsuse hoone eriline kaitse ustavate korrakaitsjatega. Ikka nii, et kaks ahelikku ümber maavalitsuse hoone. Keegi Edgar Savisaar pidavat tulema kohtuma maakonna eriti usaldusväärsete juhtivtöötajatega ja ülemus võib saali kuulama tulla.
Pean tunnistama, et hea mälu on Tallinna linnapeal. Kunagi Lääne-Virumaal korrakaitsejõude juhtinud Helmut Sääsele on vaja head vabariigi aastapäeva soovida. Kuigi jah, olen isiklikult tema kätt surunud veel kaks korda, kui ta oli siseminister ja kohtus politseiprefektidega ja teist korda 1995. a, kui talle Kuivastu sadamas olukorrast Saaremaal ette kandsin ja ta pärast politseimajas mulle töölt lahkumise puhul lillekimbu andis. Aga ikkagi hea, kui inimesel on hea mälu ja sellisel päeval meeles peetakse.
Ei hakanud talle Tallinna linnavalitsusse tänusõnu saatma, läheb järsku veel suures e-kirjade tulvas kaduma. Teen seda ajalehe kaudu, võib-olla on veel inimesi, kellele salapärane Edgar “Sinu” on. Ühinevad võib-olla mõttes minuga. Mulle vähemalt tundub, et salapärane “Sinu Edgar” võib Edgar Savisaar olla.
Aitäh, Edgar!
Helmut Sääsk