Murdekeel – väärikas ta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval, 14. märtsil tähistame keelepäeva. Millest sel puhul mõelda? Kui keeleteadlane Johannes Aavik 1913. aastal pöördus rahva poole üleskutsega murdesõnu korjata, valules ta nimelt järgmise pärast: “Nii palju kui meie rahva vaimuvara korjamise heaks paaril viimasel aastakümnel ongi ära tehtud – seda tunnistavad dr Hurti määratumad käsikirjakogud – on rahva keele, täpipealsemalt rahva murrete sõnastiku korjamise tegevus pärast dr Wiedemanni sõnaraamatu tööd (1. trükk 1869) hoopis soiku ja hooletusse jäänud.” Ka ei pidanud Aavik seda raamatut küllalt täielikuks sõnavarakoguks omas ajas. Paratamatuna näiv? Kuidas nii!
Ja väide pole põhjendamatu. Praegune kirjanduse ja keele õpetamise programm koolis on ju kaugel sellest, et põhjalikumalt tunneksime oma emakeele rikkusi, eriti aga murdekeelt.
Kui juba Eduard Vääri “Eesti keele õpik keskkoolile” pöörab keeleajaloo ja selle murdeile niivõrd vähe tähelepanu, siis mida arvata sellest, et veel nooremate klassideni see õpetus peaaegu ei jõua? Õnneks selle järgi praegu suurt enam ei õpetata.
Murdesõnavara rikastab
Õnneks on rahva suus väga palju murdesõnavara, mis meie igapäevastes kõnelustes teeb keele rikkamaks. Ma ei pea silmas ainult murdesõnu, vaid ka uusi sõnu. Õpilasargoo on tegelikult uute sõnade sünd, kuid olen tähele pannud, et selles on palju halvamaigulist kõlalist kohmakust ja kunstlikkust (kui rääkida keelekultuurist). Kooliõpilaste kirjandid on olnud tänuväärne materjal analüüsimiseks, kuivõrd tuntakse näiteks sünonüümikat. Ometi on just murdesõnad üks allikas, mille abil võiksime esemeid, nähtusi, tegevust väga erinevate sõnadega väljendada. Paraku peetakse murdekeelt kohati isegi ebasündsaks.
Kui nüüd rääkida keeleteadlase Johannes Aaviku ühest põhimõttest keeleuuenduses, siis leidis ta, et meie keelt võivad suuresti rikastada just murdesõnad. Mõned aastad tagasi püüdsin teada saada, kuivõrd tuntakse Aaviku soovitatud murdesõnu meil saartel. Näiteks selliseid: kiduvidu (vaevaga, viletsasti), kipakas (kergesti ümber minev), lidrine (porine), tarima (haarama, tõmbama), sumpjas (udune). Suulises kõnes on need küllaltki palju käibel, aga osa on jäänudki tema “Uute sõnade sõnastikku”. Vähemalt selle raamatu 1921. aasta trüki järgi.
Kuid tundub, et aeg on jälle keeletundlikum... Kord läksin keele ja kirjanduse instituuti 10 murdesõnasedeliga, et teada saada, millises kontekstis on neid veel kasutatud. Ja tuli välja, et pooled murdesõnad neil puudusid.
Keelekultuurist
Siit üks mõte. Meil koolides tegutsevad kirjandusringid. Ma ei tea kahjuks, kuivõrd tegeles keeleprobleemidega kunagise Kuressaare ühisgümnaasiumi kirjandusring, mida juhendas hilisem Tartu ülikooli õppejõud Karl Taev ja kus osalesid Debora Vaarandi ja Aadu Hint, Juhan Peegel ja teised. Kuid tänased kirjandusringid suudaksid kindlasti, pöörates tähelepanu kirjanike loomingule või laste omaloomingule, raamatu tegelaste, sündmustiku analüüsi kõrval rohkem ja spetsiaalselt jälgida ka kirjaniku või noore autori sõna, lauset.
Oleme väga harjunud tähelepanu pöörama näiteks riietus- või söömiskultuurile. Aga kui palju pööratakse tähelepanu keelekultuurile, keelerikkusele?
Võib-olla on meiegi jaoks olemas tõde Aaviku sellises mõttes: “Niisugusel rahval võib küll olla haritust, tsivilisatsiooni – suuri, ilusaid linnu, jõukaid hästi haritud talusid, vabrikuid, rohkesti raudteid, küllalt koole, ohtrasti arste, advokaate, insenere, tehnikuid, luksuslikult sisustet interjööre, palju reisind inimesi, peenesti esinevaid herrasid, maitsekalt riideskäivaid daame, eleganti, flirti ja rafineerit pahesid, kuid seesugusel ei ole rahvuslikku kultuuri.
Sest rahvuslik kultuur on võimatu ilma kultuurilise keeleta, millega seda saaks väljendada kõigil ta aladel, ja, endast mõista, ka mitte ilma selle keele oskamiseta asjaomase rahva, või täpsemalt, ta haritlaskonna poolt.”
Just neil aastail tõi ta sõsarkeelist eesti keelde sõnad: aare, lemmik, harras, hääbuma, levima, hurmama jt. Murdeist aga: abajas, kääbas, peibutama, läitma, hööritama, menu, sõtse jt.
Keeleuuenduslik Aavik peaks praegu huvi pakkuma paljude sõnadega, mis omal ajal keelde ei läinud. Vaatleme siis Aavikut ja tema poolt keelde toodud murdesõnu, nende levikut jne. Tema “Uute sõnade sõnastikus” (1919 ja 1921) on ligi 4000 uut sõna – uudissõnu, murdesõnu. Viimaseid ka üsna arvukalt.
Kui ma ütlen: põldudele kerkisid aunad, siis teab igaüks, et põldudele kerkisid viljahakkide kuhilad. Aga murdesõna agrane (segane peast) ei ole meil kasutusel. Tuttav on aga apsakas (rahutu). Metsaveerel ehtis allikas – kuivas allikas. See sõna on meil hoopis teises tähenduses: ehtis – tegi end ilusaks. Võtsin haarakust kinni – käepidemest kinni. Vähe kasutatav sõna. Kuid teame hästi, mida tähendab, kui ütleme: ahjus hubisesid (leegitsesid) halud.
Murdekeel? Murdekeel!
Anname talle tänases jälle suurema elujõu... Võõrsõnadega risustatud eesti keel hüüab appi. Möödunud sügisel korraldas Saaremaa raamatuklubi Kuressaares ürituse “Murdekeel – väärikas ta”. Linnateatri sinine saal oli rahvast täis, eriti noori. Ettekandjana pöörasin tähelepanu murdekeele võlule ja et näiteks Koguvas on Muhu muuseum juba mitu aastat järjest kuulutanud välja murdetekstide kogumise võistluse. Ning osavõtjaid on olnud palju.
Vanem põlvkond mäletab veel üsna palju murdekeelset. Kuid noored? On viimane aeg see teatepulk üle anda! See aga tähendab, et peame olema julgelt keelerikkamad. Suurepäraseid murdetekste (Kaarma, Pöide, Karja) leiab igaüks kunagise murdekoguja Aadu Toomessalu raamatust “Tuulik, kadakas ja leib” (1969).
“Nyydsel ajal on vähe sellest, et rahval oleks mingisugune keel, vaid niisama tähtis on ka, et see keel oleks võimalikult väärtuslik – rikas, peen, ilus,” kirjutas Aavik 30-ndail aastail. Me peame seda tänases ajas kindlasti kordama ja omaks võtma teadmise: murdekeel on kadumas. Aga haarame härjal sarvist!
Hiljuti avastasin ligi paarkümmend Muhu murdesõna, mida Aaviku sõnastikes ei ole. Muidugi, ega temagi kõike suutnud ja jõudnud. Seda enam peame tänases ise olema head keeletundjad, eriti aga murdekeele tundjad ning selle aktiivsema kasutamise pärast mures olema, selle poole püüdlema. Ja räägimegi veel kord üle murdekeeles teatepulga üleandmise vajalikkuse ühelt põlvkonnalt teisele. Seda on kindlasti vaja ja selleks on viimane aeg.