Ära kahetse tundmatus kohas vette hüppamist!

Saarte Hääl

Esimest korda sattusin Prantsusmaale 15-aastaselt ning arvatavasti sealt oma pisiku saingi.

Käisin kaks suve töölaagris ning tundsin, et mulle meeldib prantsuse keele kõla, aga ise ei saanud rääkimisega veel hakkama. Kõik sai aga teoks pärast keskkooli lõppu: kuna ma ei teadnud täpselt, mida oma eluga peale hakata, arvasin, et võtan endale aasta vabaks ja naudin elu Prantsusmaal ning läksin sinna au pair´iks (lapsehoidjaks – toim). Seega minu "prantslanna"-elu sai alguse 2010. aasta suvel, alguses vaid mõttega saada selgeks prantsuse keel, nüüd aga mõttega lõpetada siin ülikool ja hakata tööle.

Ülikooli saavad sisse kõik

Hetkel õpin Burgundia ülikoolis (Université de Bourgogne) inglise keelt ja tsivilisatsiooni (LLCE anglais). Õpingud kestavad 3–5 aastat. Haridussüsteem erineb siin Eesti omast. Nimelt saavad ülikooli sisse kõik soovijad, hiljem kukuvad välja need, kes eksamitest läbi ei saa.

Praeguseks olen lõpetanud esimese ülikooliaasta ja sain eksamitega hästi hakkama. Nii hästi ei läinud kõigil üliõpilastel. Nimelt oli meid kooliaasta alguses umbes 120, eksamitest said esimese korraga läbi vaid 50. Hiljem on järeleksamiperiood ning need, kes ka siis läbi ei saa, võivad saada loa jätkata 2. õppeaastal, kuid siis peavad nad uuel eksamiperioodil järele tegema ka esimese aasta eksamid.

Mina endale teiseks kooliaastaks lisatööd juurde ei tahtnud ning õppisin piisavalt, et oma asjad esimese korraga tehtud saaksin. Muidugi ei olnud see nii lihtne kui jutu järgi kõlab – näiteks inglise grammatika eksam, kus pidime prantsuse keeles seletama, miks me mingit ajavormi kasutame; või siis prantsuse grammatika eksam lauseõppe ja morfoloogilise analüüsi põhjal.

Võin öelda, et kui juba omal ajal emakeeles valmistasid sellised asjad peavalu, siin praegu ei anna see minevikuga võrreldagi, sest pean ju võistlema keeles, mida olen õppinud süvendatult vaid kaks aastat. Muidugi olen ka ainus välismaalane oma lennus.

Kuna aga elu Prantsusmaal ei ole odav, teenin suvel natuke raha, mida kõrvale panna. Prantsusmaal on üliõpilastel väga raske töökohta leida, sest tahtjaid on rohkem kui töökohti.

Tutvuste kaudu tööle

Mina leidsin selleks suveks endale koha tutvuste kaudu – juuli- ja augustikuu töötan ettevõttes JF Hillebrand, mis tegeleb veini ja muude alkohoolsete jookide transportimisega üle maailma.

Minu tööks on raamatupidamine ja paberimajandus ning pean üritama maksma panna kliendid, kes seda teha ei taha. Tegemist on hiigelsuure ettevõttega, kust käib iga päev läbi nii palju raha, mida enamus tavalistest eestlastest ei suuda kindlasti ettegi kujutada.

Samuti hoolitakse selles firmas väga töötajate heaolust – meie jaoks on välja mõeldud spetsiaalsed taksod, kes meid rongijaamast firmasse transpordivad; samuti on meil võimalus osta värskeid puu- ja juurvilju ning juustu kohalike tootjate käest; töötajatel on võimalik osta odavamalt kino- ja kardirajapileteid. Mina arvan, et pisikese suvetööotsana ei oskaks ma paremat lootagi.

Stipendium 460 eurot kuus

Rahalises mõttes ei saa muidugi öelda, et siin lihtne oleks, sest elu on ikkagi väga kallis. Nüüd juunikuus võtsin endale korteri ka, nii et väljaminekud on päris suured. Õnneks on tegemist sellise riigiga, kus on inimestele väga palju erinevaid abisid ja toetusi välja mõeldud.

Mina sain näiteks korteriüüri kinnimaksmiseks taotleda abi, mis katab peaaegu poole üürist. Samuti saan järgmisest kooliaastast taotleda stipendiumit (välismaalastel pole õigust seda taotleda esimeseks kooliaastaks).

Siinne stipendium ei olene tulemustest, vaid arvutatakse sotsiaalsete kriteeriumite järgi (kodu kaugus praegusest elukohast, õdede-vendade arv ning kui paljud neist käivad ülikoolis, vanemate sissetulek). Ainukesed nõuded on tundides kohalkäik ja eksamitest läbisaamine. Stipp ulatub kuni 460 euroni kuus, 10 kuu peale jaotatuna.

Muidugi on siin ka hästi palju inimesi, kes kasutavad riiki ära. Näiteks võib leida inimesi, kes "teenivad" rohkem raha töötuna kui töötades – sest töötu abirahad on siin päris suured.

Pensionieaks ikka Eestisse

Palk Eestis on siinse kõrval kommiraha – miinimumpalk ulatub peaaegu 1400 euroni. Aga et inimestel liiga palju raha tasku ei jääks, on hinnad ka muidugi palju kõrgemad. Minu palk on miinimumist natuke rohkem, niisiis üritan sealt natuke kõrvale panna, et varsti jälle koju tulla.

Eriskummalistest seikadest tooksin näiteks juunikuus toimunud intsidendi, kus sattusin Dijonis tänava peal eesti keelt kuulma. Muidugi ei jäänud ma niisama ootama, vaid läksin kaasmaalastelt küsima, mis neid siia toob. Veel üks olukord, kus sport ühendab rahvusi – tegemist oli Dijoni rahvusvahelise rollerimaratoniga, kus osalesid ka eestlased. Tore oli pajatada paar sõna emakeelt, kuid väidetavalt räägin ma oma emakeelt juba väikse prantsuse aktsendiga.

Arvan, et Prantsusmaale tulek on olnud üks suur seiklus ja tundmatus kohas pea ees vette hüppamine, kuid mina oma otsust ei kahetse. Olen siin nii palju õppinud erinevate kultuuride, keelte ja inimeste kohta – tunnen end palju targemana kui varem.

Samuti on siin väga palju võimalusi võtta igasuguseid kursusi, olgu see siis kunst, tants, keeled või midagi muud. Õpingute lõppedes peaks minust saama tõlk või õpetaja. Ise loodan sisimas kaugemale jõuda, näiteks Eesti suursaatkonda Prantsusmaal.

Arvan, et tulen kindlasti ükspäev Eestisse tagasi, praegu aga ei oska öelda, millal täpsemalt, sest kunagi ei või teada, mis kive elu võib kodarasse visata. Ma ei taha aga oma tulevikku veel liiga kaugele ette mõelda, sest kardan, et see kaotaks siis kogu ilu ja võlu.

Kui aga mitte varem, siis pensionieas tulen kindlasti tagasi. Ma ei oleks siia Prantsusmaale jäänud, kui mulle siinne elu ei meeldiks. Muidugi pole elu alati lilleline ka siin maal, kuid me ei saakski ju loota, et kõik kulgeks ideaalselt.

Prantsuse keel on aga küll üks ilusamatest keeltest maailmas ning mul on hea meel, et nüüd, paar aastat hiljem, saan ma prantsuse keeles eneseväljendamisega ideaalselt hakkama. See ei tähenda muidugi, et ma ei armastaks oma emakeelt – vastupidi, ma olen uhke selle üle, et olen eestlane!

Kodusaarlastele tahaks öelda, et olge uhked oma juurte üle, kuid ärge kartke näha, kuidas oleks elu ka kusagil kaugemal. Uudishimu pole patt ja võib teile avada palju uksi.

Susanna Juulik saarlanna Prantsusmaal