Vesiveskite ehk vesikute ajalugu on Saaremaal tuulikute omast pikem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saarlased on tuulejõu kasutamise kõrval sajand tagasi ja varemgi kasutanud märkimisväärsel hulgal veejõudu. Pukktuulikud on küll suurepärased jahuveskid, kuid paraku hooajaliselt kasutatavad, enamasti vaid sügis-talvisel perioodil ja sõltuvad ainult tuulest. Vesiveskid seevastu töötavad peaaegu aasta ringi.
Nii meil kui ka mujal Euroopas on vesiveskid kasutusel olnud käsikäes tuulikutega juba sajandeid. Vanimad keskaegsed vesiveskid olid altvoolu vesiveskid, mille vesiratta konstruktsiooniks olid kitsa puidust vesiratta välisserva kinnitatud labad, mis sarnanevad laiade pahtlilabidatega. Veski ise oli palkidest taluaida suurune hoone, kus põhikorrusel asusid mehhanismid ja pööningul veskikivid.
Selliseid vesiveski jäänuseid on arheoloogilistel kaevamistel välja tulnud Taanis, Inglismaal, Prantsusmaal jm. Vesiveskite propageerijad ja levitajad olid keskajal tsistertslaste kloostrid, nende kaudu levis veejõu kasutamine arvatavasti ka Eestisse.
Mitte tuuleveski, vaid tuulik
Saaremaal on sarnaselt sõnaga “tuulik” ehk “tuulikivi” kasutusel murdesõna “vesik” või “vessik” ehk “vesikivi”, tähistamaks vee jõul jahvekivisid käitavat seadet. Mandri-Eesti murretes mugandati sajandite jooksul “vesikivi” aga hoopis sõnaks “veski”, mille on tänane kirjakeel üle võtnud.
Kuna Mandri-Eesti mõisate hollandi tuulikud levisid alles 18. sajandi paiku, liideti Mandri-Eestis juba mugandunud sõnale “veski” eesliitena “tuule-”, saades tänase kirjakeelse Mandri-Eesti sõna “tuuleveski”. See etümoloogiliselt huvitava ajalooga, kuid sisult vastuoluline ja jabur sõna – “tuuleveski” ehk pika vormina “tuulevesikivi” on kirjakeeles kasutusel tänaseni. Saarlastel on väärikas jääda aga igatahes oma kohalike sõnade “tuulik” ja “vesik” juurde.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest
Mihkel Koppel