/nginx/o/2014/08/08/12023042t1h88b5.jpg)
Augustikuus võib Kuressaares kohata Pierre Baldacchinot ehk Baldaad, kes joonistab ja teeb pastellmaale hoonetest ja inimestest. Saaremaad külastab rõõmsameelne prantslane juba mitmendat korda.
Minu jaoks on see maailma kõige ilusam koht. Lisaks on see väga eriline paik, sest siin elab minu sõber Derek. Tegemist on justkui väikese paradiisiga.
Oli vist aasta 2010 ja mind võeti väga hästi vastu. Jõudes Dereki juurde, nägin Saaremaast tehtud pilte ja need hämmastasid mind. Asusin kohe ise pastellidega tööle. Võib-olla on see kuidagi seotud asjaoluga, et Eesti asub põhja pool, aga siinne valgus on erakordne. Saaremaa puud tundusid samuti väga huvitavad. See oli minu jaoks esimene kord mõnd põhjamaad külastada.
Alguses paistavad nad veidi külmad, aga kui neid tundma õppida, on nad tegelikult väga toredad ja soojad. Suurema osa ajast on saarlased rõõmsameelsed ja neile meeldib tantsida, mis mullegi sümpatiseerib. Paraku ei ole ma veel piisavalt paljude kohalikega suhelnud, aga olen siin augusti lõpuni, nii et jõuan veel.
Kas tead, ei! Siinne traditsioonide ja ka vanade majade hoidmine on väga positiivne. Võib-olla võiks mõned vanemad hooned lasta renoveerida, aga ära lammutada ei tohiks neist ühtegi.
Praegu joonistan veskit. Kuressaare kesklinnas Lasteaia tänaval olevast kellast tegin samuti pildi. Eelmise aasta septembris jäädvustasin veidi lossi ja tegin ka portreesid. Lisaks on mul joonistus naisest Mustjala rahvarõivastes, tegin selle ühe pildi järgi. Mulle meeldivad need kostüümid väga, tahaksin neist kõigist pildi joonistada, aga see nõuab palju tööd. Nägin filmi ja YouTube’i klippe teie laulu- ja tantsupeost, see oli võimas.
Viis-kuus päeva tagasi tegin portree ühest vanast daamist ja andsin selle talle. Ma ei tahtnud raha, aga ta andis ikkagi. Teen ka trollipilte, inimestele trollid millegipärast meeldivad. Üks mees ostis kaks tükki ära. Mõned pildid teen vist Dereki söögikoha jaoks, aga üldiselt on nii, et kui inimesed soovivad mu joonistusi osta, siis võin ma neid ka müüa, aga hinda ei oska ma hetkel öelda.
Joonistamine ongi põhimõtteliselt kõik, mida ma teen, ja ma sooviksin seda siin võimalikult palju teha. Plaanin iga päev oma pilte täiustada ja uusi juurde teha. Inimesed tunnustavad mind siin kui kunstnikku. Lyonis on väga palju kunstnikke ja nad konkureerivad üksteisega ning seetõttu on seal keerulisem joonistada. Pärast tööd lähen siiski Kuressaare randa ja lõõgastun.
2010. aastal läksime Dereki ja ta sõbrannaga kohta, mille nime ma enam ei mäleta, aga see oli metsa sees. Me pidime GPS-i kasutama, et sinna jõuda. Majas, kuhu me läksime, ootas meid ees mees, kes nägi välja nagu jõuluvana – tal oli väga suur habe. Koos emaga võtsid nad meid ilusti vastu ja pakkusid maitsvat toitu, raguud, kui ma ei eksi. Jõuluvana moodi mees oli just reisilt tulnud, vist Jaapanist, kust ta oli kaasa toonud väikese tehnoloogilise vidina. Hiljem tuli välja, et see on imetilluke kaamera, millega ta meie söömaaega filmis. Ta ütles, et see on ta uus mänguasi ja näitas meile videot.
See oli fantastiline kogemus. Kõik, kes seal minu ajal töötasid, olid imestunud, kui soojalt töötajaid vastu võeti ja koheldi. Joonistasin nn presidentide maja ees, sealsed joonistajad olid riietatud 17. sajandi moe järgi. Disney Maailm on küll hiiglaslik, aga väga hästi korraldatud. Töötasin seal muidugi ammu. 1993. aastal sain Disney lõbustusparki tööle talendiotsijate kaudu, kes otsisid kunstnikke Prantsusmaalt. Ja mina otsisin parajasti tööd. Mu töötamine jõelaeval, kus pidasin erinevaid ameteid, hakkas tollal just läbi saama.