Motostaadioni arendajad: kui müra tuleb palju, olemegi meie süüdi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MOTOSTAADION
Roomassaare tee äärsetele kinnistutele, kus praegu laiutavad pigem silma riivavalt kümned ja kümned palgihunnikud, on motostaadioni rajamist planeeritud juba aastaid. Kord juba vaat et kalevi alla pandud mõttele uuesti hoogu andnud arendajad Ivar Kiil ja Raul Sink loodavad, et vastasseis ümberkaudsete elanikega saab lahenduse ning nende idee rohelise tule. Seni pigem madalat profiili hoidnud mehed räägivad Saarte Hääle aasta viimases lehenumbris projektist, millest võib kujuneda Kuressaare lähiaastate üks suuremaid.
Motostaadioni vastaseid on palju kuuldud. Nende eestkõnelejad on olnud lehtede esikülgedel ja avaldanud kirjatükke ka sisukülgedel. Nüüd räägivad asjast arendajad.
Mida te siis täpsemalt pea 15 hektari suurustele Roomassaare tee 2B ja 10A kinnistutele detailplaneeringuga rajada soovite?
RAUL SINKRaul Sink (R. S.): Motostaadionit, mis oleks mitme lisavõimalusega. Näiteks autoõppe libedarada, mille kasutamiseks tuleb praegu Pärnu sõita. Samuti autode huviring, mis praegu töötab kuskil ebaturvalistes paikades. Kardirada kardiringi loomiseks. Kardisporti praegu Saaremaal polegi. Lisaks motokrossirada.
Saaremaal on motospordi jaoks olemas täiesti arvestatav tarbijaskond.
Lisaks motole on eskiisil olemas koerte agility-rada ja ala ratsavõistluste korraldamiseks.
Moto ja loomad koos?
R. S.: Need oma olemuselt tõesti ei haaku, kuid planeeritud on nii, et üheaegselt neid asju ei tehta. See ei olegi mõeldud, et me teeme asju ühel ajal. Näiteks laupäeval on motokross ja hobused. Igale tegevusele oma eraldi aeg.
Kõikide nende tegevuste teenindamiseks tuleksid ka hooned. Olmehooned, kohtunikehooned, boksialad ning loomulikult muldvallid ja tribüünid, mis summutaksid müra.
Ala lõpeks mere ääres, kus teeme korda ranna. Sinna saab teha lautrikoha, Kuressaares on praegu ju väga vähe kohti, kust harrastuskalur saab merele minna.
IVAR KIILIvar Kiil (I. K.): Tegelikult ei ole see vaid mingi motorada, tuleb mitmeotstarbeline vaba aja veetmise keskus, kus saab erinevaid üritusi korraldada. Raja asfaltosa võivad kasutada rulluisutajad, rullsuusatajad, jooksjad, jalgratturid. Kui sa oled tüdinud Upal või Loode tammikus edasi-tagasi sõitmisest, saad sinna 1,4-kilomeetrisele rajale minna. Seal saaks kasvõi laste jalgrattavõistlusi korraldada.
Rullsuusatajad ja teised huvilised saaksid siis rada vabalt kasutada?
I. K.: Jah, miks see peaks seal siis kasutuseta seisma ajal, kui midagi ei toimu.
Mis tasemel motorada see tuleks, mis võistlused seal toimuksid?
R. S.: Seal saaks korraldada erinevate spordialade maailmatasemel tippvõistlusi. See rada ei vasta küll FIA (rahvusvaheline autospordiföderatsioon) ja FIM-i (rahvusvaheline motospordiföderatsioon)
Nõuetele, kuid annaks võimaluse korraldada rahvusvahelisi võistlusi.
F1- või motoringraja MM-i etappe siia tuua ei saaks. Need on välistatud. Selleks ei vasta rada nõuetele juba kasvõi näiteks oma pikkuselt. Küll aga saame korraldada rahvusvahelise kalendri võistlusi. Kasvõi ühe lätlase osavõtul. Kui me teeme näiteks Saaremaa lahtised meistrivõistlused ja mõni lätlane tahab tulla meie meestega võidu sõitma, oleks ju rumal öelda, et oi meil on ainult kohalikud võistlused.
Läheme põhiprobleemi juurde – need motoüritused ongi ju kõik mürarikkad.
R. S.: Seda kindlasti. Oleks ju imelik, kui ei oleks. Kuid see müra jääb igal juhul normide piiresse, selles me ei kahtle. Võib-olla tõesti võib kõige lähemal elavaid inimesi häirivat müra olla ehk kahel-kolmel päeval aastas. Igal juhul on seda vähem, kui seda praegu teevad aastaringselt nende majade lähistel sõitvad veoautod või kümme korda nädalas tõusev-maanduv lennuk.
Kui võrrelda motoraja müra lossihoovis toimuva kontserdiga – kumb rohkem häiriks?
R. S.: Ma arvan, et lossihoovi kontsert on valjem. Raske on muidugi öelda praegu.
I. K.: Kõik sõltub tuulest. Isegi mikrofoni teadustamine kostab ära, kui tuul on Roomassaare poolt (lõunast – toim). Kui tuul on Tuule tänava poolt (loodest – toim), siis ei kuule. Seda me nägime ühel aastal lennuväljal toimunud supermoto-EM-i ajal. Ooperipäevad olid samal päeval ja puhus idakaare tuul ning siis tõesti need motikahääled stardihetkel kostsid lossihoovi ära. Lennuvälja asfalt peegeldas, aga seal ei olnud ka müravalle või muid müra takistavaid piirdeid. Ma ei taha uskuda, et viis korda korraldatud supermotovõistlus oli nii häiriv, et nüüd tahaksid siinsed elanikud ära kolida. Kui nüüd veel eskiisi vaadata, siis on näha ka see, kuidas heli stardihetkel liigub Roomassaare poole. Karte pole niigi kuulda.
R. S.: Meil on müra modelleering tehtud ja seda tuleb veel teha. Olemasolev ütleb, et Tuule tänava otsa majade juures on motorajal toimuval stardihetkel müratase 55 detsibelli. See on sama, kui nõudepesumasina tekitatava heli kostuvus. Kui mõni Tuule tänava elanik paneb murutraktori käima, on see heli naabri jaoks häirivam.
Meie poolt tellitud müra modelleering on vastaste poolt kahtluse alla seatud. Nad ütlevad, et me petame linna ja inimesi sellega.
I. K.: Vastaste väited on halvustavad, raske on aru saada, mis neid motiveerib.
Kuidas te seda müra siis piirata kavatsete?
I. K.: Ette on nähtud kõrged müravallid, mis on kõik elamurajooni pool. Müravallide kõrgus on 8 meetrit ja nende peale toetuksid tribüünid.
Minu üks kolleeg arvas, et kui hiljem ka avastatakse, et müra ongi tugevam, ei hakka siis keegi enam midagi ette võtma. Asi on ju valmis ja kes see ikka lammutama hakkab.
I. K.: On ju kohustuslik koostada keskkonnamõjude strateegiline hindamine. See on protsess, mida meie ju ei kontrolli. Kui seal öeldakse, et mehed, unustage ära, siis ei saa me vastata, et meid see ei huvita. Mürauuringu koostab tunnustatud ettevõte ja seda ei saa kahtluse alla seada. Et nagu oleks midagi valesti koostatud või väidaksid spetsialistid midagi, mida nad ei tea.
R. S.: Kui isegi see park või keskus rajatakse ning kui mingid helid hakkavad inimesi segama, siis keelatakse sellised võistlused ära. Loa võistluste korraldamiseks annab ju linnavalitsus. Selline tegevus, mis lärmi ei tee, võiks ometi toimuda. Kui on mingid üritused, siis märgitakse loale, millal ja mida teha võib. Kui nõudeid ei täida, on üritus läbi.
I. K.: Samahästi võib mööda Tuule tänavat sõita üks tsiklimees ja mitu korda kiirendada. Ta rikub ju ka seadust, kutsutakse politsei ja asi lõpetatakse ära. Kui naaber teeb müra pärast vaikust nõudvat kellaaega ja see sulle ei meeldi, siis kutsud ka politsei. Politsei kutsub naabri korrale ja kui see ka ei aita, siis võtab järgmisi meetmeid. Kõike kontrollitakse.
Vastased süüdistavad teid, et te olete mürauuringuga petnud ja petate kindlasti jälle. Kas olete siis nõus kõikvõimalike uuringute ja kitsendustega, mis tekivad, kui rikute ettenähtud nõudeid?
I. K.: Absoluutselt nõus. Me ei taha kedagi petta.
R. S.: Ma arvan, et kõik see on puhtinimlik hirm, mille võis põhjustada supermotovõistlus lennuväljal, mis ei ole tõesti ehitatud võistluste korraldamiseks ning kus puuduvad müratõkestavad piirded.
Sellise asja ehitamine ei ole odav lõbu. Te loodate saada raha Euroopa Liidu fondidest. Seda ehitamiseks, aga pärast tuleb see kompleks ka teenima panna. Kas see on ikka võimalik?
R. S.: Ehitamise raha tuleks tõesti Euroopast taotleda. Usume, et me suudaksime selle sealt hankida. Muidu me ei tegeleks sellega.
Investeeringut tagasi ei teeniks, aga oma majandamise raha see kompleks teenib. Plaan on teha see nüüdisaegne, kus elekter tuleb paneelidest ja küte ruumide jaoks maa seest, kastmisvesi tiigist.
Millised summad linn sellesse projekti peaks panema?
R. S.: Linna käest taotleme neid kinnistuid kaasomandisse või kasutusvaldusse. Linn ei kulutaks mitte ühtki senti sinna. Linnal ei teki ühtegi rahalist kohustust ning ta ei jää ka sellest maast ilma. Periood, mil me saaksime toimetada, võiks linna poolt olla 15–20 aastat. See võib olla ka etapiviisiline – et kui see asi nüüd tõesti ei haaku Kuressaarega ja hävitab Kuressaare elukeskkonda, siis saab ju linn maaomanikuna lepingu tühistada. Seda juhul, kui tegevus ei vasta nõuetele.
Oleme linna käest küsinud ka, et andku meile tähtaeg – kui me kolme aastaga pole midagi suutnud teha, siis on kokkulepe tühistatud. See on müüt, et linn peaks projekti käivitumise korral hakkama tänavavalgustuse või kommunikatsioonide rajamise näol sinna meeletuid summasid panema.
Väga paljud inimesed, ka kõige tulisemad vastased, ütlevad, et kõik on ju kena, kuid olge head ja ehitage see rada kuskile mujale. Miks mitte rajada seda kusagile Upale või Bauhofi taha? Miks need kohad kehvemad on?
I. K.: See on tõesti olnud pidev teema, et tehke-tehke, aga mitte siia. Ma olen seda ka varem öelnud, et ei ole mõtet ehitada inimestele asja, kui neil on selle juurde keeruline pääseda. Lapsi kuskile maale trenni viia on paraku keerulisem.
Samas ei ole Upa halb koht. Roomassaares on siiski täidetud maa ja Roomassaare on selline koht, kus kilomeetri raadiuses ei ole ühtegi elamut. Kui sirkel kätte võtta ja hakata nüüd neid ringe tõmbama, siis selliseid kohti naljalt ei leia. Upal ja Bauhofi kandis on majapidamised palju lähemal.
Vaatasime ka linnast Kuivastu väljasõidu äärde jäävate maade poole, kuid need asuvad surnuaia taga. Võistlusi ja matuseid vaheldumisi organiseerida on üsna võimatu. See oleks ikka väga halb, kui surnuaias ärasaatmisel häiriks leinajaid müra, ja majad on seal ka väga lähedal. Roomassaare on lihtsalt oluliselt parem. Siine asukoht, ligipääs, bussiliiklus ja kõik muu räägib selle asukoha kasuks. Me oleme tõesti mitmeid kohti vaadanud ning nii mõnigi omavalitsus on märku andnud, et tulge ja tehke. Peame siiski tõdema, et teist nii head kohta pole.
R. S.: Selle raja siia tegemise suur pluss on ka see, et see annab piirkonnale väärtust juurde. Seal on praegu vaid palgihunnikud, mille üle ikka ja jälle nurisetakse. Nüüd on ka kummitööstus seal.
Üks lisaväärtus Tuule tänava elanikele võiks olla see, et nad ei pea äkki enam tundma seda puhastusjaama haisu. See võib jääda motoraja vallide taha, samamoodi näiteks ka kummitööstuse müra. See haisuküsimus on pigem meile tõsine vastuargument, mis võib meie idee ära rikkuda.
Palju motokeskus siia külastajad tooks?
I. K.: Aasta lõikes 10 000 inimest tooks ikka juurde. See on selline hinnanguline ja hüpoteetiline ja ega me saa öelda, et see on täpselt nii. Kui asjad hakkavad tööle ning me lähtume sellest, et meil on üks Eesti meistrivõistluste etapp kardis, üks motokrossis ja üks supermotos, siis igale sellisele etapile võiks arvestada 3000 inimest.
Meile tundub, et nii maa- kui ka linnavalitsus on asjaga nagu päri ja selline keskus võiks olla. Arengukonverentsil jäi mulje, et ainult selliseid asju peakski siia tegema. Mõtlema selle üle, et inimesed ei tuleks siia ainult juulikuus, kui on ooperifestival, vaid tuleksid ka aprillis ja septembris.
Otsus või arvamus?
Motoraja vastaste eestkõneleja advokaat Andres Tamm on lehes korduvalt sõna saanud (viimati SH, 20.11 "Ärimehed tahavad linnarahvast petta") ja rõhub ühe vastuargumendina selle peale, et linnavolikogu olla vastu võtnud otsuse motoraja ehitamist mitte lubada.
Tõsi ta on, et pea neli aastat tagasi on linnavolikogu oma istungil arutanud punkti "Linnavalitsuse ettepanek arvamuse andmiseks". Kuulati ära komisjonid ja fraktsioonid ning tehti "protokolliline" otsus, et Roomassaarde motoraja ehitamise plaane ei toetata.
Samas pole ühtegi õigusakti selle otsuse kohta välja antud. Enamik volikogu istungil sõna võtnuist toetavad motoraja ideed, kuid mitte selleks valitud asukohta. Kõige ausam volinikest oli toona võimu tüürinud Reformierakonna fraktsiooni esindaja Toivo Alt: "Oleks targem arendajatele ausalt ära öelda."
Raul Sink ja Ivar Kiil räägivad, et juba aastal 2011 käisid nad oma ideega toonase linnapea Urve Tiiduse juures. Urve Tiidus oli nõus selle maa eraldamisega, valmis isegi eskiis. Kiil ja Sink kutsusid kokku ka väikese mõttekoja, kus olid autokooli esindaja, autoringi esindaja, linnaarhitekt, motomeeste esindaja. Käidi koos ning tehtigi eskiis ja mürauuring.
Vahepeal läks Tiidus riigikokku ja linnapeaks sai Mati Mäetalu. Linnapeaga mindi uuesti rääkima. Esmalt oli Mäetalu lubanud asja endale selgeks teha ning teisel kohtumisel öelnud, et fraktsioon oli otsustanud, et ideed Roomassaarde motostaadion ehitada ikkagi ei toetata.
Toimus ka üks koosolek, kus motoraja vastased Andres Tamm ja Priit Riim panid saalis maki mängima, kust tuli aina valjenev motomüra. Sink ja Kiil nimetavad juhtunut pigem palaganiks.
Järgneski seesama volikogu istung, mille eel oli Sink käinud komisjonides teemat tutvustamas.
