Svetlana Maripuu: usun inimeste headusse

SVETLANA MARIPUU usub, et karistada saanud inimesed annavad endale aru, et nad on halba teinud ja et tegu on väärinud karistust. EGON LIGI Foto: Saarte Hääl

• Kas kurjategijaks sünnitakse?
• Miks Svetlanast meditsiiniõde ei saanud?
• Kuidas Sveta Slaviku roosipõõsasse pillas…

Pensionile läinud Saaremaa prokurör Svetlana Maripuu tunnistab, et mida aasta edasi, seda raskem oli tal inimesi vangi saata: “Kas vangla ikka inimesi parandab, pigem vastupidi!”

“Kui inimene esimest korda vanglasse saata, on see nagu täiendkoolitus, ta ainult õpib juurde. Meie oma jõududega tuleme nendega paremini toime, kui vangla teda ümber vormistab,” tõdes Svetlana Maripuu Kadi raadiole antud usutluses.

Kas mõni inimene sünnib kurjana?

Ei sünni. Kõik algab sellest, kuhu perekonda on õnn sündida. Kuritegusid toime panevad inimesed on suuremalt jaolt kasvanud rasketes oludes.

Samas on ka korralike inimeste lapsed pätiks kätte läinud?

On. Seal on ilmselt mõjurid, mida me ei suuda märgata.

Kas teie teadsite juba lapsena, et tahate prokuröriks saada?

Ei olnud sellist mõtetki. Ema suunamisel vaatasin hoopis meditsiini poole.

Meditsiin ja politsei ning kohtusüsteem on ju teatud mõttes sarnased.

Mingil määral kindlasti. Vahe on selles, et kui arst tegeleb inimese füüsisega, siis meie sobrame hinges. Uurija töö oli just selline. See töö oli mulle ka kõige südamelähedasem.

Jõudsite miilitsas majori auastmeni, kuid läksite sinna alguses hoopis sekretär-masinakirjutaks? Kust te selle oskuse kätte saite?

Selle sain kalakombinaadist. Sain vaevalt 16, kui tekkis tüdrukutega idee, et läheme tööle ja õhtukooli. Seda tegimegi, kodusest vastuseisust hoolimata. Kangust oli piisavalt.

Kodus ema ja isa lootsid, et lõpetan keskkooli ära ja siis kõrgkooli. Kuid inimene kipub vahel valima palju raskema tee. Tagantjärele mõeldes läks kõik hästi. Vahepeal sündisid lapsed ja kui oli suur armastus, siis selle vastu ei saa. Tööle läksin kõigepealt kalakombinaati, Tori tsehhi, kus lappisin räime purkidesse. Töölise töö, talvine aeg, külm ja siiamaani mäletan. Oli ikka jube küll.

Kui kaadriosakonnast tuldi ja viidi mind kontorisse kirjutusmasina taha, ei olnud ma sellist elus enne näinudki eriti. Õppisin trükkimise ära ja tegin seda kolm aastat. Siis oligi masin selge ja keskharidus käes.

Millistel asjaoludel miilitsamajja sattusite?

Miilitsasse kutsuti siis, kui olin 17, kuna neil oli vaja vene keelt ja masinakirja valdavat inimest. Siis olin liiga noor. Läks paar aastat mööda, kutsuti uuesti. Läksin ja jäingi, pikaks ajaks, 32 aastaks.

Edasi tuli passilaua töö?

Jah, kõigepealt pakuti viisade inspektori kohta ja siis olin passilaua ülem. Tol ajal anti esimesed passid pidulikult kätte. Ilus komme oli. Massiline passivahetuse aeg oli ka huvitav. Tegime terve asutuse, kolhoosi, sov­hoosi või Abruka saare inimeste passid valmis ja läksime kohapeale kätte andma. Alati olid lauad kaetud ja pidu. Inimesed olid rõõmsad tol ajal.

Kuidas sattus tsiviilametnik uurimise poole peale?

Samal ajal hakkasin õppima. Kaks aastat õdede koolis ja mind oodati väga haiglasse tööle. Aga olin miilitsas tööl sekretärina ja palk oli suurem kui meditsiiniõel, kellele maksti 62 rubla 50 kopikat. Kuigi mulle meeldis õe töö. Käisime ju praktikal ja kõik kiitsid, et mul oli väga kerge käsi olnud. Paraku olid lapsed väiksed ja ei saanud vahetustega tööl käia.

Kui passilauas olin, siis Helmut Sääsk oli uurija ja ühel hetkel jäi ta üksinda. Tööd oli palju, ta käis iga päev passilauas kurva näoga istumas ja kutsumas. Kartsin, et kuidas sellega toime tulen. Uurija töö on niivõrd spetsiifiline.

Olete arvestust pidanud, mitu inimest olete vangi saatnud?

Seda arvestust ei taha pidada. Ilmselt võib see number suur olla. Aga ma pole kunagi niimoodi mõelnud. Inimesed on kõik inimesed, isegi kui on kuriteo toime pannud. Kui sa südamest südamesse räägid, saab kõik jutud ära räägitud.

Oma turvalisuse pärast te ei ole pidanud kunagi kartma?

Karistada saanud inimesed annavad endale aru, et nad on halba teinud ja et tegu on väärinud karistust. Kui karistus on proportsioonis teoga, siis inimesed ei pea viha, ka mitte uurija vastu. Pigem jäävadki linna vahel teretama ja on väga viisakad. Ma pigem usun inimeste headusse.

Kuidas te politseist prokuratuuri jõudsite?

Prokurör Ruuben Sepp ei saanud enam tööl käia, tööd oli palju ja mulle helistati. Mul oli siis plaan minna politseist pensionile. Alguses pakuti tööd viieks aastaks, märkamatult sai 18. See läks nii kiiresti, et ei saanud arugi. See oli vist õige otsus, et ikkagi läksin üle tee prokuratuuri tööle (Lossi tänaval asus tol ajal ka politsei – toim).

Kas otsus, mis te praegu teinud olete, on ikka õige?

100 protsenti ei ole veendunud. Mu isa käis ametlikult tööl 80. eluaastani. Oleks võinud veel käia. Isa elas pika ja sisuka elu peaaegu 100 aastani. Ta nautis 20 aastat pensioniaega ja ega ta seda tühjalt ei lasknud minna. Tegi meile kõik mööbli, toolid, mis praegugi kasutuses.

Isa oli fenomenaalne inimene. Tema hoidis kogu perekonna koos. Kõik lapsed ja lapselapsed käisid ikka tema süles istumas. Ta oli heatahtlik ja samas elu tundev ja arukas. Ma ei mäleta, et isa oleks kunagi kiirustanud, aga samas ei jäänud ta kunagi hiljaks.

Kas tema koha on keegi üle võtnud?

Ema. Tema on meil ka praegu kõrges vanuses. Elab iseseisvalt, tuleb oma asjadega toime, ise koristab ja korraldab ja kipub vahel ka meie elu korraldama. Ikka veel.

Kuidas teil endal loteriiga elus läinud on? Suuremad võidud on millised? Rain on ikka üks tõsine loto peavõit teil?

Vat loteriis ja kaardimängus ei vea. Aga armastuses on vedanud. Koos on pikk elu ära elatud ja see on ka kuidagi kiiresti läinud.

Natuke aega tagasi oli kuldpulm. Kuid kustkohast see kõik alguse sai?

Lõpetasin õhtukooli ja Rain käis samas koolis. Terve aasta käisime ühe koridori peal kõrvuti klassides, aga teineteist siis ei tundnud. Tema sõber Tom oli mu lapsepõlve mängukaaslane. Õhtukoolis oli traditsioon, et järgmine klass korraldas lõpetajate peo. Tom ja Rain olid korraldajad ja otsustasid, et jäävad veel õhtuks. Sealsamas Smuuli 7, kus me hiljem 30 aastat elasime, oli kartulipõld ja jaanilõke põles. Leidsin, et olen piisavat täiskasvanu ja kuna oli lõpuõhtu, ütlesin emale, et tulen hommikul kell 7. Kogu lugu. Pidu sai kell 4 otsa ja kolm tundi oli vaja ära sisustada. Rain tuli saatma ja nii jalutasime kolm tundi ümber maja ja istusime bussipeatuses. Kui kell kukkus, läksin väravast sisse, Rain tööle. Nüüd me jalutame 52 aastat juba.

Nii kaua saavad edukalt koos elada need, kes on väga sarnased või absoluutsed vastandid. Kuidas teil on?

Elu põhiväärtustest on ikka üks arusaamine. Aga iseloomu poolest tasakaalustame teineteist, sest olen pigem sangviinik, vahel kärts ja mürts. Rain on selline, kes mind tagasi tõmbab.

Armastame mõlemad reisida. Viimased 10–15 aastat oleme igal aastal üritanud kuhugi sõita. Lugesin, et reisimine teeb inimese õnnelikuks ja see õnnetunne on suurem kui abiellumise või lapse sünni korral. See vastab tõele küll.

Nüüd saate hakata ka põhikohaga vanaemaks.

Lapselapsed on juba vanuses, et ei tunne enam vanaema järgi puudust. Kõige noorem on 15 ja kõige vanem 27 . Nii et põlve peale istumiseks ootame järgmist põlvkonda.

Mida te lastelastele olete õpetanud?

Olen lastelastele alati öelnud, et tähtis pole see, mida te õpite, vaid see, et te üldse õpiksite. Inimene peabki õppima eluaeg. Siis jõuad olla kursis, sest elu areneb nii kiiresti, et muidu ei jõua järele.

Mida teie nüüd õppima hakkate?

Praegu ei tea, aga mind kutsuti juba kutsekooli, et võiks midagi õppida. Mööbli restaureerimist näiteks, aga kardan, et minust päris käsitöölist vist ei tule.

Kui lapsepõlve korraks tagasi läheme, kuidas vennaraasuga hakkama saite? Kes keda rohkem kiusas?

No mina olen nii palju vanem ja pidin vahetevahel teda hoidma ja sellega oli igasuguseid juhtumeid. Kohtu tänaval elades oli meil suur roosiaed. Ema saatis mind titevankriga aeda, vanker läks kummuli ning titt veeres välja. Aga tol ajal mähiti titte, et nagu kookon oli. Kui see kookon sealt veeres, siis karjusin nii, et terve see kant vist kajas. Mul oli jube hirm, et mis lapsest saab, et võib-olla ei olegi elus enam. Aga oli elus.

Kui palju on neid, kes ei tea, et toona roosipeenrasse lennanud laps on praegune ettevõtja Vjatšeslav Leedo?

Usun, et saarlased teavad kõik, see ei ole saladus. Me ju siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Võimalik, et nooremad ei tea.

Talle see veeretamine jäi vist meelde? Keeras mingi käki teile tagasi ka?

Jalgrattalugu oli küll jah. Oli vaene aeg ja siis elasime juba Uus-Roomassaare tänaval. Parasjagu asfalteeriti ning oli lahtine killustik. Meil oli ainult üks jalgratas ja kordamööda sõitsime sellega. Mina olin vanem ja vanema õigus maksis midagi. Aga noorem oli kange. Istusin ratta seljas ja Slavik jooksis järel ja hõikas, et nüüd on tema kord. Kiusu pärast ei andnud. Siis ta haaras ratta pakiraamist kinni ja kündsin seda värsket killustikku nii, et olin tükk aega sidemetes. Tehti tagasi.

On teil elust millestki tõsiselt kahju ka? Mis on jäänud tegemata?

Ausalt öelda ei ole. Olen ellu suhtunud nii, et kõik, mis tehtud, on tehtud ja tagasi pöörata midagi ei saa. Mis on tegemata, ju siis see pidigi jääma tegemata. Mul ei ole midagi sellist, mida ma olen siiralt kahetsenud. Soovin kõigile: suhtuge ellu naeratusega ja sära peabki silmis olema. Muidu ei saa hakkama.