SAARLANE ROOTSIS JANIKA LEMBER: Vihal ei tohi lasta võimust võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Enne kui hirmutama hakkad, kontrolli kas jutt vastab tõele,” ütles saarlane Janika Lember, kes on juba aastaid elanud Stockholmis, kus ta õpetab rootsi keelt sisserännanutele.
Rootsit tuuakse Eestis alati näiteks, kui on vaja rääkida, kuidas sisserännanud võivad ühes riigis üldpilti muuta. Negatiivses suunas. Hirmujutte jagub. Kaks nädalat tagasi Stockholmi kesklinnas Drottninggatanil rahva sekka sõitnud auto juhtumi valguses on siiski näha, et asjad ei pruugi olla nii, nagu hirmutatakse. Inimeste viha ei ole pööranud sisserännanute vastu. Meenutuseks, et Stockholmi kesklinnas rahva sekka sõitnud auto tappis neli inimest ja vigastada sai üle kümne.
Kus sa olid, kui see Drottninggatanil juhtus?
Ma olin siis tööl. Töötan SFI (svenska för invandrare – rootsi keel sisserännanutele) õpetajana. Töökoht asub linnast 10 minuti rongisõidu kaugusel. Üks õpilastest näitas mulle seda uudist telefonist. Kuna ta oli türklane, siis uudis oli türgi keeles ja aru ma suurt midagi ei saanud. Täieliku ülevaate sain tööpäeva lõpus, kui uudiseid lugesin.
Milline oli sinu esimene reaktsioon?
Šokk. Kurbus. Tühjus. Viha. Põhiliselt kurbus.
Kuidas sa nüüd juhtunule tagasi vaatad?
Sellest on nüüd nädal möödas (vestlesime möödunud nädalal – R. V.), aga ma arvan, et juhtunu pole mulle veel korralikult kohale jõudnud. Olen näinud rünnakust filmijuppe ja vaatepilt oli ju ikka kohutav. Oskan ennast sinna tänavale väga hästi ette kujutada. Kui ma nägin, kui kiiresti see kaubaauto seal tänaval sõitis, läks mul süda pahaks. Ime, et keegi sealt üldse elusana pääses.
Eesti meedia kirjutab, et rootslased suhtuvad asjasse üsnagi mõistusega. Võõraviha ei lahvatanud. Kas on nii?
Ma kartsin ka, et pärast seda lahvatab viha kõikide sisserännanute vastu. Mul on hea meel, et rahva reageerimine on olnud täpselt vastupidine – tragöödia ühendas inimesi.
Ei ole “meie ja nemad” suhtumist. Ongi vaid “meie”. See soojendab. Inimlikkus pole kadunud. Ajalehtedest saab lugeda, kuidas inimesed üksteist aitasid ilma vastutasu soovimata. Politsei külvati lillede, kallistuste ja tänusõnadega üle. Võhivõõrad räägivad tänaval üksteisega ja on raskel ajal üksteisele toeks. Terrorist soovis meisse viha süstida, aga see ei õnnestunud tal. Rootslased hoiavad kokku.
Kas sellist intsidenti kardeti? Arvestades Rootsi üsna kirjut elanikkonda.
Ma ei kasutaks sõna “kardeti”. Täitsa võimalik, et paljudel on see mõte peast läbi käinud. Eriti pärast mujal juhtunut. Näiteid on ju palju.
Kuidas sinu arvates keskmine rootslane üldse suhtub pagulastesse, võõrastesse? Kust jookseb Rootsis piir rootslase ja mitterootslase vahel?
Huvitav, et sa kasutad sõna “võõras”. Inimesed on aastatuhandeid ühest kohast teise rännanud, milleks neile nüüd silti külge riputada?
Kui vaadata uudiste alt kommentaare ning rääkides omaenda sõprade ja kolleegidega, siis on keskmine rootslane ikkagi abikäe sirutaja. Teise maailmasõja ajal võeti vastu 80 000 last Soomest, et nood sõjale jalgu ei jääks. Siis tulid eestlased, leedulased ja lätlased. Kõik võeti vastu. Nüüd aidatakse inimesi idast.
Keskmise rootslase jaoks piiri rootslase ja mitterootslase vahel ei jookse. Kõik elavad sõbralikult üksteise kõrval.
Kõlab väga vastupidiselt sellele, mida me siin üsna tihti kuuleme.
Kui oled normaalne inimene, siis oled sa võrdne. Idioote leidub igal maal. Selliseid, kes rahumeelsete inimeste elu raskeks teevad. Seda nii siin Rootsis kui ka mujal maailmas. Viha sünnitab viha. Sellepärast üritavad rootslased kriitilistes olukordades tunded kõrvale jätta ja käituda seaduste järgi. Mitte lasta vihal võimust võtta.
Rassistid üritavad muidugi inimestesse hirmu ja viha süstida. Jagatakse väänatud või lausa valeinformatsiooni.
Võtame kasvõi sellesama Drottninggatanil juhtunu. Internetti riputati üles vale mehe pilt, juures info, et tema oligi see autojuht. Mees sai tapmisähvardusi, vihaga valati üle kogu ta pere ning nüüd ei julge ta isegi oma last lasteaeda viia kartuses, et keegi võib last rünnata.
Uudise tekitajate eesmärk sai täidetud. Viha lahvatas. Nad tahavad vaid rahvast üksteise vastu ässitada, et tekitada “nemad ja meie” mentaliteeti.
Eestis on pagulasvastaste üks peamisi argumente, et “vaadake, mis Rootsis toimub”. Põletamised, vägistamised, tapmised jne. Ikka ja jälle pagulased. Kui palju selliste hirmujuttude taga tõde on?
Jällegi, enne kui hirmutama hakkad, siis vaata, kas jutt vastab tõele. Mis näiteks vägistamisse puutub, siis on tehtud statistikat vägistajate kohta, kes on kohtusse jõudnud, ning tead, mis eesnimed esinevad selles statistikas kõige sagedamini –Andreas, Mikael, Daniel, Robert, Stefan, Sebastian jne.
Põletajatest on suurem osa noorukid, kes on juba varem politseile teada olnud. Paljud neist elavad rajoonides, kus rootslasi palju ei ela. Pered elavad kitsastes oludes ja tööpuudus on suur. Selline eraldatus tekitab raskusi ja rahapuudus ajab kriminaalsele teele. Ja isegi kui püütaksegi oma elu elada ja sõbralik olla, siis võõravaenulikud inimesed nullivad need katsed. Kas sina tahaksid olla hea kellegi vastu, kes sind altkulmu seirab ja kes sind su nahavärvi pärast automaatselt terroristiks tembeldab? Seda ilma et ta üritakski sind tundma õppida. Saad seda, mida sa annad.
Oma töö tõttu puutud sa sisserännanutega kokku igapäevaselt. Kes nad on?
Ma töötan sisserännanutele rootsi keele õpetajana. Rootsi ühes suuremas koolitusfirmas olen ametis olnud kuus aastat ja minu arust on see maailma parim töö. Mu klassis istub 25 rõõmsat täiskasvanut vanuses 18–60, kes kõik on Rootsi kolinud erinevatel põhjustel.
Rahvusi on mitmeid?
Kui silmad kinni, sõrm gloobusele panna, võib olla üsna kindel, et mõni õpilastest on just sellest riigist [kuhu su sõrm sattus]. Praegu on mul õpilasi Kanadast, Bangladeshist, Horvaatiast, Kongost, Prantsusmaalt, Afganistanist, USA-st, Kreekast ja nii edasi. Isegi Eestist on õpilasi olnud.
Miks nad Rootsi on tulnud?
Kes leidis armastuse, kes seikleb, kes on tulnud ülikooli õppima, kes põgenenud sõja eest. Kõigil on oma lood ja põhjused. Nad annavad endast parima, et oma elu nullist alustada ja uues keskkonnas kohanduda.
Minu klassi tulles oskavad nad juba veidi rääkida, kirjutada ja loetud tekstist aru saada. Minu tööks jääb viimase lihvi andmine, et nad rootsi keele riiklikul eksamil võimalikult hea hinde saaksid.
Me räägime väga palju, kuna tihtipeale on klassituba üks väheseid kohti, kus nad rootsi keeles rääkida saavad. Sageli käime Stockholmis erinevatel üritustel, näiteks töö- ja koolitusmessidel. Kuus paar korda viin ma nad väljasõitudele Stockholmi muuseumidesse.
Kui kellelgi on sünnipäev, siis laulame sünnipäevalapsele. Kui kellelgi on mure, siis teavad nad, et saavad alati minu juurde tulla. Proovime koos lahenduse leida. Kui kellegi kodukohas pommid plahvatavad ja nende perekondade telefonid seal ei vasta, siis nutame koos ning püüan neile toeks olla nii hästi, kui suudan. Käime ka koos reisidel, näiteks Soomes.
Miks on klassituba ainuke koht, kus nad rootsi keeles rääkida saavad?
Põhjuseks on jällegi see eraldatus. Kui sa just oled uude keskkonda kolinud, siis ega sa kohe kohalikega kontakti ei otsi. Keelebarjäär on ees.
Kui kolitakse kogu perega, siis on tavaline, et koduses miljöös räägitakse oma kodukeelt edasi. Rootslased on esmatutvusel kinnised, väga ennast sõbraks ei pakuta. Kuid kui sa oled nendega juba jutu peale saanud, siis aitavad nad sind palju. Sealt tuleb ka see, et paljud sisserännanud ei saa kohe kontakti rootslaste ja rootsi keelega. Riik on sellele palju mõelnud ja aitab. Näiteks on kõikides raamatukogudes nn keelekohvikud, kuhu kord nädalas tunniks ajaks kogunetakse. Seal suhtlevad omavahel rootslased ja sisserännanud.
Need rootslased, kes raamatukokku rääkima tulevad, on põhiliselt pensionärid. Neil on kodus igav ja nad käivad hea meelega rääkimas. On ka õpetajaid ja välismaalasi, kes on kunagi ise siia kolinud. Keegi selle eest palka ei saa, kõik teevad seda vabast tahtest ja aitamise soovist.
Riik on alustanud ka projekte, kus nad rahastavad näiteks sisserännanute õhtusööke, kino- ja muuseumikülastusi koos rootsi peredega. See töötab nii, et rootsi pered kutsuvad välismaalasi enda juurde koju õhtusöögile, kus siis räägitakse oma elust, olevikust ja unistustest. Nad söövad õhtust, nende lapsed mängivad üksteisega ning kui nad omavahel hästi läbi saavad, lepitakse kokku uus kohtumine ning siis juba sisserännanu kodus. Väga tihti saavad nendest peredest sõbrad ja nad lävivad üksteisega aastaid.
Kas sinul on kunagi Rootsis mingeid vahejuhtumeid olnud? Just selliseid, mille eest siin inimesi hoiatatakse?
Selle 14 aasta jooksul, mis ma olen Rootsis elanud, ja selle kuue aasta jooksul, mil ma olen sisserännanuid õpetanud, olen ma kokku puutunud mitmete tuhandete sisserännanutega. Vahejuhtumeid? Null.
Minu moto on: “Käitu teistega, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks.” Avatud suhtumine ja soe naeratus suudab üles soojendada ka kõige umbusklikuma inimese ning esimene ebalus kaob. Naeratustega ma ei koonerda, neid jagan ma hea meelega. Ma saan selle kõik tagasi, sajakordselt!
Lapsehoidjast õpetajaks
Janika läks välismaale ajal, mil piiri taha lapsehoidjaks minek oli populaarne. Seiklushimu oli suur ja palk võrreldes Eestiga samuti. Alguses oli ta Taanis, hiljem Rootsis. Leping sõlmiti tavaliselt aastaks.
“Samal ajal käisin ma Rootsis koolis, kus ma ise rootsi keelt õppisin,” meenutab ta. Ajapikku muutuski kõnekeel inglise keelest rootsi keeleks. Janika ütleb, et välismaalasest lapsehoidja võtmine oli tollal tavaline ja keegi ei kergitanud kulmugi selle peale. “Pered olid heatahtlikud ja mul on paljude tolleaegsete peredega kontakt siiani,” kinnitab ta. “Sulandumine läks kiiresti, võib öelda, et ma armusin Rootsi esimesest silmapilgust.”
Talle meeldivad Rootsi hästitoimivad süsteemid, töö eest makstavad väärilised palgad ja et on palju huvitavaid vaba aja veetmise võimalusi. “Hiljem siin “päris” tööd otsides pidin ma, nagu kõik sisserännanud, pingutama topelt, et kohalikega samaväärne olla,” kinnitab Janika. “Keegi mulle midagi hõbekandikul ei serveerinud.” Lihtne see tema sõnul ei olnud, aga kui tahtmine on suur, siis saab Janika kinnitusel alati hakkama.
“Minu boonuseks oli saarlase jonn ja visadus, see on mind siin väga palju aidanud,” nendib ta.