President privileegidest: tulge elage siis Saaremaal!

Foto: MAANUS MASING Foto: 0O9A0582

Oma Saaremaa visiidi teise päeva pärastlõunaks on president Kersti Kaljulaid kohtunud kümnete inimestega ja külastanud mitmeid ettevõtteid. Päevakava on väga tihe. Ometi on tema käepigistus Saarte Häälega kokkulepitud intervjuule saabudes tugev. Ja jututeemasid jätkub. Praamidest ei saa üle ega ümber. Nagu ka saarel elamise plussidest-miinustest.

 

Kas võib nii öelda, et saarlane tuli Saaremaale visiidile?

Niipalju võib, et minu isapoolsed esiisad on tõepoolest Lümandast pärit. Nüüd on mul olemas ka Noora (rahvusarhiivi peahoone – R. V.) avamisel Aadu Musta poolt kingitud kaart, kus minu esivanemate talukoht peal on.

Olete Saaremaal palju käinud ja teid on siinkandis vahest raske üllatada. Kas seekord Muhu- ja Saaremaal suudeti seda?

Vallavanematega rääkides saime naljaga pooleks aru, et erinevatel saartel on ikka täiesti erinevad probleemid. Muhumaal on see, et Liiva piirkonnas on hästi palju tegevust, aga vähe ööbimiskohti. Kuressaares on hästi palju ööbimiskohti, aga tuleb nuputada, kuidas inimestel siin päevi sisustada.

Tõsisemalt rääkides ei ole mind tõesti midagi üllatanud. Tore on kuulda, et rannakalureid on palju ja nad tahaksid oma tegevust jätkata. Ma väga toetan seda ning kindlasti tuleb leida mõistlik tasakaal rannakalurite ja keskkonnakaitse vahel. Minu jaoks on omamoodi huvitav teema ka see, et kui siin on palju looduskaitsealuseid objekte, kuidas siis piirkonda majandada. Inimestel on vähe aimu nendest piirangutest, mis maatükkidega kaasnevad.

Kui palju Saaremaa temaatika igapäevaelus teile ette satub? Joote Saaremaa vett, loete Saaremaa lehte või midagi kolmandat?

Kadriorus on tõesti pudeliveeks Saaremaa vesi, aga ma joon hea meelega ka kraanivett. Selles osas Saaremaal veel monopoli ei ole. Kõigele Saaremaal toimuvale elan ma tõesti natukene teistmoodi kaasa, kui sellele, mis toimub mujal. Minus on väike kallutatus, kuna ma ka iseennast saarlasena määratlen.

Hiljuti avaldati "Eesti inimarengu aruanne". Seal räägitakse, et hargmaisus suureneb ja Saaremaa on selle üks suuremaid lähetekohti. Igasuguste rännete puhul saavad oluliseks ühendused. Seega – kas sild või praam?

Praam.

Miks?

Egoist olen (naerab). Ma ei taha, et saareline eluviis ära kaoks. See meeldib mulle. Praamiühendus saab olla ka kiire ja korralik. Kui igal reede õhtul ei tule ja pühapäeval ei lähe, siis pole see ju suur probleem. Kui on vaja kogu aeg nendel päevadel käia, siis võib sillaisu tekkida küll.

Ma olen aru saanud, et suur osa saarlasi tegelikult tahaks silda. Keegi mulle täna (intervjuu toimus eelmisel reedel – toim) ütles nii.

Ma küll ei arva seda.

Mina ka mitte. Ma hääletaks praami poolt, mulle meeldib see praamiga ülesõit. Kuid kindlasti ei ole saareline eripära põhjus, et kui saarlased seda silda tahavad, siis seda mitte teha.

Silla puhul tuleks kindlasti projekt läbi mõelda ja vaadata, et loodusele liiga ei tehtaks. Väinatammi mõju looduskeskkonnale on ju selgelt näha. Täna saaks silla kindlasti teha nii, et mõju looduskeskkonnale oleks väike.

Kas te ise olete ikka praamijärjekorrast osa saanud?

Muidugi olen ma praamijärjekorras olnud. Mul on väga meeles, et kui Regula tuli liinile, siis ma seisin millalgi praamisabas. Arvan, et olin kuskil Kuivastu kõrtsi kohal ja siis äkki hakkas autosid nii palju peale minema. Ma ausõna mõtlesin, et nad viskavad eest autosid vist vette. Millegi muuga ei osanud ma seda kiirust ja mahtu seletada. Ma küll teadsin, et liinile tuli uus laev, aga see oli ikka väga kiire.

Kui palju peaks riik saarlastele vastu tulema, et väinaületus oleks võimalikult kiire, mugav ja soodne? Kui palju tuleks selliste otsuste juures lähtuda Exceli tabeli kulude-tulude ridadest ja kui palju arvestada vajadusi või emotsioone?

Graafik tuleb paika vaielda vajaduse järgi. Vedamata ei tohi jääda kaup, millel mandrile jõudmisega kiire. Tuleb arvestada ka seda, et inimesed saaksid teha pika tööpäeva mandril ja koju tagasi tulla. See südaöine praam, mille pärast kõik olid mures, jääb alles, nagu ma aru saan.

Mis puudutab ülekäimise protsessi kulukust, siis mina ütlen alati, et las see pilet maksab nii palju, kui ta maksma peab. Need, kellel ei ole võimalik seda piletit maksta, siis nendele on sissetuleku põhiselt võimalik pakkuda odavamat teenust. Ma ei tahaks väga näha lausdoteerimist üheski valdkonnas. Toetused on kõige paremad siis, kui nad on suunatud.

Mõnda aega tagasi tekitas mõttevahetusi kellegi repliik, et Saaremaal elamine on privileeg. Kontekstis, et saarlased virisevad liiga palju. Kas Saaremaal elamine on teie arvates privileeg?

Kui see kellelegi privileeg tundub, siis tulge elage Saaremaal! Siin on nii palju tühje maju. Me täna kõndisime ja mõtisklesime oma meeskonnaga, et kui palju võiks Saaremaal 20 aasta pärast inimesi olla. Pakkumised olid pigem ülespoole. Aina rohkem on Saaremaaga seotud inimesi, kes siin ei ela. Näiteks on siin suviti ja oleksid kogu aeg, niipalju kui töö võimaldaks. Kuna järjest rohkem tuleb sellist tööd, mida saaks teha ükskõik kuskohast, siis võib väga vabalt ette kujutada, et keegi valvab siin Saaremaal istudes näiteks kagupiiri ja vaatab, mis seal toimub. Miks peab seda tegema seal kusagil kaugel?

Haldusreformiga Saaremaal olete te rahul? "Üks maakond – üks vald" süsteem on kuuldavasti teie arvates parim valik?

Sellest ajast, kui ma nägin esimest haldusreformi kaarti, olen ma alati olnud see, kes küsib, et miks me ei tee "üks maakond – üks vald" süsteemi. Kahtlemata mulle meeldib see, mis siin on tehtud, ja ma arvan, et see annab Saaremaale tohutu arengueelise. Seda ka sellepärast, et ühe väikese erandiga ei ole siin vaieldud ja koostöö on alanud varem kui seal, kus on vaieldud. On palju aega võidetud ja ollakse paremini valmis reformi rakendumiseks. Ma julgen küll saarlasi ainult õnnitleda selle puhul, et nad on selle otsuse teinud.

Valitsus tahab haldusreformiga anda omavalitsustele palju ülesandeid juurde. Räägitud on näiteks riigikoolide, meditsiini, transpordi ja paljude muude ülesannete minemisest valdade-linnade kätte. Kas see ei käi neil üle jõu ja ei vii teenuse kvaliteeti erinevatele tasanditele?

Ma olen seda ka mitmel pool varem sõnastanud, et mulle meeldib lähimuse põhimõte. Kõik asjad tuleb ära teha seal, kus neid on kõige mõistlikum teha. Kui me vaatame riiki, siis on siin asju – näiteks meie haridus ja tervishoid –, mis täiesti loogiliselt on ühesugused üle kogu riigi. Nende kvaliteet ja kättesaadavus ei tohi sõltuda sellest, millises Eesti nurgas me asume. Kuid kui me võtame näiteks sotsiaalteenused, kus mõnes piirkonnas on ühel aastal ainult üks inimene, kes vajab mingit kindlat teenust, siis mulle tundub, et ei ole mõistlik neid asju Tallinnast korraldada. Tuleb vaadata, millised teenused peavad olema keskselt tagatud ja kus omavalitsusele jääb toetav roll. Üks nendest on kindlasti haridus, üks on tervishoid. Näiteks kohalik transport on kindlasti selline valdkond, kus omavalitsus on parim seda korraldama.

Kuidas teile tundub, kas haldusreform on ikka rõõmuga tehtav vabatahtlik asi või pigem vabatahtlikult sunniviisiline?

Mulle teeb väga haiget, kui ei soovita teha koostööd. Keeldumine ühinemisest on tegelikult soovimatus teha koostööd. Ja see soovimatus viib teinekord selleni, et tehakse halba oma piirkonna inimestele. Kui üritatakse liitumisega venitada viimase piirini, oodates sundliitmist, kaotatakse toetust.

Minu jaoks on kõige toredam, kui seni vabatahtlikult liitunud valdadega rääkides on mulle öeldud, kuidas kohalikud kogukonnad on muutunud pärast valla suurenemist aktiivsemaks, neil on tekkinud hea koostöö vallavalitsusega. Tähtis on see, et iga kogukond saaks teha oma piirkonnas sellist Eestit, nagu tema tahab. Kui ma Eestisse tulin, siis tundus vabatahtlik koostöö omavalitsusega mõtteliinina, mille peale mõelda ja mida arendada. Praegu ma näen, et see on juba toimiv mudel paljudes kohalikes omavalitsustes. See teeb ainult head meelt. Ma ütlen selle kohta õmblusteta ühiskond.

Kui kujutada presidendi ametiaega ette maratonidistantsina, olete hetkel kuskil kuuendal kilomeetril. Kas algus on olnud liiga kiire ja löönud, nagu öeldakse, pulsi punasesse?

Presidendiamet ei ole puhas maraton, vaid pigem kahevõistlus. Sellel ametil on kaks selgelt eristuvat tahku. Üks on see, kuidas sa käid ja räägid inimestega sellest, millist Eestit me tahame. Teine on see töö, mida teed piiri taga selle nimel, et Eesti oleks turvaline ja kaitstud ning meie majanduslik areng oleks Euroopa Liidus tagatud. Pead olema teistes riikides otsustajatele usaldusväärne ja tuntud partner. Need kaks tööd on võrdlemisi erinevad. Selles mõttes on see pool aastat olnud väga intensiivne, kuid ajapikku läheb kindlasti lihtsamaks. Jah, ma olen nõus, et kui ametiaega võtta sellise pika distantsina, kus minu kilomeetri keskmine aeg võiks tulla 5.30 või 6 minutit, siis esimene pool ei peaks tõesti minema 4,50 kilomeetri peale. Aga nii on ta läinud jah.

Käisite Kuressaares hommikul jooksmas ka?

Käisin, 10 kilomeetrit tuli täpselt kokku.

Vorm paistab teil hea olevat.

Ma ei kurda, aitäh. Praegu ongi vorm hea selle tõttu, et saan hommikul jooksmas käia. Mul ei ole aega teha spetsiaalset jooksutreeningut ja tegelikult ei ole ka enam väga suurt huvi. Lihtsalt käin ja liigun, teen neid asju, mida mulle meeldib teha: sõidan rulluiskudega, rattaga, talvel uisutan, suusatan. Sel juhul ei ole mõtet üle poolmaratoni joosta.

Presidendiks saades ütlesite, et inimestega peab rääkima. Vajadusel ühest asjast mitu korda. 24. veebruaril peetud aastapäevakõnes tõite väga jõuliselt esile perevägivalla teema. Esimene vastukaja oli tormiline ja nüüd on see teema nagu kadunud. Kas poleks aeg uuesti rääkida?

Ei ole kadunud. Me tegelikult räägime selle valdkonna inimestega igapäevaselt edasi, mõtleme selle peale, kuidas saaks paremini. Suur teema, mis Eestis on lahendamata, on see, et sõltumata vanusest ja vägivalla liigist, tuleb ohvritele pakkuda uus elu. Oleme selles nõrgemad, kui on teised riigid. Me ei ole ju ülearu vaene riik, peame suutma selle peale mõelda. Me mõtleme koos politseiga, koos vabasektori inimestega ja püüame leida lahendusi. See kõik võtab aega. Mul oli väga hea näha, kui tsiteeritavaks see teema muutus, kuigi esimese 24 tunni reaktsioonis oli palju põlastavat ja pilkavat.

Vähemalt kaks 6-aastast tüdrukut on mulle tunnistanud, et president Kersti on tark ja ilus. Kas sellised arvamused ja inimeste positiivne tagasiside teeb presidendiks olemise lihtsamaks?

Eks ikka teeb. Kui inimesed arvavad, et minuga on huvitav rääkida ja nad saavad sellest midagi juurde, siis on see mulle oluline. Mina saan inimestega rääkimisest palju juurde.

Mu töökaaslane andis kaasa ühe küsimuse: kas te endast mõnda anekdooti olete kuulnud?

Ei ole veel, aga eks see aeg kindlasti veel tuleb. Pool aastat on üsna lühike aeg. Jõulupeol tehti meil presidentidest paroodiaid ja mind jäeti kõrvale. Küsisin siis, miks. Näitlejad ütlesid, et liiga vähe aega on mööda läinud. Nad ei tunne mind ja minu maneere veel nii hästi. Ju nende anekdootidega on sama lugu.