Stardipaugueelne lõpusirge
31. august 2017, 03:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homme alustab Saare maakonnas oma viimast õppeaastat enam kui 150 abiturienti. Saarte Hääl uuris kolme hakkaja lõpuklassi õpilase käest, kuidas möödus nende tänavune suvi ja milliste mõtetega nad viimasele gümnaasiumiaastale vastu lähevad.
Tüdruk, kel peab kogu aeg midagi teha olema
Karoliina Tammel nimetab suvevaheaega töiseks, aga vaatamata sellele õnnestus tal ka palju ringi seigelda ja oma lemmiktegevusi harrastada, nii et ta nimetab suve igati kordaläinuks. Karoliina suurim elamus oli noorte tantsupidu, kus ta esimest korda ise etenduses kaasa lõi. “Väga emotsionaalne ja võimas sündmus, kuhu ma pea terve kooliaasta jooksul proovide näol palju energiat ja aega panustasin ja mis lõpuks selle mitmekordselt ära tasus,” kiidab neiu.
Viimase kooliaastaga seotud mõtetest rääkides nendib Karoliina, et juttude järgi pidada see hästi kiiresti mööduma, nii et ta tahaks igas hetkes kohal olla ja kõikidest võimalustest nii palju kinni haarata, kui vähegi jaksab. “Meil on väga tugev klass ja ma usun, et teeme selle viimase aastaga koolis veel nii mõndagi. Lisaks on meil auväärne kohustus KG traditsioone ja väärtusi jagada värsketele kümnendikele neil ärevatel aegadel, mil riigigümnaasium uksele koputab,” räägib ta.
Piiga isiklik eesmärk abituriendina on lisaks kooli lõpetamisele ka rahvusvahelise taseme inglise keele eksami tegemine. “Ma olen kahe käega koolitundide uuenduslikumaks muutmise poolt ja koostöös meie õpetajatega tahaksin organiseerida rohkem avatud tunde arvamusliidrite ja ühiskonnategelastega, mis toidab noorte uudisjanu palju enam kui traditsiooniline tund,” jagab Karoliina oma ideid.
Neiu peab väga oluliseks liikumist, mistõttu on gümnaasiumi jooksul jäänud truuks korvpallile ja rahvatantsule.
“Koolipäeva lõpus eriti midagi teha ei viitsi, aga oma keha ja vaimu hoian värskena Fitlife´i õhtuste treeningutega, mis kooliperioodil on saanud mu lemmikhobiks.”
Õpetaja Marit Tarkini käe all avastas Karoliina väitlemise, tänu millele on saanud palju esinemis- ja argumenteerimiskogemust. Isa eeskujul tegeleb ta veidi ka autospordiga.
“Minu jaoks on tõeline piin kooliasjade pärast mõni trenn ära jätta, aga vahel olen seda ikka teinud, sest päevas lihtsalt pole nii palju tunde, et ma kõigi oma asjadega õhtule saaksin,” tunnistab neiu ja lisab, et on alati olnud tüdruk, kellel peab kogu aeg midagi teha olema.
“Aga kodu on mulle õpetanud, et kõik kohustused, mis võtad, tuleb ära teha. Ma pole kunagi osanud oma aega võrdselt jagada ja ikka teen neid asju rohkem, mis mulle pinget pakuvad, aga siin on jällegi üks enese arendamise koht,” nendib ka.
Lähitulevikus näeb Karoliina Saaremaad pigem kui kohta, kus on tema kodu ja kus elab ta perekond. “Noore inimesena tunnen, et Saaremaa ei ole minu jaoks piisavalt atraktiivne, et siin õppimist jätkata või karjääri alustada. Küll aga on see side piisavalt tugev, et loodetavasti kunagi tagasi tulla ja siia elama jääda,” sõnab piiga.
Maria Vera 13 klassi
Maria Vera Pšenitšnaja lõpuklass on eriline seetõttu, et klassikaaslased lõpetasid juba sel kevadel.
Asi on selles, et neiu veetis ühe aasta Mehhikos vahetusõpilasena ja selle kõrvalt ka Eesti koolis klass läbi teha olnuks liialt keeruline. Aga piiga ise ei kahetse midagi. “Raisku see aasta ei läinud, võtan seda pigem n-ö 13. klassina, kuna ma käisin ju seal päriselt koolis ja ka “lõpetasin”,” sõnab ta.
Olgugi et Maria Vera peab nüüd aasta kauem koolis käima, leiab ta, et vahetusõpilase kogemus oli igati väärtuslik. “Mul on suus hispaania keel, millest ma enne vahetusaastat midagi ei mõistnud, palju toredaid sõpru üle maailma ning teadmised nende mõttemaailmast,” nendib ta.
Neiu arvab, et igaüks, kel tekib vähegi võimalus välismaale minna, peaks seda mingil hetkel kasutama, sest näiteks teda pani vahetusaasta Mehhikos Eestit kui kodumaad palju rohkem väärtustama.
“Muidu kuuled siin olles iga päev, kuidas üks ja teine asi ei ole piisavalt hea ning küll ikka põhjanaabritel on teistmoodi ja palju parem. Tegelikult ise mujal, teises kultuuris elades, üritades sinna sisse sulanduda ja keelega jännata, taipad, kui hea on tegelikult kodumaa oma murede ja rõõmudega.”
Suvevaheaeg on Maria Veral suhteliselt rahulikult möödunud, suurim elamus oli noorte laulupidu, kus ta Kuressaare gümnaasiumi segakoori Ave koosseisus esmakordselt osalejana üles astus.
“Laulupidu oli minu jaoks selle võrra võimsam, et olin öösel just Mehhikost tagasi jõudnud ning läksin järgmisel päeval otse proovidesse. See oli selline armas punkt vahetusaastale. Seal enam kui
10 000 noore seas laval laulda tekitab tugeva ühtsuse ja kokkuhoidmise tunde, sest eesti rahvast on maailmas vähe. Ma arvan, et need inimesed, kes väidavad, et laulupidu on ajalooline igand jms, pole lihtsalt ise seal osalenud või seda tunnet kogenud. Samas võiks seda ühtehoidmist olla palju rohkem ka tavaelus, et inimesed oleksid üksteise vastu sallivamad ja sõbralikumad ning teineteise jaoks olemas,” räägib neiu.
Maria Vera loodab väga, et jõuab algava õppeaastaga selgusele, millele ta tahab pärast gümnaasiumi pühenduda. Lisaks on tal soov klass võimalikult heade tulemustega lõpetada.
“Olen tulevikuplaanidega veidi hädas seetõttu, et kipun kaaluma pea iga võimalust ning neidki veel mitmekordselt. Kindel on see, et IT-spetsialisti või matemaatikut minust ei saa,” muigab piiga.
Õppimise kõrvalt on Maria Vera siiani tegelenud teatri, laulmise ja kunstiga ning kaasa löönud õpilasesinduses. Viimast kavatseb ta kindlasti teha ka sel aastal ning kuna tema soov on lõpuklassis pigem õppimisele keskenduda, siis sügisel paistab, kas ja kui palju jääb aega muudele hobidele.
Neiu on kindel, et jääb kodusaarega seotuks ka tulevikus. “Tahaksin oma lapsed kunagi siin üles kasvatada, kuna siin on just pereelu jaoks hea ja rahulik keskkond.
Robin pühendub muusikale
Robin Mäetalu suvi on möödunud linnulennul, sisaldanud palju kitarrimängu ja proove. Noormees on koolivaheajal teinud koostööd Teele Viira, Kristiin Koppeli, Carlos Liivi ja Tarmo Berensiga ning muidugi oma instrumentaalbändi To’Ko’ga.
Robini suurim kontserdielamus oli Foo Fightersi live Riias ning mahedaim esinemine väikesaarel Viirelaid. “Foo Fighters on mu lapsepõlvemuusika, alustasin nende lugudega pillimängu. Ja muidugi olid sel õhtul ka suurepärased soojendusesinejad – Biffy Clyro, Elephants from Neptune. Viirelaid oli eriline puhtalt keskkonna pärast. Eraldatus, loodus = restart,” selgitab ta.
Uuele kooliaastale läheb noormees vastu mõttega see võimalikult kiiresti, kuid samas heade tulemustega seljatada, et alustada süvitsi pühendumist kõige abstraktsemale kunstile ehk muusikale. “Keskendun rohkem riigieksamiainetele, kuid teised hoian samuti joonel. Muideks, nii naljakas kui see ka poleks – harjumatult raske on mulle ujumistund ja kõige enam meeldib ajalugu. Matemaatika tekitab samuti põnevust.
”Kogu oma vaba aja rakendab Robin eneseharimisele pillimängus. Praegu õpib ta muusikakoolis põhiinstrumendina kitarri, lisaks klaverit ning algaval õppeaastal tahab veidike tegeleda ka laulmisega.
Muusikat on Robin teinud juba seitse-kaheksa aastat, aktiivsemalt viimased paar. “Äratundmine tekkis umbes kaks-kolm aastat tagasi, kui tajusin, et too tegevus pakuks mulle elus kõige rohkem rõõmu ja hingerahu,” sõnab noormees ja ühtlasi edastab tänusõnad ka oma Kuressaare kitarriõpetajale Toomas Tangule, kes on alati abivalmis ja toetav.
Robin tunnistab, et harrastuse ja koolitöö klapitamine on kohati väga rusuv, kuna mõlemad nõuavad palju pingutust, eriti mentaalselt. “Kuid hetkel olen hästi toime tulnud,” kinnitab ta.
Oma tulevikku noormees Saaremaaga paraku ei seosta. “Siin pole tegevmuusikule piisavalt väljundit ning hetkeseisuga ma just muusikuteed lähen. Siiski on kodusaar ideaalne koht mõnenädalaseks puhkuseks.”