KÕNE IFFILE: Kellakruttimine on lollus!

Saarte Hääl

Täna räägime Ivo Linnaga, mida ta arvab igasügisesest kellakruttimisest, mida tuleb teha vööndiajale ehk talveajale ülemineku tõttu.

Ma ei tea, kuidas see kellakeeramise asi alguse sai, on see vajalik Euroopa Liidu või lennu-, raudtee- või laevakompaniide seisukohalt, aga mina arvan sellest kellakeeramisest üsna halvasti. Omal ajal, kui see kellakeeramise teema üldse üles kerkis, juba siis ei saanud ma aru, miks seda tarvis on. Jah, toodi küll igasuguseid põhjendusi, majanduslikke ja mittemajanduslikke, psühholoogilisi – kuidas see kõik aitab inimestel paremini elada ja olla.

Kui praegu, mil nagunii on juba pime aeg kätte tulemas – ja üha pimedamaks läheb, talvise pööripäevani välja –, keerame kellaosutid tunni võrra tagasi, jääb päev ju veel lühemaks.

Kui praegu läheb pimedaks juba kella kuue paiku, siis pärast kellakeeramist hakkab pimedaks minema juba kell viis.

Kuna ma elan maal, pean õuetööd, mida ma ometi tahan ja armastan teha, lõpetama tund aega varem, sest pimedaks läheb varem. Ka autosõidu jaoks on see lühem päev halb – kui sõit juhtub õhtupoolsemasse aega, pead sõitma pimedas.

Targad teoreetikud võivad ju rääkida, et oi, tõuseme hommikul tund aega varem ja juba on valge. Ma võin ju olla egoistlik mölakas, aga ütlen, et mina ei ärka sellepärast tund aega varem selle nimel, et päeva pikkust säilitada.

Kuigi paljud suhtuvad suveajale üleminekusse sama negatiivselt, pole minul kevadise kellakeeramise vastu midagi. Võib-olla seetõttu, et tavaliselt ei ole mul vaja hommikul kuskile kellaaja peale minna. Minu elu on üsna ebaregulaarse rütmiga. Kui jõuan kontserdi tõttu koju öösel kell kolm-neli, siis magan nii kaua, kui und on.

Kuna aga nii palju on neid, kes kellakeeramisest halvasti arvavad, siis järelikult pole nende asjadega kõik korras.

Võib-olla on ka see natuke mu arvamust mõjutanud, et suurema osa jooksul mu elust seda kellakeeramist ei olnud. Võib-olla keegi põhjendab väga osavalt ära, miks seda nii väga tarvis on. Millegipärast ma seda aga ei usu.

Tagasi üles