Vintri dessant – mõttetult kaotatud elud
/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
13. oktoober 2018, 03:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile möödus 74 aastat verisest tapatalgust Vintri küla all meres. Põhjalikult on sellest kirjutanud Ülo Tuulik oma 1974. aastal ilmunud raamatus “Sõja jalus”. Kuid kes ikkagi olid need pea 500 inimest, kes ööpimeduses 12. oktoobril 1944. aastal dessantalustelt merre aeti?
Pääsemaks Sõrve poolsaarel Ungru–Pagila liinil ennast tugevalt kindlustanud sakslaste selja taha, otsustas Nõukogude väejuhatus kindral Starikovi isikus saata Hindu ja Vintri küla vahel maale meredessandi.
Saarte HäälOperatsiooni täideviijateks valiti 7. Eesti laskurdiviisi 300. laskurpolk alampolkovnik Ilmar Pauli (fotol) juhtimisel. Roomassaare sadamast merele läinud dessandis osales umbes 740 võitlejat, kellest tagasi ei jõudnud 548.
Täpsustatud andmetel oli Vene poole kaotus suurusjärgus 200 meest surnutena ja 250 haavatute, vangilangenute või teadmata kadunutena. Saksa pool kaotas lahingus surnutena 13 sõdurit, 22 said haavata.
Traktorist meenutab
Oma vahetuid dessandimälestusi jagas 1967. aastal ajalehe Kommunismiehitaja 16. septembri numbris Audla kolhoosis traktoristina töötanud sõjaveteran Aleksei Mägi.
Ta märkis, et dessant algas kohe ebaõnnestumistega. “Juba varsti sõitis üks kaater kivi otsa. Rand, kuhu dessant kavatseti maandada, oli kivine ja meri leetseljakuid täis, nii et kaatrid kaldale ei pääsenud. Ainult osa võitlejaist, kes olid tulnud tendritega, need ujusid madalamalt vees, pääsesid kaldale. Sakslased olid aga dessanti oodanud. Mehed, kes pääsesid kaldale, sattusid ebavõrdsesse lahingusse,” meenutab Mägi.
“Kui meie kaater põhjaga liiva jõudis, käis kõrval kõva lahing. Ka meie ümber vingusid kuulid ning sakslaste miinid ja mürsud paiskasid ümberringi veesambaid üles. Kargasime vööst saadik vette, aitasime kaatri lahti lükata ja hakkasime kalda poole sumama. Vesi tõusis ja tõusis – enam edasi ei saa, juba üle pea. Asi selge, olime pimedas kalda asemel luitele sattunud. Otsisime madalamat kohta, igal pool ikka sama sügav. Siis võttis küll nõust lahti: ümberringi mehi kukkus, sest tuli oli meie pihta tugev,” kirjeldab ta olukorda merel.
“Kaldal lahingukära pikkamööda vaibus, seda tugevamini anti meie pihta merele tuld. Jäime viimaks ühe mehega kahekesi sellele leetseljakule. Varsti ujus meie juurde veel üks võitleja. Ta rääkis, et on leitnant Leibre rühmast, kes oli kaldale jõudnud. Ebavõrdses lahingus lõppes nendel lõpuks laskemoon, taganeda polnud lõpuks enam kuskile, sest selja taga oli meri ning nii ta oligi tagasi ujunud. Mees oli hea ujuja ning ta otsis ka nüüd võimalust, kuidas pääseda. Kaldale me enam minna ei saanud, sest see sumises kui herilasepesa. Leidsime viimaks palgi ning sellega ujusime kolmekesi ühele rannast kaugemal asuvale leetseljakule. Varsti oli hommik käes ja siis võis veel palju meie saatust jaganud mehi vees leetseljakutel näha.”
Leetseljakule jõudmine ei tähendanud veel pääsemist. “Kui tulid Mõntu poolt sakslaste kaatrid, algas verine arveteõiendamine – veest kedagi ei päästetud, vaid lasti kohe maha. Heitsime end palgi taha pikali vette ja hoidsime ainult nina vee peal, et õhku saada. Niiviisi jäime järgmist ööd ootama, ehk toob see midagi targemat.”
“Saabus järgmine öö,” jätkab Mägi. “Lamasime ikka veel meres. Jalad olid muutunud nii kangeks, et ujumisele ei saanud enam mõeldagi. Keskööl ilmus üks kaater. Ei julgenud sellele ka kohe märku anda – äkki on jälle sakslased. Lõpuks kuulsime vene- ja eestikeelseid hõikeid. Omad! Varsti olime kaatrile tõmmatud. Saime kuivad riided ümber ning lonksu viina, see pani vere jälle liikuma. Aga järgmisel hommikul ei olnud nohugi, kuigi olime 24 tundi vees ligunenud. Sõduril ikka sõduri tervis,” võtab ta jutu kokku.
Aleksei Mägi sõduritee jätkus Kuramaal, kus ta sai haavata, kuid jäi ellu.
Nimetu haud Kaunispel
Nii hästi ei läinud aga Peipsi ääres sündinud 31-aastasel leitnandil August-Konstantin Johannese poeg Angerjärvel, kelle sõjatee lõppes Vintri all. Angerjärve maised jäänused puhkavad siiamaani Sõrvemaa mullas, kuid aastakümneteks jäi tema haud tähistuseta ja praegu on selle oletataval asukohal Kaunispel alles vaid nimetahvlita kivi (alumisel fotol).
1967. aasta aprillis pöördus ajalehe Kommunismiehitaja lugejate poole abipalvega Augusti õde Aino Lattik. Ta kirjutas, et sõja ajal saadud surmateate järgi langes leitnant August Angerjärv 13. oktoobril 1944. aastal. Toona mobiliseeriti Nõukogude armeesse Aino veel üks vend, Emil Angerjärv, kes viibis samal sügistalvel Saaremaal.
“Siin vestles ta ühe küla elanikega (küla nime ei mäleta), kes jutustasid, et sakslased olevat leitnant August Angerjärve kõhuhaavadega laiba oma autost ühe tuletõrjekuuri juurde maha pannud, nemad aga olevat ta lina sisse mähkinud ja korralikult maha matnud kusagile kõrgemasse kohta, kuuse või männi alla. Saaremaa elanikud, kes minu vennale Emilile seda jutustasid, öelnud veel, et sakslased olevat taganemisel neid kodudest minema ajanud, nad olevat kolm nädalat metsas elanud, enne kui kodudesse tagasi pöörduda said. Nad olevat isegi vennale näidanud August Angerjärve hauda, ent siis olevat selle koha peal asunud juba punker.”
Kiri lõppes sõnadega: “Tahaksin väga teada, kas neist inimestest on veel keegi alles, kes minu venna matsid.”
Ilmselt vastati Aino üleskutsele, sest 1967. aasta 17. oktoobri Kommunismiehitajas kirjutatakse, et 12. oktoobril kell 15 eemaldati Kaunispel Kaldamaa talu juures kate plaadiga mälestuskivilt, mis pandud 300. laskurpolgu roodukomandöri abi leitnant August Angerjärve mälestuseks.
Lisaks kohalike koolide pioneeridele, Sõrve sovhoosi töötajatele ja langenu polgukaaslastele osalesid miitingul Aino Lattik Tartust ja tema vend Voldemar Angerjärv Peipsi kolhoosist. Orkestri leinameloodia saatel võttis mälestuskivilt katte langenu polgukaaslane, dessantoperatsioonist osavõtnud Kalev Kalm.
Torgu 8-klassilise kooli pioneer luges ette deklamatsiooni “Kangelase kalmul”. Langenu õde esitas omaloomingulise luuletuse venna mälestuseks. ELKNÜ rajoonikomitee sekretär A. Väli kutsus üles pioneere-punaseid jäljekütte jätkama tänuväärset tööd kangelaste võitlustee uurimisel ja vennashaudade korrashoiul. Ürituse lõpuks lauldi ühiselt “Mu isamaa on minu arm”.
Samast artiklist saab veel teada, et Punatähe ordeniga autasustatud Angerjärv langes Vintri dessandi ajal sakslaste kätte vangi ja suri hiljem Kaunispel kõhuhaavadesse. Maha mattis ta Kaldamaa talu perenaine Ann Rand.
Keda mainitakse nimeliselt?
Selline oli ühe langenu lugu. Kuid kõik ülejäänud? Sirvides dessandi kohta leiduvat kirjandust, torkavad silma selles osalenud ja langenud punaväelaste kõrged aukraadid.
Polgukomandör Ilmar Paul, kes oli alampolkovnik, pöördus kaatril Roomassaarde tagasi. Vangilangemise vältimiseks sooritas väidetavalt enesetapu polgukomandöri asetäitja poliitalal major Peeter Volt. Kaelani vees kükitas tunde polguülema asetäitja major F. Veltmander, kes lõpuks sakslaste poolt vangi võeti.
Langesid sanitaarroodu komandör kapten E. Haav ja vanemarst major I. Rutenberg. Surma said roodukomandör kapten I. Diedušok ja kapten Alfred Raig, roodukomandör vanemleitnant I. Ivolgin ning sideohvitser leitnant J. Kask.
Luureülem, kapten A. Einola veetis meres seitse tundi, kuid väidetavalt hukkus. Viimase granaadi jättis endale 2. roodu juht leitnant Jaan Leibre, kes jõudis välja Sõrve maanteeni. Veel mainitakse haavata saanud rühmakomandör E. Noorlindu (-laidu).
Polgu parteiorganisaator vanemleitnant Felix Pärtelpoeg ligunes vees 10 tundi, kuid sattus ikkagi vangi. Sama saatus tabas ka polgu agitaatorit kapten Georg Roovikut. Tõenäoliselt langes veel vangi leitnant H. Roopalu. Merre jäid miinipilduja sihtur V. Pipar ja polgu kasvandik V. Smirnov.
Selga sai haavata sideväelane vanemseersant Valter Toodo, kes sattus vangi. 300. polgu ajalookirjutaja nooremseersant Eino Tali sai vees olles peast haavata ja varjus kivi taha.
Lahingu ajal eiras käsku randuda tender, millel asus 2. pataljoni ülem kapten Elmar Ström, keda selle otsuse tegemisel toetas poliitohvitser Endel Sõgel. Seega pääses tõenäolisest surmast alusel olnud umbes 160 meest.
Sealjuures õngitseti merest välja 13 võitlejat, kelle hulgas olid ka saarlane Oskar Poopu ja vanemseersant Artur-Lembit Juur.
Ilmselt maad mööda jõudis omadeni Künnapuu. Sakslaste kätte sattus haavatuna vangi vanemseersant Viktor M. van Jung. Ellu jäi Kalev Kalm, kes oli vees 10 tundi. Veel mainitakse sidemehi Kuuskülli (sai kuuli pähe) ja Vaiksaart, kapten Raigi käskjalga reamees Zoganovit, kes suri haavadesse, ja vanemseersant R. Parki. Surma said seersandid A. Vaino ja I. Kirsipuu, reamees V. Kübar ja I. Bondarev.
Kuid enamik dessantlasi, kelle hulgas võis näiteks sanitaridena olla ka naisi, jäid ajaloo jaoks tundmatuteks. Nimetutes haudades puhkavad ka langenud. Vaid kõrgemad ohvitserid Volt, Diedušok, Ivolgin ja Leibre on maetud Vananõmme kalmistule. Kusjuures tekib küsimus, kuidas nende surnukehad vaenlase tagalast kätte saadi?
Saksa poolel võidelnutest on nimeliselt välja toodud kolm inimest:
Werner Haupt
, 218. jalaväediviisi grenader
August Miller
ja 386. grenaderirügemendi ülem
Joachim Reuter
, kellelt pärineb oletus, et venelased ei usaldanud eestlasi ja lasid nad nimme mättasse lüüa.