KÕNE IFFILE: Ivo Linna: olen oma kooli üle uhke

“Mu kool, Saaremaa ühisgümnaasium, on mu elus mänginud suurt rolli. Võib-olla sain sealt isegi otsese mõjutuse oma elukutse suunas,” leiab saarlasest laulja Ivo Linna.

Pärast detsembrikuu suurt tööd ning “Käbide & kändude” kordaläinud tuuri saan natuke hinge tagasi tõmmata ja, mis seal salata, valmistuda oma kooli, Saaremaa ühisgümnaasiumi 100. sünnipäeva peoks.

18. jaanuaril toimuvad meil Antti Kammistega SÜG-i õpilastele loengkontserdid. Oleme neid loengkontserte teinud mandril igasugustel teemadel. Oleme näiteks tutvustanud eesti muusikat, läbi aegade on ju tehtud väga head muusikat. Oleme võtnud luubi alla lauluvõistlused ja laulame erinevate lauluvõistluste laule. Meil on siis olnud koolidele palve, et keegi õpiks ära ka Maarja-Liisi partii “Kaelakee häälest”, Eurovisioni võistlusloost, ja niimoodi oleme koolilastega duet­te laulnud. Olen rääkinud lauluvõistluste ajaloost – Eestis on see ajalugu päris pikk, tuletame või meelde Arne Oidi nimelist võistluskontserti ja muidki lauluvõistlusi. Nii oleme neid loenguid teinud ühe koolitunni pikkuselt. Mul on hea meel, et saame neid loenguid teha ka SÜG-is.

Järgmisel päeval, 19. jaanuaril on SÜG-i aulas ball, kus me Supernovaga tantsuks mängime. Mulle sellised asjad väga meeldivad. Minu jaoks on see suur au ja suur asi. Olen tõesti väga rõõmus, et meid esinema kutsuti. Ma tõeliselt ootan seda päeva.

Oma kooli pidudel mängisin esimest korda 1966. aastal – sellest on päris pikk aeg möödas. Olen erinevate ansamblitega oma kallisse kooli esinema sattunud ka hiljem. See on väga eriline tunne – kuigi saal on kujunduslikus mõttes muutunud, asub lava ikka sama koha peal. Silme ees kangastuvad mul kooliõed ja -vennad, kellele me omal ajal esimest korda oma pundiga mängisime.

Mu kool on minu elus mänginud – nagu ta peaks seda tegema iga inimese puhul – suurt rolli. Võib-olla sain sealt isegi otsese mõjutuse oma elukutse suunas. Kui 1967. aastal koolist läksin, ega ma ju tegelikult teadnud, mis minust saab. Meie muusikaõpetaja Antonina Keskküla oli aga tõeline õpetaja. See, kuidas ta rääkis ja õpetas, kuidas ta juhatas meid mudilas- ja hiljem poistekooris, oli ilmselt üks asi, mis mu tulevase raja paika pani.

Pidime ju koolis kõik igasugu asju õppima. Ei ole mina veel aru saanud, kas mul mingitest tohututest probleemidest elu jooksul abi on olnud. Minu tee oli teine.

Oma koolile olen väga-väga tänulik. Saan ju nüüd väga hästi aru sellest, ilmselt antiik­aegsest tõdemusest: noored arvavad, et vanad on lollid, aga vanad teavad, et noored on lollid. Siis, kui sa oled hilispuberteedieas, siis sa muidugi kujutad ette, et oled maailma kõige targem ja milleks sulle kogu seda koolis õpetatavat jama tarvis on. Meie õpetajad olid väga kannatlikud ja nende hulgas oli selliseid inimesi, kes olid pedagoogid juba enne sõda. Inimesekasvatus oli meie koolil – loodan, et on siiamaani – väga kõva. Mida aeg edasi, seda rohkem olen mõistnud, kui palju me koolist kaasa saime. Seda siis ise adumata, sest olime noored ja pead olid tuult ja ei tea mis mõtteid täis.

Tagasi üles