TÖÖ: Kolmkümmend aastat kekaõpsina
8. veebruar 2019, 02:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurtmist, et õpetajaks ei soovi keegi enam hakata, kuna töö on raske ja närvesööv, kuuleb tänapäeval üha sagedamini. Kui aga see amet kord juba valitud, siis on palju ka neid, kes jäänud.
Nii sai sügisel 30 tööaastat täis Saaremaa ühisgümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajal Enn Laanemäel.
“Ma ei ole kordagi oma valikut kahetsenud,” tunnistab Enn Laanemäe, kes 2001. aastal valiti maakonna aasta õpetajaks. “On olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga kõigest on üle saadud. On olnud aegu, kus mul on olnud spordis palju toredaid ja andekaid õpilasi, kuid samas on olnud ka aegu, kus ühtegi korralikku tegijat pole. Aga õpetaja ja treenerina tahad ju ikka midagi saavutada ning kusagile jõuda.”
Saaremaaga sidus sport
1988. aastal Kingissepa I keskkooli õpetajaks ja kergejõustikutreeneriks tulnud Lääne-Virumaa mees Enn Laanemäe sidus end Saaremaaga tänu spordile.
“Mul oli pedas (Tallinna pedagoogiline instituut) õppejõud ja hea tuttav Rene Meimer, kes kutsus kolme päeva jooksule,” meenutab Laanemäe, kes oli Saaremaal varem vaid korra käinud, klassiekskursiooniga.
“Sel korral sõitsin kodust Rakkest elektrirongiga Keilasse ja siis tulime bussiga siia. Kolme päeva jooksul jäin kolmandaks, aga siis oli ka võistlejate pidu, kus tutvusin oma tulevase naisega,” pajatab Laanemäe. “Kooperatiivi tüdrukud olid ka seal ja hakkas kohe susisema. Seejärel tulin siia praktikale ja 1. keskkool pakkus võimalust tööle tulla. Kuigi ma olin kodukoha kooli stipendiaat, saime siiski kokkuleppele ja nii ma Saaremaale sattusin.”
Enn Laanemäe peab oma 30-aastase õpetaja- ja treenerikarjääri parimaks saavutuseks õpilaste jõudmist Eesti tippu. Näiteks kergejõustikus on kuulitõukes ja kettaheites Eesti meistriks tulnud Kalmer Kask. “Ta oli tore poiss, tegi sporti ja on elus oma asjadega hästi hakkama saanud,” tõdeb õpetaja.
“Hea tunne oli, kui tulime Eestis korvpallis A-klassis kolmandaks, kuigi me ise ei teadnud tol hetkel korvpallist midagi,” räägib Laanemäe. “Rõõmu teeb, et Rene Kiil, Indrek Kajupank ja Mario Paiste pääsesid ka korvpalli kõrgliigasse mängima. Isegi sellist meest on treenitud nagu koondise kapten Kristjan Kangur.”
Enn Laanemäe toob oma saavutustest veel välja korvpallimeeskonnaga Saarte mängudel Wighti saarel Bermuda järel saavutatud teise koha ning seal võideti esimest korda ka Rhodost.
Kindlasti väärivad äramärkimist korvpallipoistega tehtud Ameerika turnee ja osalemine Hiinas toimunud koolide MM-il.
“Rõõmu teeb, kui sa näed täna neid sportimas, kes kooli ajal ei viitsinud midagi teha,” lausub õpetaja Laanemäe. “Kui nad kümmekond aastat pärast kooli lõpetamist harjutavad jõusaalides, jooksevad ja suusatavad, siis on nad järelikult aru saanud sellest, et kõike tehakse ikka endale, mitte õpetajale. Tore on, kui tullakse ka nõu küsima ja ollakse sportliku eluviisiga.”
Õpilased on muutunud
Samas tõdeb Enn Laanemäe, et õpilased on nende aastatega päris palju muutunud. Kui vanasti oli vaja korvpallisats kokku panna, võis ta minna kooli korvpalliväljakule ning öelda, et sina, sina ja sina läheme mängime, siis praegu seda võimalust pole.
“Ei mängita enam ja oskused on tunduvalt viletsamaks jäänud,” tõdeb ta. “Kui enne tegime võimlemises nii, et kangi peal sai harjutada erinevaid asju, siis nüüd on kang madalamal, et saaks end jalgadega üles lükata. Aga muidugi on ka neid poisse, kes saavad hästi hakkama.”
Laanemäe sõnul on ka kool ise kolmekümne aasta jooksul muutunud. “Olen teinud läbi igasugu asju, oleme üle elanud põlengud ja erimeelsused, vahepeal oli kollektiiv lahku kasvanud, aga oleme kõik toimima saanud, kuigi toimetame nüüd rohkem spordihoones,” lausub ta.