VALDIS NOPPEL: mees ei saa alati teha asju, mis on lihtsad

Saaremaa Piimatööstuse juht Valdis Noppel.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Saaremaa Piimatööstuse uus juht Valdis Noppel ei rutta kohe uusi investeeringuid tegema ja tootmist laiendama. Enne tuleb siinsed viimatised investeeringud raha tagasi teenima saada.

Olete Saaremaal tööl esimesi päevi. Millised on muljed, kas on tunne, et olete õiges kohas?

Väga huvitav on...

Teil Saaremaaga varasemaid kokkupuuteid ikka jagub?

Saaremaaga on igal normaalsel eestlasel kokkupuude. Olen pikaajaline Saaremaa toodete tarbija ning näiteks Saaremaa soolavõi on mul aastaid kapis olnud ja siinne juustumaailm on samuti pikalt eelistuste esirinnas.

Ja kes siis niisamagi Saaremaast lugu ei peaks! Kindlasti on ka see üks siiatuleku põhjustest. Kui mul Saaremaaga mingit kokkupuudet ei oleks, siis ma poleks pakkumist vastu võtnud. Mind inspireerib see asukoht, et tööstus just sellises keskkonnas on ja et ta on täiesti teistmoodi, kui teised Eesti piimatööstused. Kui siinset potentsiaalitunnetust ja erilisust ei tajuks, siis oleks raske seda ka enda jaoks atraktiivseks teha.

Olete öelnud, et soovite Saaremaa Piimatööstust veel paremini pildile tuua. Kuidas täpsemalt?

Konkurendid loevad ka, ma ei saa ses mõttes täpseid mõtteid avaldada. Aga tõsi ta on. Seesama teistmoodi keskkond, millest tulenevalt on ka paljud maitsed erinevad. Olgu kasvõi see, et karjatamispiirkondades on taimestiku erinevused, õhupuhtus on erinev ja siinne mereline kliima – kõik need asjad mõjuvad. Aga kõik see võtab aega ja nõuab läbimõeldud strateegiat, kuidas see lõpptarbijani viia, et see oleks tajutav ja stabiilne.

Lihtne oleks teha kolmekuulist sähvatust, et “näete, Saaremaal on selline uhke värk”. See tähendaks lühiajalist rahakulutust ja vaid pisut pikaajalisemat efekti, aga arvan, et Saaremaa on ja ei kao kuhugi. Täpselt samamoodi on selle erilisusega ja piimatööstus, mis ajalooliselt on eelkõige juustu- ja võitööstus, peab oma fundamentaalse poolega jätkama, seda arendama ja need eelised välja tooma. Kuna tänapäeva tarbija tahab lisaks sellele heale emotsioonile ka vaheldust saada, siis peab sellelegi mõtlema. Midagi teha ei ole, see on vana tõde, et Eesti piimatööstus on mingil moel ka ülearendatud – just tootearenduse mõttes – võrreldes keskmise Euroopaga, aga ega meie seda siin vast väga palju muuta saa. Peame lähtuma reaalsest turuseisust. 

On siis üldse enam kuskile areneda? Saaremaa Piimatööstuse maine on ju igal pool väga hea. 

Seda on ainult rõõm kuulda. Kui maine on väga hea, siis peame köögipoolega tegelema. Ütleme ausalt... tegevust jätkub. Omanikud, kes otsustasid, et nad minuga kokkuleppe sõlmivad, on olukorraga kursis. Usun, et tööstuse nõukoguga suudame prioriteedid kokku leppida, mis järjekorras millal ja mida teha.

Aga kui teie ütlete, et Saaremaa Piimatööstus on superluks, siis ma ütlengi nii, et meie saame sel juhul rahuliku südamega tegeleda köögipoolega. Ja see meeldib mulle kõige rohkem. Tegelda asjadega, mis hakkavad välja paistma pikema aja pärast.

Ettevõtet saab teha mitut moodu. Saab lüüa selle lühikse ajaga väliselt õitsele, aga oluline on, et tehtaks ka asju, mis tagaks ettevõtte jätkusuutlikkuse ka kümne aasta perspektiivis. Need on tihti täiesti erinevad maailmad. Üks toob kiire au ja kuulsuse, aga mina pean end teise kildkonda kuuluvaks.

Võtame kasvõi mu eelmise elu näite: kümne aasta periood, mil sai koostööd teha Farmi piimatööstusega. Nendele tulemustele tagasi vaadates võin öelda, et väga hea. Nüüd on asi uute meeste kätes. Ja kas jätkatakse seda taktikat, et vaadatakse kümme aastat ette või tehakse midagi muud, need on inimeste otsused, juhtimisotsused, juhi stiil ja soov.

Olen leidnud siit põneva ettevõtte, kuna tegemist on päris väikese tööstusega, aga samas kollektiiv, kes siin on, on värvikas ja see pakub juhile piisavalt pinget, et panna asi eesmärgipäraselt tööle.

Köögipool on siin huvitav. Pikema strateegia mõttes on siin esialgu vaja teha tugevaid otsuseid võib-olla, vaadata võimalused üle ja kindlasti lähinädalatel saan ka finantspartneritega kokku. Vaatame, mis võimalused meil ses vallas on, sest üks asi on idee, teine ressursid ja võimalused. Aga ma usun, et suutes põhjendada potentsiaali, olen positiivne.

On teil mingid konkreetsed investeeringumõtted peas?

Tuleb tunnistada, et ega see jooksevseis nii ülisuperhea ei ole. Peame tegelema ka päevaprobleemidega päris palju. Aga loomulikult – kui selleks vähegi võimalusi on, kui finantspartner saab pikast plaanist aru ja me ise suudame ideed sellise küpsuseni viia, et see on tervele juhtkonnale üksmeelne arusaam, siis kindlasti.

Meil on siin majas päris kena investeering juba tehtud, mis on tarvis tõsisemas mõttes teenima panna, ja see on suur väljakutse. See pidurdab minu ja meie praeguse meeskonna ühiseid uusi otsuseid. Aga ega need tulemata ka jää ja see ei käi kindlasti üleöö.

Ka tooteportfell iseenesest võiks veel laieneda, oleks selleks ruumi? Ütleme kasvõi hapukoore võrra. 

Tegemata on meil väga palju, kui rääkida piimandusest. Aga nagu ma ütlesin, peame arvestama ka seda, et Saaremaal on pika ajalooga väga tugev juustu- ja võitööstus ja me ei saa seda unustada. Kui oma põhitegevusala jätad unarusse ja sa ise pole piisavalt suur, et teha kõike, ning logistiline asukoht ei soosi ka seda, et pakkuda kõikidega võidu absoluutselt kõike, − eriti nagu tõite hapukoore näite, mis oma kilohinnalt ei ole nii konsentreeritud toode kui juust ja või −, siis peab mõtlema, kas see on ikka mõistlik.

Kas toorpiima on Saaremaal piisavalt, et üldse oleks võimalik tootmist laiendada?

Toorpiimaga on selline seis, et suudame oma toorpiima vajaduse täita. Igasugune lisavajaduste tekkimine võtab oma aja. Küsimus ongi selles, et kui tööstusel tekib reaalne visioon ja ka majandusnäitajate näol hea tagala, siis on ka tootjad võimelised oma tootmist suurendama. Need asjad käivad käsikäes.

Ja kuna tööstus kuulub tootjatest omanikele, siis seegi on kindlasti tööstuse jaoks üks suur väljakutse, kuidas tekitada omanikest tootjatele turvatunne investeerida. Selge on, et ei saa tekkida olukorda, kus tootjal on motivatsioon tootmist suurendada ja karja laiendada, kui turvatunnet ei ole. Selle tekitamine on ka minu ja meie meeskonna oluline väljakutse tulevikuks. Saaremaal ei ole mõtet piimatööstust selleks arendada, et hakata mandrilt toorpiima tooma. See ei oleks mõistlik.

Kui vaadata kõige viimatisemaid uusi tooteid – kohupiimakreemid jmt –, siis kuidas need tarbijale peale on läinud, kas on olnud õige samm need tootmisse võtta?

Mina ei taha öelda, on see õige või vale samm, aga tööd on sellega kõvasti, et investeering hakkaks ennast ka tagasi teenima.

Mis puutub teie Saaremaale tulekusse, siis põhimõtteliselt vahetasid kaks suurt tööstust omavahel juhte. See ei ole tavapärane praktika Eestis. Kuidas teie ise sellesse suhtute, on selle juures miinuseid või äkki hoopis plusse?

Minu suur soov on, et Saaremaa tööstuse omanikud sellest pikas perspektiivis ei kaotaks. Ma hea meelega räägiks sel teemal alles kolmandal aastal, kui ma siin olen. Väga keeruline on praegu olukorda hinnata. Tunnistan siiralt, minu sammu juures on mingi osa missiooni.

Töötasin eelmise omaniku all 21 aastat. Julgen tagantjärele öelda, et see oli väga pikk aeg. Inimese elust on see ikka väga pikk aeg. Ilmselgelt oli see produktiivne eluperiood. Praegu võin öelda ka, et rääkimata kaubamärkidest, on Virumaa piimandus tervikuna päris tugevatel jalgadel. Kuid Saaremaal on huvitav ja siin on, mida teha. Nii palju olen asjasse süvenenud.

Kas teie eelmine tööstus on praegu heades kätes?

Ma väga tahan, et oleks. Kui teie oma laps on pea 21-aastane ja läheb uuele elule või sina teda enam ei kontrolli, siis soov on, et ta satub heasse keskkonda, õigetesse kätesse. See ei ole olnud paari aasta töö, see on senise elu kohta olnud elutöö ja kes siis tahaks, et ta on edaspidi halbades kätes.

Ma usun, et omanikul on piisavalt arukust, et ta saab aru seni loodud väärtusest. Ma ei pretendeeri rohkemale, aga Farmiga seotud asjad on minu ja mu eelnevate tiimikaaslaste tore saavutus.

Miks te olite nõus Saaremaale tulema?

Kui Saaremaale tuleku enda jaoks lahti mõtestasin, siis kreedo, millest juhindusin, oli see, et mees ei saa alati teha asju, mis on lihtsad ja talle kasulikud. Vahel tuleb teha ka seda, mida tunned, et peab tegema. Kui mulle oleks näidatud konkreetset venda, kes olnuks veel parem valik, siis ma kindlasti ei oleks siia tulnud.

Kuna seda varianti ei olnud, siis ütlesin olgu, tulen. Pealegi, kui oled piimainimene ja Saaremaa on sulle kõvasti üle keskmise sümpaatne, siis arvan, et need asjad tuleb omavahel ühendada. 

Te olete nüüd päris paikne Saaremaal või toimub pidev pendelränne?

Iga nädal tuleb ikka käia. Minu nädalavahetuse sihtkoht on Virtsu sadamast 40 minutit, mul on logistiliselt kergem võrreldes mu eelneva eluga, kus lisaks Tallinnale oli pidevalt asja ka Jõhvi, Põlvasse ja Viljandisse. Mind pendeldamine ei morjenda. Kuid nüüd peaks väiksema kilometraažiga hakkama saama. Ka see on suur võit, sest mida vanemaks inimene saab, seda vähem teda autorool huvitab.

Ja üks päev nädalast tuleb ikka Tallinnas olla, meie tütarettevõte Pinus on ju ka Tallinnas. Aga esmaspäevane alustamine ja reedene lõpetamine on mul nüüd kergem. Praamilt maha, 40 minutit ja ongi nädalavahetus.

Tagasi üles