Ilmar Raag: üle mere tulek sundis suuremale väljakutsele
Suvalised pätid üle mere ei tulnud ja selle võrra oli Saaremaal parem

SÜDA RAHUL: Eemalt kodusaarel toimuvat vaadates ütleb Ilmar Raag, et temal süda ei valuta. “Tundub, et läheb hästi.”

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

Saarlasest režissöör, stsenarist ja filmikriitik Ilmar Raag tõdes Kadi raadios Erki Berendsile antud intervjuus, et saab küll mitmel viisil aru nn Saaremaa silla võimalikest kasudest, aga samas pole teda iial häirinud, et silda pole.

Erki Berends: “Sõna “ulgusaarlased” mõtlesin ise välja, aga see tuleb helilooja ja dirigendi Roman Toi seisukohast, et pole olemas väliseestlasi, vaid on ulgueestlased. Loodan, et see sõna pole sinu jaoks halvakõlaline.”

Ilmar Raag: Üldse mitte. See on sama küsimus, mismoodi suhtume väliseestlastesse – lõpuks teame ju, mis need sõnad tähendavad. Nii on ka saarlastega. Olgu nad elamas mandril või kusagil mujal.

Mäletan keskkoolist hetke, kui jalutasin ühe tütarlapsega mööda pimedaid linnatänavaid ja ta rääkis, kuidas ta mingi hinna eest Kuressaarest ära ei koli. Mina teadsin juba siis, et lähen Tartusse õppima, ja sain aru, et ahah, meil polegi siis ühist teed. Mõtlesin, aga ei öelnud välja.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Oletan, et Roman Toi teisend tuleb elust enesest. Kui oli raudse eesriide aeg ning eestlased elasid välismaal, igatsesid Eesti järele ja tahtsid tagasi tulla, aga võimalusi polnud. Kui piirid läksid lahti, on nad liikunud nii sinna kui ka tagasi oma Austraalia, Kanada või Rootsi kodu vahet. Ja siis ka Eestis leidnud kodu ja jaganud oma kodu kahe koha vahel.

On üks suur paradoks, mida on räägitud Saaremaa puhul nõukogude ajast, kui Saaremaa kuulus piiritsooni ja Kuivastus tervitasid sind piirivalvurid, kes vaatasid passi, kas seal on tempel või ei ole. Kui see kõik ühel hetkel otsa lõppes, ei olnudki üllatus ehk kõige meeldivam, kuna saarlased said aru, et nüüd võivad kõik Saaremaale tulla. Erilisus kadus natuke ära.

Räägiti, et piiritsoon kaitses saarlasi omal moel näiteks mandri kuritegevuse eest. Suvalised pätid üle mere ei tulnud ja selle võrra oli Saaremaal vaiksem ja parem elada. On räägitud, et kui eestlased lähevad välismaale, siis saavad nendest tõelised patrioodid. Mõnes mõttes võib sama olla saarlastega – siis nad muutuvad marusaarlasteks.

Oled sina ka selline? Võtad tundlikumalt mingeid asju võrreldes nendega, kes kohapeal elavad?

Mõnes mõttes kindlasti. Kui on mandril vaja seletada saarlaste ja hiidlaste vahet, siis lööb minus lõkkele marusaarlane. Aga teistpidi usun, et hoolimata kõigest mäletan ka põhjuseid, miks ma ikkagi läksin kooli mandrile ning jäin Tallinna elama ja tööd tegema. Nii filmi kui ka televisiooni mujal Eestis ei tehta. See on ühtaegu kriitika Eesti elu suhtes, kus kõik on keskendunud Tallinna. Paljud koolikaaslased rääkisid, et Saaremaa on nii väike ja kitsas. Sama mõtte leian väliseestlaste jutust, kes, kui vaja, selgitavad selle kriitikaga ära, miks nad elavad mujal. Omal ajal oli küsimus, kas väliseestlased tulevad koju. Ei tulnud. Mujal oli elu paika loksunud ja leiti plussid, mida kodumaal ei leitud.

FOTO: Saarte Hääl

See vahe oli peaaegu pool sajandit.

Jah. Mul tuli mõttesse lugu Kanadast Torontost, kus üks sinna sattunud Tartu üliõpilane vestles seal vana väliseestlasega ja küsis, et kui te 40-ndate lõpul Kanadasse jõudsite, oli teil tunne, et tulete tagasi, millal saite aru, et jäätegi sinna elama. Mees mõtles ja vastas, et kuskil 1955.–56-ndal aastal. See tähendab kümmet aastat kohvri otsas elamist.

Samas jälle sinu elu ja tee valik on olnud nii spetsiifiline, et oma erialal poleks sa Saaremaal rakendust leidnud. Ma usun aga, et tunned end hästi ka lemmiklinnas Pariisis, et sinu jaoks pole kõige tähtsam koht, kus on su asjad.

Sisemus jääb mul samaks ja selles suhtes olen küll öelnud, et elan seal, kus parajasti töötan. Ehk koht ei määra, mis tööd ma teen, vaid töö määrab koha, kus elan.

Teistpidi jälle Saaremaa juurde tagasi tulles olen mõelnud, et filmi tegemine tähendab, et 80 protsenti filmi tegemise ajast istud kuskil laua taga ja see laud võib tänapäeva mõttes olla ükskõik kus. Miks mitte Saaremaal? Aga siis saan aru, et Saaremaale laua taha tulek tähendaks ka kodu rajamist ja see pole enam lihtne.

Samas on aeg nii palju edasi läinud, et koht ei olegi enam nii määrav ja kõikvõimalikud tehnoloogilised imed võimaldavad ükskõik kus kohas internetti saada ja kohal olla. Aga sa pole mõelnud, et see koht võiks olla Saaremaa?

Absoluutselt olen. Tahula külas on minu ema talu, aga asjatundjad on selle maja ümber ringi teinud ja öelnud, et tervikuna seda restaureerida ei õnnestuks. Olen aru saanud, et filmitegemisega veel nii hästi ei teeni, et lasta kellelgi teisel maja projekt teha. Seda enam, et talukoht kuulub meie perele, see on sama palju minu kahe õe ja nende järeltulijate oma.

Samas oleme eluga edasi minnes muutunud mugavaks ja autentsed talukompleksi ei olegi mõeldav enam tekitada.

Suvalised pätid üle mere ei tulnud ja selle võrra oli Saaremaal parem elada.”

Kui sinna tallu lähen, meenuvad mulle kõik need lood, mis juhtusid 50 aastat tagasi, ja kuulen ema käest lugusid, mis juhtusid 100 aastat tagasi, ja saan aru, et seal on midagi rohkemat. Mul on ka üks filmistsenaarium, mis pole filmiks saanud. Sisuks – kui inimesed teevad tööd talus või külas, panevad nad sesse maasse oma energiat. Ilus oleks mõelda, et see säilib ja seal on ka rohkemat ja müstilisemat kui ainult maast võrsuv vili. Sama on selle maakohaga. Justnagu tunnetaksin neid inimesi, kes on seal elanud.

51 aastat tagasi sündisid Kingissepa linnas ja käisid Kingissepa algkoolis.

Jah, kui kolmanda klassi lõpetasin, lõppes ka see kool, kuna valmis 2. keskkool. Siis seletati seda nii, et 1. keskkooli (Saaremaa ühisgümnaasium – toim) jäeti kõige väärikamate kodanike lapsed, sest seal olid kõige paremad pedagoogid. Teise suunati osalt need, kes sealpool linnas elasid, ja need, kes ei olnud kõige väärikamad. Vähemalt nii tundus osale inimestele, sest õpetajad olid äsja ülikoolist tulnud ja siis eeldati, et selle kooli tase pole esialgu nii hea.

Aga juhtus midagi mulle tähenduslikku. 2. keskkoolis oli vabaduse hõng ja see lõi keskkonna, mis mulle tundus unikaalne ja väga meeldis. Kordagi ei kahetsenud, et saatus mind sellesse kooli õppima pani. Jällegi, kui jõudsin Tartu ülikooli ja ühele kursusele nende eliitkooli omadega, sain aru, et võib-olla jäi natuke vajaka. Kultuurikihti oli vähe.

FOTO: Saarte Hääl

Ega sa pidanud oma Saaremaa päritolu häbenema?

Ei, nad lihtsalt teadsid osa asju rohkem kui mina. Kolmandal kursusel polnud aga teadmistes enam mingit vahet ja siis selgus, mis puust on inimesed tegelikult tehtud. Saarlaste puhul on tähelepanuväärne, et see üle mere tulek sundis suuremale väljakutsele. Arvestatav hulk oli neid, kes ühel hetkel ei tahtnud ega saanud mandrile tulekuga hakkama. Aga need, kes juba jõudsid, pidid panustama kahekordse energia, et ennast tõestada.

Kas saarlased hoidsid omavahel kokku ka?

Ikka teadsid, kes on saarlane, ja praami peal said kokku. Kohapeal nii väga mitte.

Sa mainisid, et saarlased on kuidagi eriti läbilöögivõimelised. Ma olen sellega nõus. Ei julge öelda, et ma nõustun Igor Volke sõnadega, et saarlased on nagu Eesti juudid – kõikjal juhtivatel positsioonidel on saarlased ees.

On ka kusagil kirjutatud raamat, kus sotsiaalpsühholoogiliselt analüüsitakse juutide edu. Leiti lähtekoht, et autsaiderina on läbilöömiseks vaja panustada oma tegemistesse rohkem energiat kui nendel, kelle stardipositsioon on parem.

Mis saarlast iseloomustab?

Saarlane on eelkõige väga alalhoidlik, pigem konservatiivne. Mäletan, et kooliteatris tegid poisid oma nägemuse sellest, mis on avangardne teater. Pärast esimest kümmet etendust oli selle peale kaheksa korda kaevatud. Samas olen hiljem näinud, et Saaremaalt on välja kasvanud mitmeid modernseid kultuuriinimesi, kes on silma paistnud teistsuguse nägemusega. Samuti usun, et saarlast iseloomustab edasipürgivus ja ellujäämisest tulenev visadus.

Milline võiks olla su jaoks muusikapala, mis Saaremaad kõige paremini iseloomustaks?

Võtaksin 80-ndate alguse Ruja repertuaarist "Eile nägin ma Eestimaad".

Millised on praegu sinu sidemed Saaremaaga?

Käin seal eelkõige emal külas ja tegin Saaremaal filmi "Kertu". Pärast seda filmi käisime matkal mööda 13. sajandil Saaremaal rajatud kirikuid. See oli huvitav matk Saaremaa tundma õppimiseks.

Kas see avas Saaremaad uue kandi alt?

Jaa, kirikud olid omas ajas väga võimsad ehitised ja kindlasti ehitati neid teadmisega, et sellest kohast tuleb tõmbekeskus. 700–800 aastat hiljem näeme, et mõnikord on see täppi läinud, mõnikord mitte. Kaarma on praegu tühermaa, pole suurt küla kõrval. Kuressaare hakkas arenema ja võttis usuelu mõttes Kaarmalt tähenduse ära.

Pöide oli veelgi kummalisema saatusega. Maalinnus oli seal üks olulisemaid kohti. Täna on suure kiriku müürid püsti, aga see on tühi. Käid Saaremaal ja saad aru, kuidas elu läheb ka regionaalse arengu mõttes omasoodu. Kihelkonnal on kogukondlik tõmbekeskus aga olemas ja kõik toimib.

Mis sa arvad mõttest ehitada sild, et inimesed saaksid Saaremaale autost väljumata?

Mul oma arvamust pole. Saan mitmel viisil aru silla võimalikest kasudest, aga mind pole iial häirinud, et seda silda pole. Mäletan, kuidas ma 8-aastaselt mandrilt laagrist tagasi koju tulin ja ilm oli külm ning ületasime Suurt väina umbes 14 tundi, aga seegi polnud ajaline rekord.

Kuidas Saaremaal ja Muhumaal läheb?

Eemalt vaadates ütlen, et süda ei valuta. Tundub, et läheb hästi.

Tagasi üles