Enn Kreem: saarlased ajavad oma asju ja räägivad sama keelt

ANTARKTIKA-MEHED: Aastaid Antarktikas käinud Enn Kreem (paremal) oli kohal ka ekspeditsiooni Antarktika 200 teelesaatmisel. Pildile jäi ta koos Venemaa Antarktika-uurija Viktor Bojarski ja praegu lõunamandril soomlaste jaama juhtiva Priit Tisleriga.

FOTO: Raul Vinni / Saarte Hääl

Kadi raadio saade "Ulgusaarlased" viib seekord Tallinna, majja, mille uksel silt "Mereakadeemia". Ajame juttu Enn Kreemiga.  Tele-, raadio- ja kinomehe, Antarktika uurija, praegu laevanduse eestvõitlejaga.

Tere, Enn! Räägi, mis ametit sa praegu täpselt pead?

Tere, Erki. Mina olen juba aastakümneid olnud Eesti laevaomanike liidu peasekretär.

Mis see amet sinu jaoks tähendab? Kas ka seda, et sa pole oma 81 eluaasta jooksul raatsinud jalgu seina peale visata ja toimetad ikka edasi?

Mõte on ikka meie merendust arendada ja seda üleval pidada. Meri on meid toitnud ja katnud, aga nüüd on meie laevad läinud muude lippude alla ja merendus hakkab nagu välja surema. Tahaks ikka, et Eesti laevastik oleks suurem ja tooks meie majandusele suuremat kasu. Eesti on ju tüüpiline rannikuriik ja millega me siis veel tegeleme, kui mitte merendusega?

Sinu missiooniks on siis Eesti laevandust-merendust hinges hoida ja edasi arendada?

Kui see hinges hoidmine ja arendamine minust sõltuks, oleks palju võimeline ära tegema. Kahjuks olen ma võimeline vaid kaasa aitama.

Kuidas ei sõltu, keegi peab ju eestvedaja olema?

Eestvedajaid on palju. 

Teisalt oled sa ka Eesti mereloo jäädvustaja. Igal aastal sinu toimetamisel ilmuvad raamatud näitavad, mida sa oled tähele pannud ning kuidas Eesti merendus elab ja õilmitseb.

Muidugi tahaks olla jäädvustaja. Tänavu tuli välja 25. aastakäik Eesti laevanduse aastaraamatust ja ülemöödunud aastal ilmus Eesti merenduse ajalugu. Ma kuulun ka komisjoni, kes paneb kokku seni veel kirjutamata Eesti suurt merenduse ajalugu.

Aga "Eesti merenduse 100 aastat" on ju ilmunud?

See on kokkuvõte. Põhjalikku merenduse ajalugu me tasapisi koostame.

Palju merendus sinu geenides on? Sa pole ju päris mere ääres üles kasvanud?

Minu onu oli laevakapten ja peres on kogu aeg räägitud, et meri on ja peab olema. Kui lähed randa ja vaatad silmapiiri, siis kes ei tahaks teada, mis seal taga on?

Ma olen hariduselt ju astrofüüsik. Ülikoolis tegelesin ööpilvede vaatlusega ja sealt nihutasin end laeva peale. Olin kooli ajal kolm kuud merel, käisime ära Gröönimaa rannikul. Antarktika reiside ajal olen neli korda üle ekvaatori sõitnud, ookeane palju näinud.

Huvitav, et kui oleksid sündinud kuskil Lõuna-Eestis, Haanja kuplite vahel, kas sinus oleks ikka mere suhtes samasugust indu?

Huvitav jah... võib-olla oleks ka kupli pealt tahtnud merd näha.

Väga paljud inimesed vahest ei tea sinu sünni- ja kujunemise lugu. Oled Kärla kandi mees, aga Kuressaares sündinud.

Kuressaares sündinud jah. Me oleme ju see põlvkond, kellel on veel silmade ees see 1944. aasta põgenike laine. Nad käisid meilt kodutalust läbi, olid öömajal, said toitu.

Siis hakkasid õudsed ajad peale. Põgenesime perega kolhoosi sattumise eest. Kinkisime kõik oma asjad kolhoosile ning peaasi oli, et mitte ise sinna sattuda. Kõik see vaesus ja kontroll. Inspektorid käisid vaatamas, et palju sul ikka sigu laudas on. Meil oli kaks siga pimedas nurgas, neid õnneks ei märgatud.

See õudne normide aeg. Sellist asja on tänapäeval raske seletada, et raha polnud. Ema tegi kukleid ja käis Kärla surnuaia taga ohvitseridele müümas. Esimesed poekingad või -saapad sain siis, kui läksin kaheksandasse klassi. Muidu sai ise tehtud. Ema kudus riided ise. Praegusele inimesele on seda raske selgeks teha.

Kas kuueaastane poiss tõesti mäletab seda keerulist aega?

Kuueaastane kujutab ehk palju ka ette, aga ikkagi mingi mälestus on. Vene vägede tulek ja sakslaste minek on kuidagimoodi nagu sees. Küüditamist mäletan ma päris selgelt. Siiamaani on meeles, kuidas metsa vahel auto põrin käib ja sa ei tea, kas see jääb sinu aia taga seisma või läheb naabri juurde. Auto oli ju sel ajal haruldane asi. Täiskasvanute juttude peale oli ka lapsel see hirm sees ja juuksed püsti.

Kus sa koolis käisid?

Olen Saaremaal käinud neljas algkoolis. Kohutavalt haritud mees. Lõpetasin Randvere algkoolis seitse klassi. Pärast seda sain endale kingad ning läksin praegusesse Saaremaa ühisgümnaasiumisse.

Huvi astronoomia ja füüsika vastu tekkis koolis?

See oli võib-olla isegi sellest, et isa näitas mulle õues tähti. See hakkas aina enam ja enam tõmbama ning siis ma ei kujutanud enam muud ette, kui taeva vahtimist. 

Keskkoolis olles ehitasin ise papist, kahest prilliklaasist ja luubist teleskoobi, millega hakkasin tegema vaatlusi ja need läksid juba selliseks, et hakati huvi tundma eesti noorte teadlaste grupis. Nad kutsusid mind Tallinna ja ma tegin ettekande oma vaatlustest. Siis oli loomulik, et ma ainult astronoomiat lähengi õppima.

Kas sellega olid ka ära määranud, et enam Saaremaale tõenäoliselt tagasi ei pöördu?

Saarlastega on kaks häda. Ühed lähevad majanduslikel põhjustel ära ja teised elukutse pärast. Kui tahad õppida trammijuhiks, pead paratamatult ära kolima.

On sul kahju ka, et minema pidid?

Harjumatu oli see, et Saaremaale tagasi minna tuli lubadega. Kui tahtsid ülikoolist koju minna, pidid ema käest saama küllakutse, mille vormistasid Tartu miilitsas ära. Saaremaal oli see häda, et mererannad olid üles küntud, saapajälgi sinna teha ei tohtinud. Ma ei pannud seda tähele ja seepärast oli pahandus piirivalvega. Saaremaa oli väga suletud ruum.

Kas vanemad ütlesid, et mine ja ela oma elu, või ootasid sinult abi kodutalu pidamisel?

Sel ajal, kui minu vanemad elasid ja ma ülikoolis käisin, olin ma nende ülalpeetav. Kui ma hakkasin ise teenima, ei olnud enam kahjuks vanemaid.

Saaremaaga kontakti pole sa kunagi kaotanud. Möldri külas on sul teine kodu ju peaaegu pool sajandit.

Jah, peaaegu 50 aastat. Mitte ainult mina, vaid ka pojad on selles kohas kinni. Nendel on seal kinnisvara ja loomulikult on see meie, meie laste ja lastelaste kodu. Kes aega saab, see sinna ka läheb.

Vahepeal olid vaid suvesaarlane, aga nüüd tuled ikka tihedamini tagasi?

Jah, kui vähegi võimalust on. Oleks ka hea, kui mind maetaks Saaremaale. Saabki koju tagasi.

On inimesi, kes peavad Saaremaad väga pühaks. Tean ühte vanaprouat, kes läks 44-ndal Rootsi ja tema viimane soov oli see, et ta maetaks Saaremaale võimalikult lähedale.

Minu vanaonu Robert Kreem, kes oli Kanadas ja tegi seal saarlaste ühingu, käis ikka oma elu viimastel päevadel meil talus. Kodu on ju inimesel ühes kohas. Mujal sa võid olla ja teha midagi.

Nii et ulgusaarlaste mõte on täitsa omal kohal?

Muidugi. Kui me ei ole Saaremaal, siis me oleme välismaal.

Saarlased hoiavad ju mujal omal moel kokku ka.

Tallinnaski on olemas saarlaste selts. Ikka aetakse oma asju ja räägitakse sama keelt, mis teisedki.

Sina ka ei saa Saaremaa keele teatud nüansist lahti?

Ilmselt ei saa. Kui ma läksin ülikooli, oli mul ikka see kaunis ö-täht, mida mandril ei osata öelda. Tüdrukud narrisid mind sellega.

Kui sa vaatad neid asju, mis Saaremaa peal juhtuvad, siis kuidas su arvates seal läheb?

Mu meelest Saaremaa areneb sama normaalselt kui teine osa Eestimaast. Muidugi on Saaremaal aina rohkem turiste. Nagu üks mees mulle Kuressaare peal ringi jalutades ütles: räägivad siin saksa ja inglise keelt, meie inimesi polegi enam tänaval.

On need turistid pigem õnneks või õnnetuseks?

Ikka õnneks. See annab majanduslikule arengule juurde.

Aga kui see teravik suunatakse turismi, mitte alaliste elanike peale, riivab see ka viimaste enesetunnet?

Kohalikud peavad ikka olema aluseks, ma arvan. Kõike muud võimaluste piires. Ma ei usu, et praegu hakatakse turiste suvisel ajal piirama. Aga peaks pehmelt arendama, et saarlastel oleks hea ja turistidel ka.

Oled sa pigem Saaremaa silla poolt?

Jah. Ma usun, et see lõpuks tuleb ka.

Oskad sa ette näha, kas armastus Saaremaa vastu võiks olla selleks põhjuseks, et inimesed ei tormaks sealt minema parema elujärje otsingul?

Meie kodu on praegu Saaremaal. Kodu selles mõttes, et kui me lähme Intsule, siis lähme Intsule ja ma tean, et ka pojapojad võtavad seda loomuliku osana, et see kodu on seal.

Aga maailm on lahti, Floridas võiks ka närve puhata.

Ma pean nägema, kuidas sirel hakkab mu ukse ees õitsema. Floridas ma olen ka olnud, aga seal pole sirelit. Mujal oledki suvitaja, aga oma kodusaarel vaatad, missugused linnud on tulnud ja kuidas on lood puudega, see on teine maailm. See on kodu.

Nii et sinu jaoks on Saaremaa ikkagi kodu?

Jah, loomulikult.

Tagasi üles