KÕNE IFFILE: Mis tooks noored saartele tagasi?

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

Kui saartel oleks korralikud ühendused mandriga, küllap siis rohkem noori siia tagasi tuleks, leiab laulja Ivo Linna. 

See, et saarel kasvanud noor inimene mandrile või välismaale ihkab, on täiesti loomulik. Tahad ju näha maailma ja mõista, mis elu seal mujal elatakse.

Minagi, kes ma kasvasin väikeses Kuressaares – toona küll Kingissepa nime kandvas linnas – tahtsin samuti väga mandrile. Muusikahuvilisena hääletasin mitu korda Tallinna, et tolleaegseid kuulsaid ansambleid kuulata. Kui piltlikult väljenduda, oli Tallinn ju meie jaoks  tuledes särav suurlinn, mis oma meluga lummas. 

Kui oled koolis, sind kamandatakse ja sunnitakse tegema asju, mida sa meeleldi ei teeks, kodus aga on oma režiim, siis – kes noortest ei tahaks olla iseseisev! Noorus on ju tormi ja tungi aeg.

Seejärel hakkad tegema tööd, milleks sind seatud ja kutsutud on. Ja siis – vähemalt minuga oli nii – saad aru, et ring on täis. Tahad tulla kodupaika, rahu ja vaikuse sisse tagasi.

Arvan, et tänapäeval sõltub tagasitulek sellest, kas ja kui palju sul tööd on. Kui Saaremaal on leiba teenida raske ja samas kogu maailm lahti, siis on ju arusaadav, et inimene tahab enda jaoks paremat otsida. Ja ta lähebki, et nooruse jõudu ja tarmu kasutades oma elujärge parandada. 

Ma ei ole siiski nii pessimist, et arvaksin: kes läheb, see enam tagasi ei tule. Paljud siiski tulevad. Saavad nad ju ühel hetkel aru, et saared on maailmas unikaalsed kohad. Sellist loodust, rahu, inimsuhteid sa mujalt naljalt ei leia. See teadmine jõuab kohale mitte ehk noorena, aga natuke hiljem. 

Vanasti olime põllumajandusega tegelev rahvas, kes elatas end maa harimisega. Nüüd on teised ajad. Kurb on näha lagunenud maju, söötis põlde ja võssa kasvanud karjamaid. Ometi on mul tunne, et tasapisi muutub see olukord paremaks. 

Mida teha, et noored saartele tagasi tuleks? Üle ilma on üks suuremaid majandusharusid turism. Kui oskaksime oma kadakat, kiviaeda ja oma toitu paremini reklaamida, siis turism oleks see, mis meie saartel tööd ja leiba annaks. See, mille pärast siia tullakse, ei pruugi ju sugugi olla ainult meie ehitismälestised. Kui saarele saabunud turist teab, et see või teine siinne toode on läbinisti kohalik, siis ta ostab ja naudib ja annab sellest teistelegi teada. 

Et inimesed tahaksid saartel elada, selleks peab ühendus mandriga – nii laeva-, lennu- kui ka bussiliiklus – olema korralik. Ühenduste loomine, hoidmine ja parandamine on aga riigi küsimus. Kuigi ma ei poolda silda ega tunnelit, peaks pääs saartele olema kui maanteepikendus.  Vaese riigina me tasuta sõitu üle mere küll tagada ei suuda, ent lausa hädasti on tarvis ühendused paremaks ja sujuvamaks muuta. Küllap siis oleks rohkem ka neid noori, kes saared oma koduks valivad.