JAANIS PRII ⟩ Mõned tormi õppetunnid

Saarlane ja purjetaja Jaanis Prii.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Istun soojas ja valges toas. Väljas lõõtsub tuul. Ilmateenistus on kõiki kenasti hoiatanud. Kogu Eesti kaart oli nende lehel tibukollane,” kirjutab saarlane ja purjetaja Jaanis Prii. “Midagi väga hullu õnneks vahest ei tule. Aga neid tormipäevi on viimasel ajal iseäranis palju.” 

Täna on paslik aeg mõtiskleda, mis on olnud meie viimaste tormide õppetunnid. Seda enam et kliimamuutused ähvardavad sagedasemate tormidega just talvisel aastaajal.

1. õppetund: ööpäev pime linn

Esimene õppetund on ligi kahekümne aasta tagune ja pärineb Kuressaarest. Täpset kuupäeva ei mäleta. See oli jaanuarikuu ja väljas oli külma viie kraadi ümber.

See ei olnud rajutuul. Oli tugev küll, aga talvised tormid tavaliselt väga tugevad ei ole. Muidugi on erandeid, nagu 2005. aasta jaanuaritorm.

Toonase talvise tormi muutis erandlikuks see, et algul sadas märga lund ja jäidet. Küllap need elektriliinid nii katkesidki. Igatahes oli terve Kuressaare juba õhtul pime.

Esmalt kadus kraanidest vesi. Veidi hiljem hakkasid toas radiaatorid jahtuma. Põhjuseks oli see, et keskküttesüsteemis ei jätkunud enam vett. Varugeneraatoreid ei olnud toona veevärgil ega katlamajal. Neid oli üldse vähe. Ainus erand oli haigla, kus osa aknaid helendas. Vee ja soojaga oli neilgi kitsas käes.

Lõunaks elekter taastus. Inimesed olid ebamugavused üle elanud. Suurim oht oli keskküttesüsteemil, kus osalt maa peal või halvasti soojustatud torustik ähvardas külmuda. Aga läks õnneks.

2. õppetund: kui tumm, siis tumm

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Veevärk on varunud generaatoreid. Kuidas on lood soojavõrguga, seda ma ei tea. Seekordsed kitsaskohad olid mujal. 

Seesama Kuressaare oli taas vooluta. Läinud aasta alguses. Arusaadavalt olid suletud kauplused, söögikohad. Kuna katkestus juhtus päeval, siis pimedus ei ahistanud. Ametnikud istusid mornilt kontorites. Kuigi internet puudus, said osa tänu seadmete UPS-toitele mõnda aega töödki teha. Lõunata jäänud kõht pitsitas ja kohvinälg tekitas stressi. 

Esialgu tõmmati traati tuttavatele ja uuriti, kuidas neil lood vooluga. Polnud aga endised ajad ja kohati kadus traadita telefoni levi juba tunniga. Just levi kadumine sai toona üleriigilise kajastuse, “Aktuaalses kaameras” ja mujalgi. Selgus, et side pole riigis elutähtsate teenuste nimekirjas.

3. õppetund, kõige õpetlikum

See kolmas klassitund, mis haaras suure osa Lõuna-Eestist, oli kõige õpetlikum. Järeltööna vaeti olukorda lausa rahvusringhäälingu saates “Suud puhtaks”. 

Elekter kadus kogu Võru linnas kell 16.32. Poolteise tunni pärast oli sealgi levi juba puudulik ja kadus siis paari tunniga täiesti. Kõige kauem kestis Elisa, kella 22-ni. 19.30 kadus linnast vesi ja ka küte. Elekter tuli tagasi kell üks öösel. Linnapea arvas, et kui vool poleks taastunud, siis kokkulaenatud generaatoritega saanuks nad hommikul vee taas voolama.

Siingi tekitas palju segadust just mobiililevi kadumine. Appi tuli ERR, kes raadiokanalite kaudu infot jagas. Iseasi, kui paljud raadio kuulamise peale tulid. See universaalne infokanal kipub netiajastul ununema. Pealegi – selleks, et raadiot kuulata, on ju vaja patareidega raadiot. Seesama raadio on paljudel küll ka mobiiltelefonis, aga uuematel mudelitel on see rakendus “kinni keeratud”.

Õppetund kodus ja kortermajas

Moostes oli toona elekter ära kolm päeva. Põlva vallavalitsus pakkus oma inimestele võimalust Veskiteatrisse sooja minna  ja suppi süüa ning organiseeris juba kortermajade soojasõlmedele generaatoreid, et majad maha ei jahtuks.  

See õppetund oli kõige põhjalikum. Omavalitsus võib küll generaatoritega saada tööle pumbajaama ja katlamaja, aga sellest üksi ei piisa. Enamikes kortermajades on soojusvahetiga keskküttesüsteem, mille soojasõlm toimub ainult elektriga. Seega peaks igal sellisel majal oma generaator olema. Pääsu pole ka keskküttega või automaatse küttesüsteemiga eramajas, sest sealgi on sageli tsirkulatsioonipump või muu elektriga töötav riistapuu. Kõige masendavam ongi see, kui sul on oma kaev ja ahi, aga vett kätte ei saa ja tuld koldesse teha samuti mitte. 

Nõukaaegne lahendus: lüps traktoriga 

Nõukaajal tuli elektrikatkestusi sagedamini ette. Maal aeti siis traktor põllult karjafarmi ja lüps võis alata. Nüüd jäi aga viimastest tormidest kõrvu mure, et mõnes farmis on isegi generaator olemas, aga pole seda kuhugi ühendada. Pole võimalik farmi elektrivõrgust lahti ühendada ja lokaalset võrku tekitada. Ilmselt polnud tegu veisefarmiga, sest seal on elekter elutähtis ja kogemused kindlasti olemas. 

See pole aga ainult põllumehe probleem. Teadmine ja oskus varem jutuks olnud soojasõlmed ja pumbamajad autonoomselt tööle saada on samuti tarviline vara. Kui häda käes ja generaator käima tõmmatud, on hilja elektriku peale mõelda. Nemad on siis kõige nõutumad töömehed.

Ma ei kirjutanud siin elementaarsetest vajadustest varuda vett ja toitu ning kütust. See on enesestmõistetav. Korraks tasub aga mõelda, kas pole majapidamises veel midagi, mis elektri puudumisel ebameeldiva üllatuse võib pakkuda.

Torm minu akna taga hakkab selleks korraks raugema. Uh, õnneks läks! 

Tagasi üles