“Mida vähem jääd ja külma, seda heitlikum on ilm,” tõdes mere- ja loodusemees Hillar Lipp Kadi raadio saates “Keskpäev”.
HILLAR LIPP ⟩ Soe talv pole midagi erakordset
Kui tänast päikeselist päeva vaadata, on küll varakevade tunne, ehkki see ei tähenda, et kevad käes on. Olgugi et vahtral mahl juba jookseb.
Olen ülestähendusi teinud kogu oma teadliku elu, küll ilmastikust, küll kalapüügist.
Kui tänast kevadtalvist ilma vaadata, ei ole selles midagi eriskummalist. Uurisin oma ülestähendusi, kust lugesin, et 1989. aastal oli ilm täpselt samasugune: temperatuur neli kraadi plussis. 24. veebruaril 1990. aastal oli sooja 6–10 kraadi. Paar päeva hiljem oli tõsine torm – 30–35 meetrit sekundis.
1991. aastal oli täpselt samasugune veebruar – neli-viis kraadi sooja, Liivi laht jääta.
Edasi samamoodi 2005, 2011, 2014. Tänavu on eriline aasta siiski selle poolest, et kuskil ei ole jääd.
Midagi erakorralist aga sellises soojas talves ei ole. Veel ei saa öelda, nagu oleks tali taeva jäänud. Võib-olla ikkagi hirmutab meid nädala-kahega.
Samas on meil jagunud ka pakast. 1981–1982 olid talved, kus pakast oli 30 kraadi ja merejää paksus pool meetrit, kui jää alt kala püüdsime.
Paraku on tugev ja paks jää jäänud väga kaugesse aega. Jääteest merel rääkimata. Tendents on siiski soojenemisele, see on selge.
Kalamehed räägivad, et kui õiget talve pole, jääb ka kalapüük nadiks. Mereelustikule meie kliimavööndis on jää teke ikka vajalik.
Hallhülged poegivad seal, kus nende häirimise tõenäosus on kõige väiksem. Kui jääd pole, koonduvad hallhülged poegimisperioodil kaugetele meresaartele ja laidudele. Kui nad on seal sunnitud olema külg külje kõrval, siis osa poegi haigestub ja sureb. Aga mis teha, see on paratamatus.
Hüljeste pärast ei maksa siiski väga muretseda – küll nad meie soojas talves kuidagi hakkama saavad.
Tänavune talv on olnud üsna tormine. Mida vähem jääd ja külma, seda heitlikum on ilm, üks torm teise otsa. Samas – mis me teha saame? Ilma vastu me ei saa. Kuna meid ümbritseb meri, siis meri on see, mis meie ilma kujundab.