"Võib tunduda, justkui oleks meie linna puhkealal kõik valmis: meil on ju supelrand ja jahisadam, hotellid turistide jaoks. Ma ei näe põhjust, miks peaks sellele alale ehitama veel midagi suurt," ütleb Kuressaare puhkealale muinsuskaitse eritingimused koostanud arhitekt Lilian Hansar.
1998. aastal ehk 22 aastat tagasi tegime tollases linnavalitsuses koos arhitekt Tuuli Oru ja linnainseneridega esimese puhkeala planeeringu. Suur osa sellest on teoks saanud. Ja seda tänu varasematele linnavalitsustele, arendajatele, ehitajatele. Eriti suur saavutus on see, et seni on puhkeala suudetud hoida autoliiklusest vaba.
Mis puudutab muinsuskaitse nõudmisi, siis praegu ja edaspidi kehtib sama põhimõte: linnus kui linna märk peab olema vaadeldav ja võimalikult palju ka maismaalt, mitte ainult merelt.
Mäletan, mis seisus oli meie puhkeala nõukogude aja lõpus. Meres ei julgenud ujumaski käia, rääkimata paadiga sõitmisest. Viimase paarikümne aastaga on seal ära tehtud tohutu töö. Võib tunduda, justkui olekski kõik valmis: meil on ju supelrand ja jahisadam, hotellid turistide jaoks. Ma ei näe põhjust, miks peaks sellele alale ehitama veel midagi suurt.
Lähtusin sellest, et puhkeala oleks ka tulevikus võrdlemisi hõredalt hoonestatud – nii nagu see ala oma kujunemise ajal on olnud. See on Kuressaare linna omapära, et mererand ei ole tihedalt hoonestatud nagu mõned vanemad sadamalinnad näiteks Euroopas. Sooviksin, et mereäärne ala oleks turistidele, aga eelkõige linnarahvale meeldiv ja rahulik koht puhkamiseks.
Staadionitagusel alal Väike-Roomassaare poolsaarel ei saa mitmel põhjusel midagi uut ehitada, ehkki juba kümmekond või rohkem aastat tagasi plaaniti sinna golfirada. Esiteks on see merest tõusnud maa madal – viimane üleujutus näitas ilmekalt, kuidas see ala vee alla jäi.
Kui sinna tahta ehitada, vajaks see maa tohutult täitmist. See on aga väga kallis. Teiseks sulgeksid ehitatavad hooned linnuse vaated Väike-Roomassaare poolt. Meil on Kuressaares küllalt selliseid kohti, kuhu näiteks uusi hotelle ja elamuid ehitada saaks.
Samas võiks Väike-Roomassaare poolsaar, kus kasvavad looduskaitsealused taimed, olla koht, kus jalutada saaks. Kuna maa on vesine, võiks seal olla laudteed. Samuti võiks poolsaare lõpus asuda vaatetorni moodi rajatis ning ehk ka pikniku pidamise platsid. Kunagi Eesti ajal plaaniti Väike-Roomassaare poolsaarele puiesteega Staadioni tänav, mis suundus uude ujumiskohta. Teised ujumisalad linna lähedal olid ju kinni kasvanud, seal aga oli sügavam vesi. Kas poolsaarel just ujumiskoht olema peaks, aga korrastamist see ala vajaks, et inimesed seal käima hakkaksid.
Samuti võiks mingi ehitis asuda Raiekivi sääre otsas. Kunagi asus seal jahtklubi hoone, mida vanemad inimesed kindlasti veel mäletavad. Ka 1998. aasta planeering nägi ette sinna ehitist. Võiks ju seal tegutseda erinevaid funktsioone sisaldav rannahoone. Vahest tasuks Raiekivi säärele rajada ka väliujula. Seal käib isegi praegu palju inimesi ujumas, osa ka talveperioodil.
"Meil on ju supelrand ja jahisadam, hotellid turistide jaoks. Ma ei näe põhjust, miks peaks sellele alale ehitama veel midagi suurt."
Praegune ajutine ujumiskoht Raiekivi säärel on ohtlik – tean seda omast käest, kuna käin seal oma kolme lapselapsega.
Puhkeala ujumisrannad jätavad praegu veidi korrastamata mulje. Sinna võiks paigaldada rohkem pinke, ühtlustada riietuskabiinide ilmet, samuti vajaks uuendamist vana välikäimla. Kogu puhkealal torkavad silma suured ja kohmakad prügikastid, mis vajaksid asendamist sobivamatega.
Muinsuskaitsjatele ja osale linnaelanikest on pinnuks silmis muinsuskaitsega kooskõlastamata ehitatud rulapark. Betoonist rulapark minu hinnangul looduskeskkonda ei sobi, samuti asub see liiga lähedal nii jalutusteele, linnuse kaitsevööndi rajatistele kui ka Albert Uustulndi monumendile. Noorte jaoks tasuks arendada hoopis staadionilähedast ala, võiks mõelda, milliseid aktiivsemaid ajaveetmise ja mängimisvõimalusi sinna rajada. Ka staadion koos tribüünide äärde planeeritud ehitisega tuleks välja ehitada, näiteks oleks sinna tarvis tualette, mis teenindaksid ka randa.
Tori abaja ümbrus on minu arvates praegu tipp-topp: seal on jahtklubi, töötab merepääste. Vaba plats GOSPA ja jahtklubi hoone vahel võiks jääda jahtklubi arendamiseks. Puhuks, kui tekib vajadus kas jahisadama nõudeid paremini täita või kohvikut laiendada. Samas tuleb puhkealal vältida "putkade" ehitust – tegemist on ju soliidse alaga.
Kindlasti oleks meie puhkealal ruumi ka monumentide jaoks. Leian aga, et seda, kuhu mingi skulptuur püstitada, planeeringuga ette näha ei saa. Palju oleneb ju sellest, milline oli see inimene või sündmus, keda või mida jäädvustada tahetakse. Ma ei arva, et puhkealal peaks olema monumentide allee, see tundub veidi nõukaaegne lahendus.
Puhkeala kõige tähtsamas kompleksis – kindluses ja selle kaitsevööndist tehakse jätkuvalt konserveerimis- ja restaureerimistöid, uusehitiste rajamine sinna on keelatud. Pargis midagi suurt ette võtta pole vaja, piisab olemasoleva korrastamisest ja korrashoidmisest. Kogu selle ala kohta on koostatud põhjalik restaureerimisprojekt.