Dr. Edward Laane: ärge heitke meelt, kui testi ei tehta

Edward Laane

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kuressaare haigla ravijuht Dr. Edward Laane rääkis Kadi raadiole antud intervjuus koroonaviiruse hetkeseisust Saaremaal ja palus inimestel mitte meelte heita. Dr. Laanet usutles Tõnis Kipper. 

Mul äärmiselt hea meel, et te olite nõus ka meile siia stuudiosse tulemast. Me oleme siin nüüd üle nädala juba oma uksi kinni hoidnud, liikunud nii vähe kui võimalik.  Te olete väga julge mees. 

See on mu töö. Olen õppinud meditsiini ja sellega kaasnevad teatud riskid. Kui töötad meditsiinis, siis nendele peab silma vaatama. 

Õhtulehes on  pikk lugu samal teemal ja Tallinna Tehnikaülikooli professor Peep Palumaa ütleb umbes nii, et, et inimene on ikkagi looduse üks parim saavutus. Viirus ei ole isegi mitte elusolend, me ei tohi teda karta, sest hirm on väga halb nõuandja igas ja eriti veel sellises keerulises olukorras. Hirme ei saa ravida. Me peame võitlema tema vastu kõigi vahenditega. Kas hirmu on Kuressaares Saaremaal praegu palju? 

Kui päris ausalt vastata, siis ma arvan, et hirmu on palju ja see tuleneb eelkõige teadmatusest. Kuna tegemist uue viirusega, siis keegi täpselt veel ei tea, kõik andmed on uued. Minu meelest väga hirmutav on see, mis Itaalias toimub. See ei tähenda, et Eestis peaks kõik samamoodi korduma, aga need pildid ja kaadrid ja kõik need sõnumid on väga hirmuäratavad. Teine probleem on kindlasti riigisisene kommunikatsioon, et kas riigis tulevad ühesugused sõnumid või see sõnum pidevalt muutub. See omakorda siis tekitab inimestele kas kindlust või ebakindlust. 

Te olete olnud kogu aeg seda meelt, et Kuressaares peaks olema võimalus võimalikel võimalikult paljudel inimestel teha test. Eile päevast alates on meil niinimetatud „drive-in” võimalus seal haigla juures olemas. Kui palju te pidite selle nimel võitlema, et see nii läheks? 

Selle eest tegelikult Kuressaare haigla ei pidanud üldse võitlema. Võiks öelda, et see on Kuressaare haigla tegevuse jätk.

Te tegite selle esimese katse juba enne ära.

Jah, me tegime esimese katse ära ja võib-olla natuke saime tutistada. Tänase lahenduse on organiseerinud riik läbi perearstisüsteemi, haigla aitab omalt poolt kaasa personaliga. Analüüsid lähevad Tallinnasse ja vastused saab perearsti käest. Sinna testlasse ei ole hetkel ise mõtet minna. Sinna saab ainult perearsti saatekirjaga, inimestele helistatakse, antakse täpne aeg ja ma saan aru, et viie minutiliste vahedega.

Võimalus, et igal inimesel oleks võimalus test teha, kas see seisab raha taga, kas see seisab inimressursi taga või see ei ole lihtsalt mõttekas? 

Mina saan rääkida ainult oma isiklikust seisukohast. Kui võtame epidemioloogilise seisukoha ja nii-öelda selle tundmatu faktori, siis selleks, et seda tundmatut õppida on vaja andmeid. Peame teadma, kes on ja  kes ei ole nakatunud. Seda ei saa muud moodi teada kui testides. 

Puhangu alus Kuressaares ja Saaremaal on suure tõenäosusega seesama võrkpallimäng.

Meile siin kinnitati, et kõik on ohutu ja see on ka läbi läinud meediast, et Kuressaare haigla ravijuht Edward Laane teatas, kuidas on ohutu. Ma saan vastata, et Kuressaare Haigla käest ametlikku hinnangut ei küsitud, kui ohutu see on. Kas nüüd Kuressaare haigla oleks saanud midagi muud teha, see on tagantjärgi tarkus ja ma arvan, et need teemad ei vii kuhugi. 

Teistpidi ikkagi, kuna on ametlikult kinnitatud, et on ohutu ja nüüd selgub,et me oleme Eestis kõige suurema tihedusega infektsioonipiirkond, siis vääriks see suuremat tähelepanu. 

Kuskil oli ka selline võrdlus, et meilt pihta hakkamine oligi hea, sest kui oleks toimunud Tallinnas Tondiraba jäähallis Filip Kirkorovi kontsert, kuhu oli müüdud üle 7000 pileti, siis see oleks olnud palju kontrollimatum kui Saaremaal. Meid on võimalik ikkagi nii-öelda karantiini panna. 

Kui ikkagi väga suur hulk elanikkonnast haigestub, siis levik on paratamatu. Ja kui haigestub vähe, siis on võimalik ehk viirusele piir panna. Kui me hüpoteetiliselt nüüd läbi mängime, kuidas kolle oleks saanud alguse Tallinnast ja meie maakond karantiini pandud, siis tõenäoliselt oleks olukord siin teine. Kui karantiin kestab piisav aja, siis Saaremaa oleks suures ulatuses jäänud sellest puutumata, kui hüpoteetiliselt räägime. Aga siiski on olukord selline, et kolle on meil ja me peame nüüd sellega siin hakkama saama.

Kui suur on tõenäosuse, et inimesed hakkavad haiglasse tulema kõik ühel ajal? 

Tänase seisuga me seda ei tea. Kolm päeva juba iga hetk ootame, et nüüd hakkavad haiged tulema, valla kriisistaap on teinud väga suuri pingutusi ja ettevalmistusi selleks olukorraks. Haigla on teinud suuri ettevalmistusi selleks olukorraks, näiteks me oleme viinud haiglas olevate haigete arvu miinimumini.

Siiani oli kord, et kui on koroonaviirusega nakatunud haige, kes vajab haiglaravi, siis seda peab ravima neljas haiglas Eestis. Nüüd tulid korraldused, et kui kohalikul haiglal on võimekus, siis nad peavad ravima ise. 

Palju meil voodikohti on? 

Kolmkümmend kuus

Mandrile on täna läinud palju?

Võin eksida ühe või kahega, aga vist on läinud kuus. 

Meil on tänase päeva jooksul tulnud üsna-üsna palju kõnesid ja küsimusi. Me katsume neid vahepeal siin vastata. Küsimus  on selline, et Verekeskus ootab verd loovutama, kas Kuressaare planeeritud doonoripäevad toimuvad ja kuidas suhtub ravijuht sellisesse üleskutsesse praegusel ajal. Mina küsin lisaks, et kuidas meil on doonoriverega olukord? 

Verega on väga kriitiline, tõesti väga kriitiline. Olen lugenud, et koroona viirus võib-olla ka veres ja isiklikult lükkaks selle doonorlusepäeva edasi, kuni tulevad selgemad instruktsioonid, kui ohutu see täpselt on. 

Siinkohal on hea võimalus teid kiita ka selle eest, et ei olnud kollegiaalne oma kolleegidega Põhja Regionaalhaiglast, vaid astusite vägagi resoluutselt meie vähihaigete kaitseks välja ja, mis on väga-väga märkimisväärselt samm. 

Aitäh. Ma arvan, et iga arst peab ikkagi tegema arsti tööd ja kui me töötame Kuressaares, siis selle eest me siis seisame. Loomulikult me seisame oma inimeste eest.

Kuidas me nende sümptomitega peaksime käituma? Arvamusi on erinevaid. Juba räägitakse maitsetaju kadumisest. 

Vastus ongi nii kurb nagu hetkel on, et me tõesti ei tea. On käidud välja väide, et igaüks võib-olla potentsiaalselt nakatanud. Kuressaare haiglas me oleme seda reeglit tegelikult juba nädal aega kasutanud ja päris avalikult öelnud, et me ei tea, kes on haige. Kuressaare haiglas on nõutud maskide kandmine ja kui me nüüd patsiendi juurde lähme, siis tuleb ka kinnaste kandmine. Teatud protsendil palavikku ei ole ja tõesti võivad olla väga vähesed sümptomid, kas siis tõesti kurgus kriibib või on maitsetaju puudus. Seda viimast lugesin paar päeva tagasi ühe Saksamaa arsti arvamusest. Meie vallavanem ise ka teatas, et tal olid sellised sümptomid. Me saame selle viiruse kohta järjest uut teada ja kui raadiokuulajad tunnevad, et nendel on ootamatult tõesti maitsetaju ära kadunud, siis väga suure tõenäosusega võib nendel koroonaviirus olla. 

See on vast natukene mõtlemises ka kinni: kui kuulsin esimest korda uudist, et meil on Saaremaal see viirus olemas, ma kohe tundsin, kuidas mul palavik hakkas tõusma. 

Kindlasti on inimesi, kes kardavad ja hakkavadki tundma, et nendel on täpselt samad sümptomid. Ütlen veelkord, et mida täpsem on informatsioon viiruse kohta, mis tuleb kas või riiklikest kanalitest, seda rahulikum on kogukond. Me hetkel ei tea, millised sümptomid võivad täpselt olla. Laialdasem testimine viiruse kohta ja informatsiooni kogumine tuleb ikkagi ainult kasuks. 

Kuulajad on küsinud, millal hakatakse aitama kõiki abivajajaid. Silmas on siis peetud ilmselt testimist. 

Küsimus on laborite võimekuses ja ütleme selle siis välja: ka rahas. Kas on raha nii palju, et kõikidele Eesti elanikele teha teste? Minu teada peaks testi hind olema 100 euro kandis või isegi natuke üle. Kui me selle nüüd inimeste peale kokku arvutame, siis me saame kogusumma, mis selle testimise peale läheks. Alternatiiv oleks kiirtestid, mille üle on viimasel nädalal palju arutatud. 

Käesoleval hetkel ma saan aru, et seda peetakse seda ebausaldusväärseks. Samas eile ma lugesin, et perearstidele on antud luba teha kiirteste. Seal võivad olla puudused, aga mina isiklikult arvan, et kui perearsti süsteemi kaudu ikkagi kiirtestid lähevad käiku või apteeki müügile, võiks ikkagi neid rakendada.

Kes aitab peresid, kus pereliikmed on haiged, aga koroona testimise sihtgruppi nad ei sobitu?

Siin on tõesti vastuolu, et kui võtame need kriteeriumid, mis hetkel kehtivad, siis esiteks peab olema vanus üle 80 eluaasta. Võime mõelda, palju on Eesti keskmine eluiga, kas see on siis üle või alla 80. 

Siin on ka see näide, et praegu küllaltki paljud pakuvad vabatahtlikult oma abi, mis on hea ja tänuväärne. Nüüd oleme olukorra ees, kus noor inimene pakub abi ja ka tall ei ole sümptomeid või on neid vähe, aga ta võib olla koroona positiivne ja ta ei saa testida. Kui ta läheb näiteks vanadekodusse, mis on praegu olnud isolatsioonis ja kui ta on tõesti  positiivne ning viib viiruse sisse, siis saab see vanadekodule olema üsna keeruline  olukord. Need, kes lähevad vabatahtlikult hooldekodusse, nad peaksid saama testitud, et nad tõesti oleks ohutud.

Kuulaja küsimus: „Minu ema tunneb ennast juba neljandat päeva väga halvasti. Tugev peavalu, valud silmades, liigestevalu, valuhood rindkere piirkonnas, nõrkus, tal on kilpnäärme krooniline põletik, südame-veresoonkonna haigus, vanusega seotud teised kroonilised haigused, vanus 60, palavikku pole. Kusjuures tal polegi tavaliselt palavikku ka siis kui on külmetushaigused. Ta osales NOM festivalil ning on olnud muid kokkupuuteid juba haigestunud inimestega. Täna perearstile testisooviga helistades öeldi, et ta ei kvalifitseeru ilmselt siis sellepärast, et pole palavikku. Kui öeldakse, et palavikuta ja väheste tunnustega inimesed on kõige suuremad nakkusallikad, miks siis selliste tulemustega inimesed ei kvalifitseeru testimisele?”

See on tõesti kahetsusväärne olukord, et arst on võtnud hetkekriteeriumid ja neid punkt-punktilt vaadanud. Ainuke soovitus saab olla proovida uuesti perearstiga üle rääkida, et kui tekib mõni sümptom, siis sellest kindlasti teada anda.

Miks inimesed neid teste nii kangesti tahavad, kas see on  enesetunde küsimus, teadmatus on tegelikult ikkagi väga halb tunne. Kui mul kogu aeg see mõte istub kusagil seal kõrvade vahel, et aga äkki mul on? 

Inimesed tahavad mingitki kindlust. Kogukond ootab ikkagi adekvaatset informatsiooni, nii haiglalt vallalt kui terviseametilt, riigilt laiemalt. Kui me ütleme ainult, kuidas me midagi ei tea ja ka midagi ei paku, siis ma arvan, et see ei ole parim kommunikatsioon. Kuressaare haigla poolt oleme püüdnud öelda, et viirus on tundmatu, me täpselt ei tea tema kohta, mis tema omadused on. Peab olema ettevaatlik. Arvestades Kuressaare elanikkonda ja siinseid sündmusi või üritusi, peab arvestama , et suur hulk inimesi on koroona viirusega kokku puutunud ja igasugune ettevaatusabinõu on teretulnud. Ma tahaks südamele panna, et kellel on võimalik kodus töötada, tehke seda. Kes tulevad välja, peaksid kandma maski ehkki me teame, et see sajaprotsendilist garantiid ei anna. Väga oluline on kätepesu, sobib ka seep ja vesi. Pindade desinfitseerimine või pindade puhastamine, põrandate puhastamine, isikliku hügieeni jälgimine, need kõik on väga-väga olulised. Kõik ennetavad meetmed on on vajalikud,sellest viirusest ei saa jagu üksiku meetmega,  on vaja mitut meetodit kasutada korraga. 

Ma tahaks veel öelda inimestele, kes tunnevad, et neil on koroonaviirus aga neid ei testita, siis ei peaks meelt heitma. Ma arvan, et aja jooksul saavad ikkagi inimesed testitud. Kui kellelgi on viirushaiguse sümptomid, siis olge kodus, ärge heitke meelt. Senikaua, kuni saab kodus ennast külmetusvastaste ravimitega ravida, tuleb seda teha. Palaviku langetamiseks  on kõige parem paratsetamool, on arutletud ka ibuprofeeni üle, kuid mina ise isiklikult eelistaksin paratsetamooli. Kui seda ei ole, aga ibuprofeen on, siis sobib ka see. 

Veel kord,  palun ärge heitke meelt, kui praegu viirustest teid ei tehta. Oluline on kodune ravi. Kui sümptomid muutuvad raskeks ja  kodus hakkama ei saa, siis tuleb kutsuda kiirabi. 

Kuidas te hindate praegu meie valla kriisikomisjoni tööd ja tegevust, nad on teiega olnud väga tihedas kontaktis ja haigla esindused on ju alati seal kohal olnud. Kas oleme teinud piisavalt, nii palju, kui me oleme osanud, teadnud ja suutnud? 

Ma ütlen ainult kiidusõnu. Nad tõesti on teinud kõik endast oleneva, mis praegu teha saab. Näen, et kriiside puhul jääb riik versus vald tasandil palju ülesandeid ikkagi kohalike lahendada. Riik kindlasti ka püüab, aga kui kriis tabab sügavamalt, siis ütleme, et kõiki nüansse pole ette nähtud. Kõige lihtsam näide on kaitsevahendid. Kui läheme ajas tagasi ja kuuleme, et kõik haiglates on olemas kaitsevahendid ja nüüd kuuleme, et on puudus, siis räägib see enda eest.

Kas haiguse läbi põdedes tekib immuunsus või mitte? Praegu saab lugeda nii ja naa, kui tekib, siis oleks ju tulevik helgem just Saaremaal, sest suurem mass on muutunud varsti immuunseks ja nii saaks jälle piirid avada.

Kahjuks ei ole sellele täna vastust, vara on veel öelda. Ma usun, et järgmine poolaaasta või aasta seda näitab, kas me siis saavutame immuunsuse ja kui püsiv või tugev see immuunsus on.

Kuressaare haigla on praegu meie oma inimeste jaoks äärmiselt tähtis ja kogukond on haiglat toetanud. See on ju hea, et kogukond on haigla selja taga. 

Me oleme tõesti kogukonnale väga tänulikud, et nad haiglat toetavad. Igaüks oma oma võimete kohaselt ja see abi on väga teretulnud.

Meie haigla inimesed ja personal on ju ka kõigest ikkagi inimesed ega pole mingit garantiid, et nendele ei või nakkus külge hakata. Teine asi on see, et seda tööd on teil praegu ikkagi oluliselt rohkem, kui tavalisel ajal. Kõik on juba praegu selle töömahu tõttu raskeks seisus. See on nii füüsiline, kui ka vaimne koormus. Mis varud teil on, kui keegi haigeks jääb, kui mõni kiirabibrigaad ära langeb, kus teil neid inimesi võtta? 

Tõesti on olnud juba inimesi ka meil haiglas, kes on jäänud haid haigeks ja kes on andnud positiivse proovi. Sseetõttu ma ütlen veelkord, et haiglas peab olema ainult see personal, kes on seal hädavajalik. Senikaua, kuni ei ole sümptomeid käiakse tööl. Kui tekivad sümptomid, siis tõesti testitakse ja jäädakse koju. Kes käivad tööl, peavad jälgima hügieenireegleid väga rangelt. Peavad maski kandma, käsi pesema, kindaid kasutama. Kui me jätaksime koju kõik haiglatöötajad, kes on olnud koroonapositiivsega kontaktse, võiksime vist haigla sulgeda. 

Kui me rääkisime teiega eile, siis küsisin, et kui räägiksime 1. mail, juunil või juulil uuesti, kas kollased telgid haigla juures oleks alles?

Ega me jälle täpselt ei tea, ma tõesti loodan, et ei ole. Sõltub väga palju tõesti kogukonnast, kas haiged püsivad kodus või käivad väljas ja levitavad viirust. Suur küsimärk on hooldekodud, praegu seal veel minu teada viirust ei ole. Kui jõuab, on olukord raske. Ütleme nii, et see epideemia võiks kaheksa nädalaga vaibuda. Kindlasti ei saa täna öelda, et me oleme kahe kuu pärast viirusest vabad.

Intervjuu on täies pikkuses kuulatav Kadi raadio kodulehel

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles