Suur maa, suured asjad ⟩ Mis tuleb halva unenäo järel?

Neeme Korv

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

"Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik, mis sisuliselt tähendas, et loodusõnnetused peavad olema võimatud. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksid nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused? Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi."

Kes tundis ära? Tõepoolest, see on Albert Camus' kirjandusklassikasse kuuluv teos "Katk".

Ühel hommikul praeguste lõputult sarnaste päevade reas rääkis tütar öösel nähtud halvast unenäost. Kirjeldus oli väga pikk ja samavõrd painav. Ilmselgelt oli laps häiritud. Aga päike paistis köögiaknast sisse, kohv ja puder lõhnasid laual nagu vanasti, ümberringi talitasid lähedased inimesed turvatunnet luues ja unenäoga kaasnenud ebamugavustunne hakkas hajuma nagu alati. Paari tunnigas haihtus öine painaja nagu tavaliselt.

Võibolla tekib selle ühise lahingu tulemusena meretaguse ja mandri vahel ka mingi sügavam vastastikune mõistmine? Võibolla, aga tõenäolisem on see, et ma eksin. Sest see on nii inimlik.

Koroonaviiruse pandeemiat võib kahtlemata võrrelda loodusõnnetusega. Camus kirjutab "Katkus", et loodusõnnetust ei saa mõõta inimese mõõdupuuga. Seepärast öeldakse, et loodusõnnestus on ebareaalne, et see on halb unenägu, mis saab otsa. "Ent mitte alati ei saa nad otsa, halbades unenägudes saavad otsa inimesed, ja esimeses järjekorras humaansed inimesed, sest nad ei ole end valmis seadnud."

Viiruse alahindamine, üleolev suhtumine, ja nii edasi – me oleme kõike seda näinud. Ent tasuks mõelda neile kümnetele inimestele, kes on haiglaravil, peavad kasutama hingamisaparaate või on kahjuks siit ilmast ära kutsutud. Ma ei räägi ainult riskirühmast, vanemaealistest ja kroonilistest haigetest, vaid ka noortest inimestest, kes on sattunud selle viiruse küüsi – me näeme, et see on vinduv ja võib organismi pikalt piinata.

Kirjeldatud suhtumine on ülimalt inimlik. Eksimine on ülimalt inimlik, seda on tõdenud juba antiikfilosoofid. Emeriitprofessor Marju Lauristin rääkis neil päevil, et meist saavad selle kriisi tulemusel paremad inimesed. Ka see on inimlik seisukoht, ja ehkki oma idealismis ilus, minu arvates ekslik, mu hea õpetaja, tahaksin öelda.

Samas tasuks meil kõigil siiski mõelda, milline on see homne, mis meid ees ootab pärast seda kriisi. Majandusmootori taaskäivitamine ei saa olema kerge. Mitmed helgemad pead, ettevõtja Viljar Arakas näiteks, on sel nädalal hoiatanud ringvõlgnevuse tekke eest. Riigid, Eesti kaasa arvatud, pumpavad majandusse hiigelsummasid. Kuhu see raha õieti läheb? Kas midagi sellest loob ka väärtust või oleme tulevikus lihtsalt jälle vaesemad?

Ma ei usu, et me oleksime kriisi järel inimestena paremad. Me ei muutu naljalt. Inimene on ikka külvanud ise kaost, käivitades näiteks sõdu (mis on alati olnud ogar – jälle Camus!) ja aina eksinud, ennekõike iseendas. Kuid igaüks meist peaks tegema kõvasti tööd selle nimel, et maailm meie ümber oleks parem võimalikult paljudele meist. Nii paraneks ka meie üldine vaimne valmisolek niisugusteks kriisideks, nagu praegune.

Eestis pole praegu teist kogukonda, mida koroonaviirus oleks sama lähedalt puudutanud kui kogukonda Saaremaal. Saarlased on läbi aegade omaette ja edukalt kõikvõimalikke võitlusi pidanud, aga seekord on suure maa abi hädavajalik. Võibolla tekib selle ühise lahingu tulemusena meretaguse ja mandri vahel ka mingi sügavam vastastikune mõistmine? Võibolla, aga tõenäolsiem on see, et ma eksin. Sest see on nii inimlik.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles