Muuseumi jõudis kolmas vabadussõdalase teenetemärk

ÕIGEL AJAL ÕIGES KOHAS: Priit Kivi näitab teenetemärki, mis jõudis muuseumi paljuski tänu tema esinemisele. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Saaremaa muuseumi kogud täienesid Ado Bartelsi (ka Bärtelsi) Vabadusristiga, mille soomusrongil võidelnud saarlane pälvis 1919. aasta novembris isikliku vapruse eest.

Uued esemed jõuavad muuseumi sageli kaunis juhuslikult, nii ka seekord. Nimelt rääkis muuseumi peavarahoidja Priit Kivi selle aasta alguses merekultuuri seltsis vabariigi tulekust Saaremaal ja mainis muu hulgas, et muuseumil on kaks Johannes Poopuule kuulunud Vabadusristi. Selle peale teatas tuntud giid Ülo Roos, et ka tema valduses on üks selline teenetemärk, mida ta tahab muuseumile üle anda. Mees pidas sõna ja nüüd ootabki ajahambast mõnevõrra puretud Vabadusristi teise klassi kolmanda järgu teenetemärk muuseumis konservaatori kätte toimetamist.

"Sellest ei teadnud mitte keegi," ütles Roos märgi kohta, mida ta hoidis varjul pool sajandit. Auraha sattus tema kätte täiesti juhuslikult 1969. või 1970. aastal Kuressaares Kalinini, praegusel Rootsi tänaval Mihkel ja Juuli Tilti juures tuba üürides. Roos oli tol ajal kõva märgikoguja. Ühel hetkel tuli majaperemees tema juurde ja ütles, et tal on pakkuda Vabadussõja sangari teenetemärk. Vastukaubaks ei tahtnud ta rohkem ega vähem kui autokoorma küttepuid. Roos organiseeris puud kohale ja lõhkus ise ära ka.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Pererahva kätte jäi märk Roosi mäletamist mööda aga seetõttu, et Ado Bartels elas samuti mõnda aega Tiltide juures üürnikuna, enne kui ta Koluvere invaliididekodusse viidi, kus ta 1969. aastal suri. Vabadusristi oma märgivaibale Roos loomulikult ei riputanud. "Nii loll ei olnud isegi mina mitte," muigas ta. Ja nõnda jäigi auraha aastakümneteks kapipõhja oma aega ootama.

Vabadusristi teenis soomusrongi nr 5 vanema allohvitserina võidelnud Bartels välja isikliku vapruse eest 22. novembril 1919 lahingus Jamburgi all. Priit Kivi selgitas, et seoses Eesti ja Nõukogude Vene rahuläbirääkimiste algusega üritas Vene pool Eestit sõjaväljal survestades paremaid positsioone saada. Viru rindel pressisid punaväelased suurte jõududega peale ning sundisid eestlased taanduma. Soomusrongi nr 5 võitlejate tegutsemine pani aga punaväelaste hoo seisma.

Kivi sõnul on edaspidi, kui märk saab konserveeritud, seda kindlasti plaanis ka avalikkusele eksponeerida.

Vanemallohvitser Ado Bartels

Sündis 26. (14.) 02.1892 Saaremaal Kogula valla rätsepa peres. Hiljem kolis pere Pärsama valla Koikla küla Mardi-Lauri tallu. Õppis Karja kihelkonnakoolis ja 1922 kaubanduskursustel. Esimese maailmasõja eel vabrikutööline.

Teenis 1913–17 Vene väes. Esimese maailmasõja ajal 2. Siberi küti suurtükiväe brigaadis bombardiir, ülendati kapraliks. Vabadussõja ajal alates 3. märtsist 1919 2. diviisi tagavarapataljonis, viidi 16. märtsil 1919 üle laiarööpmelise soomusrongi nr 5 patareisse.

Osales lahingutes Punaarmee vastu Pihkva ja Narva rindel, sai kolm korda haavata: 10. aprillil 1919 Petseri all Košeljaha ja 3. novembril 1919 Moglino jaama juures ning 9. detsembril 1919 Narva all Dubrovka küla lähistel. Saadud vigastuste tõttu amputeeriti tema vasak käsi.

Nooremallohvitser juunist 1919, vanemallohvitser jaanuarist 1920. Aprillis 1920 vabastati teenistusest. Vabadussõja invaliid.

Pidas Saaremaa Pärsama valla Karja mõisast eraldatud Tammeniidi talu ja oli alates 1923 Leisis venna kaupluses raamatupidaja, hiljem ärijuht. Oli 1929 Pärsama vabatahtliku tuletõrje ühingu asutajaliige ja auliige, Pärsamaa Ühispanga nõukogu ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu Pärsama osakonna esimees, Karja Põllumeeste Seltsi juhatuse, Pärsama Haridusseltsi revisjonikomisjoni, Pärsama Tarvitajate Ühisuse juhatuse, Saaremaa Merispordi Seltsi, Kaitseliidu Saaremaa maleva Pärsamaa malevkonna ja Vabaduse Risti Vendade Ühingu Lääne-Saare osakonna liige.

Nõukogude võim arreteeris ta 16. juunil 1941 Pärsama vallas. Mõisteti märtsis 1942 viieks aastaks vangi, oli Sverdlovski oblasti Turinski raj, alates 1943 Krasnojarski krai laagrites, vabanes 1946.

Seejärel elas Saaremaal, töötas Kuressaares restorani varustajana. Suri 25. märtsil 1969 Haapsalu rajooni Kullamaa külanõukogu Koluvere invaliididekodus. Maeti Tallinna Pärnamäe kalmistule. Abikaasa Virve (kuni 1936 Efrosinia), sünd Kotkas (1907), poeg Lembit (1931-90).

Allikas: "Eesti Vabaduse Risti kavalerid" (Viljandi, 2016).