Uued esemed jõuavad muuseumi sageli kaunis juhuslikult, nii ka seekord. Nimelt rääkis muuseumi peavarahoidja Priit Kivi selle aasta alguses merekultuuri seltsis vabariigi tulekust Saaremaal ja mainis muu hulgas, et muuseumil on kaks Johannes Poopuule kuulunud Vabadusristi. Selle peale teatas tuntud giid Ülo Roos, et ka tema valduses on üks selline teenetemärk, mida ta tahab muuseumile üle anda. Mees pidas sõna ja nüüd ootabki ajahambast mõnevõrra puretud Vabadusristi teise klassi kolmanda järgu teenetemärk muuseumis konservaatori kätte toimetamist.

"Sellest ei teadnud mitte keegi," ütles Roos märgi kohta, mida ta hoidis varjul pool sajandit. Auraha sattus tema kätte täiesti juhuslikult 1969. või 1970. aastal Kuressaares Kalinini, praegusel Rootsi tänaval Mihkel ja Juuli Tilti juures tuba üürides. Roos oli tol ajal kõva märgikoguja. Ühel hetkel tuli majaperemees tema juurde ja ütles, et tal on pakkuda Vabadussõja sangari teenetemärk. Vastukaubaks ei tahtnud ta rohkem ega vähem kui autokoorma küttepuid. Roos organiseeris puud kohale ja lõhkus ise ära ka.

Pererahva kätte jäi märk Roosi mäletamist mööda aga seetõttu, et Ado Bartels elas samuti mõnda aega Tiltide juures üürnikuna, enne kui ta Koluvere invaliididekodusse viidi, kus ta 1969. aastal suri. Vabadusristi oma märgivaibale Roos loomulikult ei riputanud. "Nii loll ei olnud isegi mina mitte," muigas ta. Ja nõnda jäigi auraha aastakümneteks kapipõhja oma aega ootama.

Vabadusristi teenis soomusrongi nr 5 vanema allohvitserina võidelnud Bartels välja isikliku vapruse eest 22. novembril 1919 lahingus Jamburgi all. Priit Kivi selgitas, et seoses Eesti ja Nõukogude Vene rahuläbirääkimiste algusega üritas Vene pool Eestit sõjaväljal survestades paremaid positsioone saada. Viru rindel pressisid punaväelased suurte jõududega peale ning sundisid eestlased taanduma. Soomusrongi nr 5 võitlejate tegutsemine pani aga punaväelaste hoo seisma.

Kivi sõnul on edaspidi, kui märk saab konserveeritud, seda kindlasti plaanis ka avalikkusele eksponeerida.