INTERVJUU ⟩ Vello Õunpuu: üks hull roolis võib teha palju pahandust

KOKKUPUUTEID IKKA ON: Tehumardi ralli omadega saadakse Vello Õunpuu sõnul ikka igal sügisel kokku ning rallit vaatab kunagine rallimees samuti suure huviga. Foto: Irina Mägi/Saarte Hääle arhiiv

Endine autosportlane Vello Õunpuu on juba 30 aastat tegutsenud eraettevõtjana Rapla külje all Juuru Veski OÜ-s. Kaheksakümnendatel aga sai ta koos Aarne Timuskiga Saksa FV-s EM-il oma klassis etapivõidu ning võitis ka sotsialismimaade Sõpruse karika. Hiljuti väisas mees Kadi raadio saadet "Ulgusaarlased".

▶ Mis sind siia Rapla kanti Juurusse on toonud?

See oli juhus, et siia sattusin. Vanad võidusõidukaaslased Moskvast helistasid ja otsisid kiiret sõidumeest, kes sõidutaks Moskva härrasid, kes olid otsimas paika puhkekoha ehituseks. Tulid hommikuse lennuga ning tahtsid enne õhtust tagasisõitu praktiliselt Eestile tiiru peale teha. Nimekirjas oli 20 kohta. Eks me siis muuhulgas sattusime ka siia, kus kõik oli lagunenud, tühjaks tassitud ja vaid kivimüürid püsti ning veski ilma katuseta. Maltsapõld oli nii suur, et härrad autost ei väljunud, vaid tõmbasid plaanile risti peale. Mulle jäi koht meelde. Kui olin nendega 700 kilti ära sõitnud, viisin nad lennukile. Mõni nädal hiljem sattusin juhuslikult selle koha omanikuga rääkima, ta tegi mulle soodsa pakkumise, ostsin ära ja nüüd on varemete asemel majad.

Kui sai valmis, siis jahuveski töötas 24/7, teisel korrusel oli kondiiter ja all veoautokummide taastamine. Treipingid ja keevitused, ja töömehed elasid ka siin. Veski on küll kolm aastat seisnud, aga praegugi töökorras. Enam pole mõtet jahvatada. 

Siin on kena rahulik elada, sest keegi ei tea, kes ma olen ja kedagi ei huvita ka. Praegu olen pensionär. Eks ma nokitsen ikka muude asjadega ja aitan teisi pensionäre, kel on elektri ja veeasjadega probleemid.

▶ Kuidas see rallivärk, mis sulle ja Eesti spordile palju kuulsust toonud, korda läheb?

Ikka läheb! Kui Kaika Laine mind 80ndate lõpus uuesti jalgadele aitas, palus ta mul kõik reklaamid ja auhinnad silma alt ära panna, et ma nende emotsioonideasjadega kaasa minna ei saaks. Aga kui mul juba natuke paremaks läks, otsiti mind üles, et aitaksin noored rallile. Siis tasapisi hakkasin peale ning Eesti tippu need noored ikka said.

Rallis otsustab nüüd rahakott. Meie ajal käis see natuke teisiti, pidid oma aegadega silma hakkama või esikolmikusse sõitma, siis kutsuti laagrisse. Nüüd on nii, et kui rahakott puuga seljas, ostad auto ja lähed. 

▶ Kuidas sa ralli juurde sattusid?

Omal ajal sattusin seltskonda, kus olid huvitavad inimesed. ETKVL-i autobaasis, Albert Uustulndi all, vedasin kaupa Saaremaale. Sattusin seal Tähetorni autobaasis ööbima ja rääkima meestega, kes ehitasid oma Moskvitši. See nägi tol ajal võimas välja. Esimese sõidu sain rahvarallil teha oma tööautoga (GAZ 51). Uustulnd andis loa ja nii me kolleegiga käisime. Sealt see algas.

Lapsena elasin Kuressaares autobaasi vastas ja sain vaadata, kuidas autod kokku keevitati. Tehnikahuvi oli juba siis, sest mehed lubasid mul autosid kanali peale ajada. Kui Kuressaares lennurada pikemaks tehti, sain 15-aastasena seal isekallutajaga sõita ja koormaid vedada. Mehed said rohu peal külili olla ja poiss tegi töö ära. Olin hommikust õhtuni, söömata, peaasi, et saaksin sõita. See oli veres ja sisse kodeeritud.

▶ Sa oled kutselise bussijuhina ka sõitnud? Oli isegi legend, et vanaprouad ei julenud alati bussi tulla. 

Sõrves oli talvel tee nii libe, et kohapeal seista ei saanud, jalad libisesid, naastrehve ei olnud ja tihtipeale oli nii, et liin jäi ära, sest bussijuhid ei läinud. Aga mulle meeldis. Vahel pidin bussi keset teed seisma jätma, nii libe oli, et buss teeserva ei saanud. Salongis mingit kiljumist ei olnud. Vedasin Läätsa töölisi ja toona oli ilm otsustajaks, kas inimesed saavad tööle või mitte. Vahel, kui teed olid lahti lükkamata, pandi vist meelega mind rooli ja ma siis sõitsin, hanged esiklaasis.

▶ Eesti rallimehed olid üle liidu heas hinnas sel ajal ja konkurents oli kõva. Kui tehti küsitlus, kes on läbi aegade Eesti parimad rallimehed, siis sa olid kolmas. Millal sa saarelt mandrile läksid?

See oli siis kui Slavik Bõstrov leidis võimaluse, et saime GAZi ja hakkasime seda ehitama ralliautoks koos Ivo Vaheri ja teiste abilistega. Seejärel tulid järgmised autod. See oli tõsine tegemine, sest ehitasime ju ise oma autod välja. See oli hea, et leidsin head mehed, kes aitasid.

▶ Vello Õunpuu autodele armu ei andnud.

Jah, aga ega mul neid katuseid väga palju pole. Vahel tuli ette, sest mõni asi tuleb kiiremini vastu, kui ootad. Aga esimese proovi tegime Timuskiga, kui saime liidu meistrivõistlustel esikolmikusse. Siis kutsuti laagrisse ja 79nda aasta kevadel tuli esimene välissõit Rumeeniasse. See oli tol ajal kõva sõna. Mõte oli samamoodi sõita.

Mina mägedes sõitnud ei olnud. Aga seal pidime autot hoidma, et lõpuni saada need 350 kilomeetrit. Osa teid olid väga hullud ja oleks me kihutanud, poleks auto vastu pidanud. Ralli on selline spetsiifiline ala, kus saad koha ainult siis, kui jõuad lõpuni.

▶ Võitusid annab kokku lugeda. Kas Tehumardi ralli võidud olid magusamad?

Eks kindlasti. See on selline koduseinte toetus. Kui on teed, mis istuvad ja sõbrad ning tuttavad lehvitavad ja hoiavad pöialt, see annab jõudu ja adrenaliini kõvasti. Kõige magusam võit oli Saksamaa klassivõit 1982. aastal. See oli hea aasta, hea auto, mehaanikud tegid oma tööd hästi ja seisin hästi tee peal.

▶ Palju sul saarlastega kokkupuuteid on olnud?

Haigusperiood on tõmmanud pika vao vahele, peaaegu 30 aastat olen epilepsiaga piinelnud, nüüd küll juba pikalt on see möödas. Saaremaal olen ikka käinud, kuidas muidu. Viimati käisin pojal külas. Ja Tehumardi ralli omadega saame ka igal sügisel kokku ning rallit vaatan samuti. Seal on seda organisatsioonilist poolt nüüd rohkem ja mängureeglid ka jäigemaks läinud.

▶ Mis värk on nende saarlaste ja muhulastega, on nad vintskemad kui mandrirahvas?

Ei tea, ikka samasugused. Võib-olla muhulased on natuke kadedad, sest Saaremaast on rohkem laulusid tehtud. Kuigi Muhu on omaette, siis minul ei ole vahet olnud, pean lugu nii muhulastest kui saarlastest ja hiidlastest. Saarte peal elavad inimesed on ikka saarlased. See, kas on vintskemad, sõltub inimesest. Kõik on kahe kõrva vahel kinni. Kelleks keegi tahab ennast pidada, seda saab teha nii saarel kui mandril. Muidugi, kui Tallinnast sõidad Saaremaale, siis seal nagu elu seisaks võrreldes sellega, mis kiirustamine Tallinna linna vahel toimub.

▶ Kas sulle meeldib see, et aeg ei käi seal nii tempokalt?

Vanasti, kui sõitsin palju mööda maad, siis üks õelamaid liiklusi oli Eestis. Venemaa on küll omaette maailm, aga isegi Moskvas, toona kaheksarealise liiklusega, polnud probleemi rida vahetada, Tallinnas oli see praktiliselt võimatu. Vahel on praegugi nii.

▶ Muidu liikluses oled korralik?

Ikka. Kuigi ma hästi piiranguid ei talu, eriti kui tee on tühi ja nähtavus hea. Meie liikluses on nii, et liikluskorraldajad püüavad oma imagot kõvemaks teha sellega, et rohkem piirata. Kunagi üks siseminister soovis teha nii, et möödasõidul võiks natuke kiirust ületada. Kõik vaidlesid vastu ja arvati, et seda hakatakse liiga palju kasutama. Minu arvates see asja hullemaks ei teeks, pigem paremaks.

▶ Kui Kuivastus maha sõidetakse praamilt, millest see tuleb, et kohe selline kihutamine lahti läheb?

Oleneb seltskonnast. Kui keegi sõidab oma kalli ja võimsa autoga, siis ta ei suuda taluda, et peab sellega mingi kaubiku taga sõitma.

See on teatud mentaliteet. Üldiselt on Saaremaal liiklus normis ja üksteist austatakse. Joobes juhtide karistus peaks olema selline, et nad rohkem ei taha rooli istuda. Praegu on ju liiklus nii tihe, et üks hull roolis võib teha palju pahandust.

▶ Mida arvad praamist ja sillast?

Mina olen kindlasti silla poolt! Võiks olla sillamaks, et igaüks ei tikuks. Suvine aeg ja turistid on saarlaste sissetulek, see tooks kindlasti raha juurde. Sillaga ongi see eelis, et saab mandrilt kiiremini Saaremaale kui kolme-nelja tunniga. Omal ajal olen päevade viisi praami oodanud. Ühel korral koguni viis päeva, sest oli torm ja laev ei saanud liikuda. Virtsus oli meil selleks isegi magamiskoht.

▶ Mis edasi saab? Jääd mandrimeheks.

Kui lotovõidu saaksin, ostaks Saaremaale mereäärse koha. Mul küll on Sõrves üks pisike koht, kuhu saaks teha suvekodu, aga seal pole voolu. Mõte on, et oma viimased päevad soovin ikka Saaremaal merekohinat kuulates veeta. Seni teen igal suvel ühe matka. Mul on kaubik, millega saan mere ääres laagri üles lüüa. Teine koht, kuhu ringi peale teen, on Lõuna-Eesti, kus käin ja panen Kaika Lainele küünla, et ta mind jalgele aitas.