Saaremaa väärtuslikud maastikud – samuti ajale jalgu jäänud?

Maastik.

FOTO: Anette Sannik / Saarte Hääl

“Saaremaal on võetud täiskäik ainulaadse ja olemasoleva niinimetatud vääriselupaiga kaotamisele – mis muud saab valla üldplaneeringu eskiisist järeldada,” kirjutab Tarmo Karma, raamatu “Hiiumaa pärandkultuurist; Saaremaa pärandkultuurist” kaasautor.

Lugedes abivallavanem Jaan Leivategija arvamusartiklit “Veel kord planeeringutest ja tuulikutest” 11. septembri Saarte Häälest, saab järeldada kaht: kas Saare maakonnaplaneering 2030+ siiski ei kehti või on ka Saaremaa väärtuslikud maastikud vallavalitsuse hinnangul ajale jalgu jäänud, sest Saare maakonnaplaneeringus 2030+ määratud väärtuslikud maastikud ei ole uude Saaremaa valla üldplaneeringu eskiisi jõudnud.

Saare maakonnaplaneeringu 2030+ järgi määratletakse väärtuslike maastikena alad, millel on ümbritsevast suurem kultuurilis-ajalooline, esteetiline, looduslik, identiteedi- või puhkeväärtus. Väärtuslike maastike määratlemine on aluseks kaitse, hoolduse ning teatud juhtudel ka taastamise korraldamisel kohalikul tasandil, samuti üldplaneeringute koostamisel.

68 väärtuslikku kultuurmaastikku

Kokku on maakonnaplaneeringu järgi määratletud 68 väärtuslikku kultuurmaastikku. Neist on potentsiaalse riikliku tähtsusega alasid 9, maakondliku tähtsusega alasid 26 ja kohaliku tähtsusega alasid 33. 

Maakonnaplaneeringu lisas 12 on toodud väärtuslike maastike register, kus alad on jaotatud kategooriatesse ja klassidesse. Lisaks sätestab maakonnaplaneering nii üldised kui ka spetsiifilised väärtuslike maastike kaitsetingimused. 

Vastavalt kehtivale planeerimisseadusele (§75 lg 1) on üldplaneeringu ülesanne määratleda väärtuslikud maastikud ja nende kaitsetingimused.

Vaatamata sellele, et nii kehtiv maakonnaplaneering kui ka planeerimisseadus sätestavad üheselt, et väärtuslike maastike määratlemine on aluseks üldplaneeringu koostamisel, ollakse  Saaremaa vallavalitsuses vist arvamusel, et maakonnaplaneeringut ja kehtivat seadust järgima ei pea. Vallavalitsus näib arvavat, et väärtuslike maastike kaitse saab olla tagatatud ka ilma neid määratlemata. 

Abivallavanem Jaan Leivategija ei ole uue üldplaneeringu menetlemisel kogukonnaga kohtunud, vaid eelistab ametlikke vastuseid vastuväidete esitajatele või selgitusi ajakirjanduse vahendusel. Kas nii on talle mugavam? 

Abivallavanem kirjutab oma 10. septembril saadetud vastuses Saaremaa valla üldplaneeringu eelnõu avalikul väljapanekul esitatud arvamusele: “Leiame, et koostatava üldplaneeringu tingimused (nagu näiteks krundi minimaalse suuruse määramine, üldise tingimusena nõue säilitada piirkonnale omane maastikustruktuur –  asustusmuster, külastruktuur, teedevõrgustik, maastiku väikeelemendid. Hoonete ja abihoonete paiknemine krundil peab arvestama piirkonnas väljakujunenud hoonete paiknemise põhimõtet, uute katastriüksuste moodustamisel järgida piirkonnas väljakujunenud struktuuri põhimõtteid) tagavad väärtusliku maastiku kaitse ka maakonnaplaneeringu mõistes.”

50 lehekülge ühte lausesse

Suurepärane! Saare maakonnaplaneeringu 2030+ ca 50 lehel väärtuslikke maastikke puudutava osa (seletuskiri ja lisa 12) on abivallavanem koondanud ühte lausesse ja sellega on väärtuslike maastike kaitse tagatud! Milline töövõit!

Tsiteerides varasemaid arvajaid Peeter-E. Karmat ja Aivar Pohlakut, siis minu hinnangul on Saaremaal võetud täiskäik ainulaadse ja olemasoleva niinimetatud vääriselupaiga kaotamisele – mis muud saab üldplaneeringu eskiisist järeldada. 

KOMMENTAAR

Jaan Leivategija

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Valla üldplaneeringu eesmärk on ka Saaremaa maastiku kaitse “Üldplaneeringu eelnõu koostamisel lähtuti põhimõttest, et kogu Saaremaa valla maastik on väärtuslik,” kirjutab Saaremaa abivallavanem Jaan Leivategija. 

Nii näiteks on eelnõu koostajate vaates Pammana poolsaar sama väärtuslik kui Triigi sadama piirkond ja Rahtla küla koos ümbritseva põlluga sama väärtuslik kui Rahtla küla mitmekesine rannikujoon. Kehtiv maakonnaplaneering väärtustab toodud näidete puhul vaid ühte poolt. Üldplaneeringu koostamisel on lähtutud põhimõttest, et maastiku väärtustamiseks peab ruumi nägema ja lugema terviklikult. Teisisõnu, kui tahta, et meie tühjaks jäänud ajaloolised külad võetakse uuesti kasutusse, siis peab ehitustegevust küladesse suunama ja põllumaadel seda takistama. Et Saaremaa mitmekesine rannamaastik ei jääks üksnes dokumendis kirjeldatud väärtuslikuks maastikuks, peab inimestele võimaldama rannaala erinevat kasutamist: olgu selleks siis suplemine, puhkamine või veespordi harrastamine. Selleks aga on vaja tagada avalik juurdepääs, luua võimalused puhkerajatiste ehitamiseks jne. Maakonnaplaneeringus on väärtuslikke maastikke põhjalikult analüüsitud, kuid üldplaneeringus peab eesmärgid konkretiseerima ja siduma need kogu valla ruumilise planeeringuga.

Juhin tähelepanu sellele, et praegu on tegemist alles üldplaneeringu eskiisiga, mis oli esimesel tutvustusringil. Antud teema käsitlus jätkub ning väärtuslikke maastikke ja miljööväärtuslikke alasid käsitletakse Saaremaa valla üldplaneeringu edasisel koostamisel. Väärtuslike maastike määramisel analüüsitakse lisaks Saaremaa rannikualadele ka sisemaad, millest tulenevalt lisatakse planeeringulahendusse väärtuslike vaadetega alasid.

Tagasi üles
Back